ja kiriku varemetes seinad, kui välja arvata üks murdunud võlv, olid kadunud. Meri oli edasi tunginud ja söönud kümne aasta jooksul pidevalt kaljuseina.
Hester teadis, et just see unenägu oli ta päeva rikkunud, sest tavaliselt järgnes sellele luupainajalik öö, ja intelligentse naisena, olles sellele ausalt ja julgelt otsa vaadanud, püüdis ta mitte mõelda asjadele, mis võiksid teadlikult järjelugu esile kutsuda. Kui ta hakkaks taolisel teemal mõtisklema, oleks väga tõenäoline, et sellest piisaks õuduse naasmiseks, ja ühes asjas oli ta eriti veendunud, nimelt selles, et ta ei tahtnud, et see juhtuks. See polnud tavalise õudusunenäo segane ja arusaamatu äng, see oli väga lihtne ja ta tajus, et see puudutab toda nimetut, kes teda ootas… Aga ta ei tohi sellele mõelda, kogu tema tahtejõud ja teadvus olid suunatud sellele teemale mittemõtlemisele ja et tema otsusekindlusele kaasa aidata, kostis eesukse poolt Dicki võtmekimbu kõlinat ja teda hõikava mehe häält.
Hester läks väikesesse esikusse ja seal ta mees oligi, tugev ja suurt kasvu ja imeliselt mitteunenäoline.
«See kuumus on skandaalne, see on ülekohtune, see on jälestusväärne,» hüüdis mees, kuivatades kiiresti rätikuga nägu. «Mida me oleme küll teinud, et taevaisa meid sellele praepannile tõstis? Tõukame ta troonilt, Hester! Ajame ta sellest põrgust välja ja sööme õhtust – ma sosistan, et ta seda ei kuuleks – Hampton Courtis!»
Hester naeris – see plaan sobis talle suurepäraselt. Nad tulevad koju hilja, kui vaheldust pakkuv ajaviide on mõtted mujale viinud, ja väljas õhtustamine oli niihästi nauditav kui ka lohutav.
«Just nii,» ütles ta, «ja ma olen kindel, et taevane isa ei kuulnud. Lähme kohe!»
«Lähme. Kas mulle on kirju?»
Ta kõndis laua juurde, kus lebasid mõned üsnagi ebahuvitava välimusega ümbrikud, millel poolepennised margid.
«Ah, makstud arve,» ütles ta. «Lihtsalt meeldetuletus selle maksmise rumalusest. Ringkiri… tellimata reklaam – üleskutse investeerida saksa markadesse… Palvekiri, mis algab «Armas härra või proua». Taoline häbematus paluda kelleltki midagi, tegemata enne kindlaks, mis soost inimene on… Kutse näituse avamisele, portreed Waltoni galeriis… ei saa minna, päev läbi on ärikohtumised. Sa võiksid ise minna ja pilgu peale heita. Keegi rääkis mulle, et seal on mõned head Van Dyckid. Kõik, lähme.»
Hester veetis äärmiselt rahustava õhtu ja ehkki ta kaalus, kas rääkida Dickile talle päeva jooksul nii sügavale teadvusse tunginud unenäost, et kuulda mehe laia naeru, mida too lagistaks temasuguse ullikese üle, aga ta loobus, sest mitte miski, mida mees võiks öelda, ei suurendaks tema üleloomulikku hirmu rohkem kui abikaasa üldine robustsus. Pealegi tuleks tal arvestada selle häiriva mõjuga, rääkida mehele, et see oli kunagi talle tuttav, ja jutustada järgnevatest õudusunenägudest. Ta ei tahtnud neile ei mõelda ega neist rääkida: oli palju targem lasta end vajuda mehe ebaharilikult terve talupojamõistuse rüppe ja nautida tema kiindumust… Nad õhtustasid vabas õhus jõeäärses restoranis, jalutasid hiljem ringi ja kell lähenes juba keskööle, kui ta värskest õhust, jahedusest ja mehe jõulisest sarmist rahu leidnuna majauksest sisse astus, sellal kui Dick auto garaaži paigutas. Ja nüüd imestas ta selle meeleolu üle, mis oli teda terve pika päeva vaevanud – see oli nii kauge ja ebareaalne. Talle tundus, nagu oleks ta näinud und laevahukust, ja ärganud üles, leides end kusagilt turvalisest ja kaitstud aiast, kus ei möllanud tormid ega peksnud lained. Aga kas sealt kusagilt, nii kaugelt ja nii ähmaselt, oli kuulda murdlainete ähvardavat kõma?
Dick magas kõrvaltoas, mis oli ühendatud tema magamistoaga ja mille uks oli õhu liikumise ja jaheduse pärast lahti jäetud. Hester jäi magama peaaegu kohe, kui ta oma toa tule kustutas, samas kui mehe toas oli veel valge, ja ta hakkas otsekohe und nägema.
Ta seisis merekaldal. Tõusuvesi oli tagasi tõmbunud, sest ööhämaruseks raugevas videvikus säras veepiiril kaldale heidetud laevaprahti täis lauge liivariba. Ehkki ta polnud seda kohta kunagi näinud, tundus see talle kohutavalt tuttav. Ranna lõpus oli järsk liivakivist kalju, mille serval seisis hall kirikutorn. Meri pidi olema edasi tunginud ja uuristanud kirikuhoone alust, sest tema lähedal kalju jalamil lebasid varisenud kivimüüritise tükid ja näha oli ka hauakive, samas kui mõned olid veel endiselt oma õiges kohas ja nende siluetid valendasid taeva taustal. Kirikust paremal kasvas kidur mets, mis oli pideva meretuule survel viltu vajunud, ja ta teadis, et üleval kaljul saab mõne jardi kaugusel servast alguse rada üle karjamaade, mida ühendavad puidust kaldteed hekkidest üleronimiseks, ja mis viib läbi puudetunneli kirikuaeda. Kõike seda nägi ta ainsa pilguga ja ta ootas, vaadates kirikutorniga kroonitud liivakaljut, et õudus nähtavale ilmuks. Ta teadis juba, mis see on, ja nagu mitmel korral varemgi, üritas ta ära joosta. Aga õudusunenäo halvatus oli juba võimust võtnud – ta tahtis liikuda, aga ka ülima pingutusega ei suutnud ta jalga kaldaliivalt kergitada. Meeleheitlikult püüdis ta pilgu tema ees seisvalt liivakivist kaljult eemale pöörata, et mitte näha, kuidas õudus järgmisel hetkel välja ilmub…
See tuli. Tema ees, mõne tolli võrra silmadest kõrgemal, moodustus inimese näo suurune, kahvatu, ovaalne, tuhmilt helendav valguslaik. See võttis selgema kuju, selle lühikesed punakad juuksed kasvasid madala lauba kohal, selle all olid väga lähestikku kaks halli silma, mis vahtisid teda ainiti ja pilkumata. Mõlemad kõrvad kasvasid märkimisväärselt peast eemale ja lõuakontuurid ühinesid lühikeseks teravaks tipuks. Nina oli sirge ja üsna pikk, selle all oli karvutu huul ja kõige lõpuks omandas kuju ja värvi suu, ning selles peituski õuduse tuum. Selle üks pool, pehmete joontega ja nägus, tõmbus värisedes naeratuseks, suu teine pool, pundunud ja otsekui mingi füüsilise väärarengu tõttu kokku tõmbunud, irvitas ja himutses iharalt.
Kogu nägu, mis oli alguses olnud hägune, võttis pikkamisi selged jooned: see oli kahvatu ja üsna kõhetu noore mehe nägu. Ja siis vajus alahuul kergelt töllakile, paljastades välkuvad hambad, ning kostsid sõnad. «Nüüd tulen ma varsti sulle järele,» ütles see, liikus samal ajal talle lähemale ning naeratus muutus laiemaks. Selle peale haaras meeletu hirm ta jäägitult endasse. Taas üritas ta ära joosta, taas üritas ta karjuda, ja siis tundis ta selle kohutava suu hingeõhku oma näol. Ja siis, raksatuse ja ragiseva heli saatel, otsekui rebeneksid nii hing kui ka keha, purustas ta lummuse ja kuulis omaenda häält röökimas ja kobas sõrmedega lambi järele. Ja siis ta nägi, et toas ei ole pime, sest Dicki toa uks oli lahti, ja järgmisel hetkel, endiselt päevariietes, oli mees tema juures.
«Mis juhtus, mu kallis?» küsis ta. «Milles on asi?»
Ta klammerdus meeleheitlikult mehe külge, hirm ei olnud temast lahkunud.
«Ah, ta oli jälle siin,» karjus ta. «Ta ütles, et tuleb varsti minu järele. Ära lase teda siia, Dick.»
Hetkeks nakatas tema hirm ka meest ja Dick vaatas toas ringi.
«Aga millest sa räägid?» küsis ta. «Siin pole keegi sees käinud.»
Ta tõstis pea mehe õlalt.
«Ei, see oli lihtsalt unenägu,» ütles ta. «Aga see oli vana unenägu ja ma tundsin hirmu. Aga sa pole ikka veel riideid vahetanud. Mis kell on?»
«Sa oled olnud voodis vaevalt kümme minutit, kullake,» ütles Dick. «Vaevalt olid sa tule ära kustutanud, kui ma su karjumist kuulsin.»
Läbi Hesteri keha jooksis külmavärin.
«Oh, see on nii jube,» ütles ta. «Ja ta tuleb uuesti…»
Mees istus ta kõrvale.
«Räägi mulle nüüd kogu see lugu ära,» ütles ta.
Hester raputas pead.
«Ei, pole üldse hea mõte sellest rääkida,» ütles ta, «see muudab selle ainult veelgi tõelisemaks. Ma usun, et lastega on kõik korras?»
«Loomulikult on. Kui ma üleval käisin, heitsin pilgu peale.»
«Siis on hästi. Aga mul on nüüd parem, Dick. Ühes unenäos ei saa olla ju midagi päriselust, eks? See ei tähenda ju midagi?»
Selles küsimuses oli mees temaga täielikult ühel meelel ja varsti Hester rahunes. Enne kui Dick voodisse heitis, kiikas ta