(aga ükski neist polnud tolle moodi, keda ta kahe päeva pärast näeb). Poisil olid kuub, raamat, mille ta võib teise vastu vahetada, ja lambad. Aga kõige tähtsam oli, et iga päev sai ta elada nii, nagu oli unistanud; ta sai rännata. Kui ta Andaluusia nurmedest ära peaks tüdinema, võib ta lambad maha müüa ja meremeheks hakata. Aga selle aja peale, kui ta merest peaks tüdinema, tunneb ta juba palju linnu, palju naisi ja palju muid võimalusi, kuidas olla õnnelik.
„Seminaris õppides ei leidnud ma Jumalat,” mõtles ta päikesetõusu vaadates. Alati, kui võimalik, otsis ta üles mõne uue tee, mida mööda edasi minna. Selles kirikus polnud ta veel kunagi olnud, kuigi oli sealses ümbruskonnas palju ringi hulkunud. Maailm on lõpmata suur ja põhjatu, ning kui lasta lammastel end veidi juhtida, võib leida veel palju huvitavaid kohti. „Nad ei saa aga ise aru, et avastavad iga päev midagi uut. Nad ei näe, et põllud ja aastaajad vahelduvad, sest nad mõtlevad ainult söögile ja joogile.”
„Võib-olla on kõigiga nii,” mõtles karjus. „Minuga ka, sest alates hetkest, mil ma nägin kaupmehe tütart, pole ma mõelnud ühegi teise naise peale.” Ta vaatas päikest ja tegi arvestuse, et peaks Tarifasse jõudma enne keskpäeva. Seal vahetab ta raamatu paksema vastu, täidab veinipudeli ning laseb juukseid ja habet lõigata. Ta valmistas end neiuga kohtumiseks ette ega tahtnud mõeldagi võimalusele, et mõni teine karjus, kellel on rohkem lambaid, on temast ette jõudnud ja tüdruku kätt palunud.
„Mul on võimalus oma unistus täide viia ja see teebki elu põnevaks,” mõtles poiss, vaatas päikest ja kiirendas sammu. Tal oli järsku meelde tulnud, et Tarifas elab vana naine, kes unenägusid seletab. Ta oli näinud jälle sedasama und.
Naine juhatas poisi maja tagaosas asuvasse tuppa, see oli elutoast eraldatud värvilistest helmestest koosneva kardinaga. Toas olid laud, Jeesuse pühima südame pilt ja kaks tooli.
Naine istus ja palus seda teha ka poisil. Siis võttis ta poisi käed ja hakkas vaikselt palvetama.
See tundus olevat mustlaste palve. Oma teel oli poiss tihti mustlasi kohanud; ka nemad rändasid ringi, aga ilma lammasteta. Inimesed rääkisid, et mustlaste elu pole muud kui teiste tüssamine. Öeldi veel, et nad on saatanaga lepingu sõlminud ja varastavad väikesi lapsi, kes viiakse kaugele salapärastesse koobastesse, kus neist saavad orjad.
Lapsena oli poiss kõige rohkem maailmas kartnud seda, et mustlased ta ära varastavad, ning kui naine tema käed võttis, tuli see ammune hirm temasse tagasi.
„Siin on Jeesuse pühima südame pilt,” proovis ta end rahustada. Poiss kartis hirmsasti, et tal hakkavad käed värisema ning naine saab aru, et ta kardab. Ta luges mõttes meieisapalvet.
„Huvitav,” ütles naine, tõstmata silmi poisi kätelt. Ning vaikis jälle.
Poiss muutus närviliseks. Tahtmatult hakkasid ta käed värisema ja naine tundis seda. Poiss tõmbas käed kiiresti ära.„Ma ei ole siin selleks, et te mu käejooni uuriksite,” ütles ta, kahetsedes juba, et oli tulnud. Hetkeks mõtles ta, et kõige õigem oleks naisele raha ära maksta ning midagi teada saamata minema minna.
Ta oli oma unenäo liiga tähtsaks mõelnud.
„Sa tulid, et aru saada oma unenägudest,” vastas naine. „Unenägu on Jumala keel. Kui ta kõneleb seal maailma keeles, oskan ma seda seletada. On see aga sinu hinge keeles, saad sellest aru vaid sina. Ent tasu nõuande eest tahan ma ikkagi.”
Järjekordne trikk, mõtles poiss. Aga kuna karjuse elu oli juba kord selline, kus tuli pidevalt riskeerida kartes, küll hunte, küll janu – see tegigi selle ameti põnevaks, otsustas ta jääda.
„Ma olen juba kaks korda ühte unenägu näinud,” ütles ta. „Ma nägin, et olin just oma lammastega põllul, kui tuli üks laps ja hakkas loomadega mängima. See ei meeldi mulle, sest lambad kardavad võõraid. Aga lapsi nad millegipärast ei karda. Ma ei tea, miks. Ma ei tea, kuidas nad inimese vanusest aru saavad.”
„Räägi oma unenäost,” ütles naine. „Pean minema süüa tegema. Sul on vähe raha, mul pole aega raisata.”
„Ta mängis natuke mu lammastega,” jätkas poiss veidi häiritult. „Järsku võttis ta mul käest kinni ja viis mind Egiptuse püramiidide juurde.”
Poiss vaikis hetkeks, et näha, kas naine üldse teab, mis need Egiptuse püramiidid on. Naine ei öelnud midagi.
„Niisiis, Egiptuse püramiidide juures,” ütles poiss kolme viimast sõna eriti rõhutades, et naine aru saaks, „ütles laps mulle: „Kui siia tuled, leiad peidetud varanduse.” Ning hetkel, mil ta hakkas näitama varanduse täpset asukohta, ärkasin ma üles. Ja nõnda juba kaks korda järjest.”
Naine ei lausunud sõnagi. Ta võttis uuesti poisi käed ja vaatas neid tähelepanelikult.
„Praegu ma sult raha ei võta,” ütles naine. „Aga kui sa varanduse üles leiad, tahan ma sellest ühte kümnendikku.”
Poiss naeris. Rõõmust. Niisiis, tänu unenäole peidetud varandusest säästis ta oma varanatukese!
Naine pidi tõepoolest mustlane olema – mustlased on lollid.
„Seletage nüüd mu unenägu,” palus poiss.
„Kõigepealt vannu. Vannu, et selle eest, mis ma sulle räägin, annad mulle ühe kümnendiku oma varandusest.”
Poiss vandus. Naine palus tal Jeesuse pühima südame pildi juures oma vannet korrata.
„See unenägu on maailma keeles,” ütles naine. „Ma oskan seda seletada, kuigi see on väga raske. Sellepärast ongi mul õigus su varandusele.
Seletus on järgmine: sa pead minema Egiptuse püramiidide juurde. Ma pole nendest kunagi midagi kuulnud, aga kuna see oli laps, kes sulle neid näitas, siis on nad olemas. Seal leiad sa suure varanduse ja saad rikkaks.”
Hetkeks oli poiss jahmunud, siis aga vihastas. Ega ta sellepärast naist üles otsinud! Kuid talle meenus, et kogu see lugu ei maksa midagi.
„Ma ei taha oma aega rohkem raisata,” ütles poiss.
„Kordan veel, et su unenägu on väga raske. Lihtsad asjad ongi kõige keerulisemad, sellest saavad aru ainult targad. Mina pole küll tark, aga midagi ma siiski oskan, näiteks käejooni lugeda.”
„Kuidas ma Egiptusesse saan?”
„Mina üksnes seletan unenägusid. Ma ei tea, kuidas neid täide viia. Sellepärast elangi ainult sellest, mida mu lapsed mulle annetavad.”
„Aga kui ma Egiptusesse ei jõuagi?”
„Siis jään oma rahast ilma. See pole esimene kord.”
Naine ei öelnud enam midagi. Ta palus poisil lahkuda, sest oli tema peale juba liialt aega raisanud.
Poiss oli pettunud ja ta otsustas unenägusid enam mitte uskuda. Talle meenusid kõik toimetused, mis ikka veel tegemata olid; ta käis turul süüa ostmas, vahetas raamatu paksema vastu ning istus siis ühel väljakul pingile, et seal äsja ostetud veini maitsta. Päev oli palav ja vein, see saladuste saladus, värskendas teda veidi. Lambad oli ta jätnud linnavärava juurde sõbra lauta. Ta tundis seal paljusid inimesi – sellepärast talle meeldiski rännata. Kohtuda iga päev uute inimestega, aga kohustust veeta nendega seejärel terve ülejäänud päev, seda tal polnud. Kui päevast päeva ühtesid ja samu inimesi näha, nagu poisil seminaris oli olnud, muutuvad nad varsti osakeseks meie elust. Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame.
Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea. Nagu vana naine, kel polnud aimugi, kuidas unenägu täide viia.
Ta otsustas oodata, et päike veidi madalamale laskuks, enne kui ta lambad nurmele tagasi viib. Kolme päeva pärast näeb ta kaupmehe tütart. Ta hakkas lugema raamatut, mille oli saanud Tarifa preestri käest. See oli paks raamat, mille esimesel leheküljel oli juttu matustest. Tegelaste nimed olid ülikeerulised. Kui mina kunagi raamatu peaksin kirjutama, toon ma tegelased sisse ükshaaval, et lugeja ei peaks end nimede meeldejätmisega vaevama,