ja lahkus, enne väljumist viskas ükskõikse pilgu baaris sumisevale seltskonnale. Täpselt kell kaks öösel lülitas Raivo muusika välja ja teavitas viimaseid seltskondi baari sulgemisest. Nendel oli muidugi hoog sees ja välja ei tahtnud minna keegi. Lubati maksta sada krooni kui tunnikese veel olla saaks. Raivo hakkas naerma ja ütles, et alla viie sotti ei tule sellest midagi välja ja kobigu härrased aga kodupoole. Sellega oli asi otsustatud. Seltskond jõi oma klaasid tühjaks ja käratsedes lahkuti baarist. Ettekandjad olid lahkunud juba peale seda kui restorani poolelt viimased külastajad lahkusid. Vaikides korjati klaasid kokku ja pühiti lauad. Raivo kui tänane vastutaja, luges kassa üle ja viis raha seifi. Mehed jätsid hüvasti ja kumbki läks oma teed. Raivo jalutas mõnesaja meetri kaugusel asuvate kortermajade poole, ühes neist hallidest majadest ootas teda kass Rudolf. Hans oli selle mõne tunniga nii mõndagi tema elust teada saanud. Suur kuu passis taevas, kui ta oma autosse sisenes ja selle käivitas. Väljas oli suhteliselt jahe ja autoaknad olid uduseks tõmbunud. See mõni minut mis kulus auto soojendamiseks, tõmbas mees kuuvalgel ahnelt sigareti ja mõtles kuhu ta end magama sätib. Kuhugi kaugemale sõita polnud mõtet ja siiasamasse parklasse oleks ilmselt natukene nõme jääda. Kustutanud sigareti, istus mees autosse ning sõitis mõnisada meetrit eemal asetsevate kaupluste läheduses olevasse parki ja parkis seal auto vahtrapuude alla.
Mees avas pagasiruumi, tõstis seal välja päeval ostetud vooditarbed ning rebis pakendist välja uhiuue teki ning padja. Fordi kulunud tagaistmest pidi saama tema tänane öömaja. Hans lasi mootoril veel mõnda aega tiksuda ja seejärel keeras süüte välja.
Ronis tagaistmele ja tõmbas põlved krõnksu. Uus tekk lõhnas keemia järgi aga selle üle ta pikemalt ei jõudnud mõelda, sest uni võttis mehe silmapilkselt oma valdusse.
Varajased päiksekiired tungisid läbi rohetavate okste ja aknaklaasi autosse, otse Hansu silmadesse kes oli tagaistmel kõveras nagu kreeka e.
Ööd olid vaatamata ajale jahedad ja õhukene sünteetiline tekk väga soojendav ei olnud. Ilma eriliste mugavusteta oli ta siiski terve öö maganud kordagi ärkamata.
Mees kobis tagaistmelt välja ja ringutas ennast. Peale linnulaulu ei olnud kuulda midagi. See oli maapealne paradiis. Hans vaatas kella ja jalutas autost natukene eemale ennast tühjendama. Jahedavõitu varahommik pani õlgu võdistama. Mees otsis pagasist välja veepudeli ja seejärel pisikese reisikoti, millest ta otsis välja päevi näinud hambaharja ja hambapasta. Saanud ühele poole esmaste puhastustoimingutega, süütas ta sigareti ja jäi mõtlikult käed puusas taevasse vahtima nagu lootes, et sealt kuldmune sadama hakkab. Tänu sellele, et ta oli taibanud kohalikust kauplusest natukene söögikraami osta, oli tal hommikusöök omast käest võtta. Ainult värsket kohvi polnud tal kusagilt hetkel välja võluda ja sellest tundis ta hetkel kõige rohkem puudust. Söönud ära mõned kohmakad võileivad, pühkis mees käed kasteses rohus puhtaks ja käivitas auto. Hans oli otsustanud natukene ringi sõita. Siin alevis polnud tal nii varastel tundidel midagi ette võtta. Kõik kauplused ja söögikohad olid alles suletud. Sealtpoolt kust ta eile tuli ei olnud mitmekümne kilomeetri raadiuses ilmselt ühtegi söögikohta avatud, seepärast otsustas ta hetkel lihtsalt keerata autonina teisele poole, see oli tema jaoks täiesti avastamata nurk Eestimaal. Päike soojendas järjest rohkem ja mõnus oli tühjal maanteel gaasi vajutada. Liiga julgeks mees siiski ei läinud. Kunagi polnud teada millal sind seadusesilma karm käsi tabab ja sulle järjekordselt ära paneb. Hansul olid nii värsked load taskus, et hea tahtmise juures oleks sealt veel trükimusta lõhna sõõrmetesse tõmmanud.
Ta oli enne Rootsi minekut load just kätte saanud, sõidukogemust tal palju polnud ja õigupoolest oleks tema tagaaknal ilutsema veel vahtraleht mida ta endale polnud jõudnud veel soetada. Kinnipidamisel oleks see toonud kaasa trahvi ja liigseid sekeldusi. Asfalt auras järjest kõrgemale tõusva päikese käes. Tõotas tulla päikseline ja pilvitu päev. Peale paarikümne minutilist sõitu jäi talle juba eemalt silma bensiinijaama juhatav teeviit ning mees vähendas gaasi, vaatas vilksamisi tahavaate peeglisse ja keeras suunda näidates peateelt ära. Kümme minutit hiljem seisis ta auto kõrval ja nautis silmad vidukil papptopsikust värsket kohvi. Joonud topsi tilgatumaks sisenes mees uuesti bensiinijaama müügisaali ja palus endale uue kohvi. See nauding oli tema jaoks praegu kirjeldamatu. Mitte mingisugune asi ei pakkunud talle hetkel rohkem rõõmu kui see topsitäis kohvi. Mees kiirustas autosse ja süütas sigareti. Ohh õndsust, sosistas ta iseendale ja lülitas sisse autoraadio. Sealt tuli parajasti suure jazzikuulsuse Christian McBride lugu. See pani mehe meenutama elu Sillamäel ja Lenat, kes oli teda pannud armastama jazzi ning väikest Mariat ja kõike muud sellega kaasnevat. Mehe silmanurgast kukkus tahtmatult pisaraid kohvitopsi kui ta oma autoistmel kössakil istus ja ajas tagasi oli rännanud. Ta polnud juba mitu aastat nendest midagi kuulnud ja ilmselt nii oligi parem nende kõigi jaoks. Aegajalt, nagu praegugi meenus talle see aeg ja tekitas temas saamatuse ning kurva tunde.
Ta oli kuulnud palju kordi ütlust, et aeg parandab kõik haavad, kuid tegelikult ei parandanud aeg midagi. Valu ei olnud aja möödudes lihtsalt nii lämmatav aga see jäi kivina kuhugi südamesoppi alatiseks.
Hans tuli reaalsusse tagasi tugeva kärsahaisu peale, tal oli näppude vahelt sigaret kukkunud kummist porimatile ja see oli hakanud tasapisi kärssama. Mees läigatas kohvitopsi kiirelt sigaretile ja seejärel kargas autost välja, et porimatt nüüd kiirelt puhtaks teha. See tegevus viis mõtted mujale ning peale mõningast koristustööd, keeras ta auto maanteele, et tagasi sõita alevikku. Teavitama oma otsusest. Maantee kihas autodest nagu sipelgapesa, päev oli tärganud ja inimesed sõitsid ilmselt suvilatesse või niisama puhkama. Hansu jaoks polnud mingit vahet, kas oli laupäev või kolmapäev. Baarmenid ei töötanud kunagi üldjuhul esmapäevast reedeni ja nemad pidasid oma nädalavahetust kasvõi esmapäeval, teisipäeval.
Ajal polnud tähtsust. See voolas omasoodu edasi. Hans parkis auto kaupluse lähedale ja sisenes söögikohta kus ta oli ka käinud eile. Hea meelega oleks ta läinud sööma mujale aga hetkel oli see ainuke koht mis avatud. Tema eilne ja võib-olla ka edasine töökoht avatakse alles keskpäeval, seda teadis ta täpselt.
Juba eemalt oli aru saada, et kõrtsis käib vaatamata varajasele hommikutunnile kõva melu. See koht avati isegi varem kui siinsed kauplused. Hädalised said nädalavahetusel juba kell kaheksa hommikul oma lõhkuvat pead parandada ja tundus, et nendest pole siin puudust. Mees sisenes suitsusesse ruumi ja talle avanev pilt oli naljakas, kuid samas kurb.
Joomisest ja magamatusest pundunud näod, klaasistunud silmad ja kisa äratasid temas kergelt vastikust. Ta teadis, et on olnud vahetevahel ise samasugune, aga kõrvalt ennast purjus peaga inimene ei oska vaadata ja vaevalt talle see siis mõttessegi tuleb. Selge oli see, et sööma ta siia
„suitsuahju“ei jää. Mees otsustas midagi kaasa osta ja trügis mööda vahekäiku, mis oli töllerdavaid purjus inimesi täis, edasi leti äärde. Ühes lauas nägi ta eilseid pidulisi, kes polnud ilmselt veel magama saanudki. Juba hõikas üks lauasolijatest talle:
„Hei baarmen! Tule istu meie seltsi, mina kostitan! Või ei kõlba sulle maakate seltsis juua?“
Hans naeratas mokaotsast seltskonnale ja vastas viisakalt: „Ei mehed. Mul tuleb veel täna rooli keerata ja võib-olla veel töödki teha, seega pean teie poolt pakutud meeldivast seltskonnast ja joogist ära ütlema.“
Üks meestest, kellel veel eile oli seljas valge pluus ja pintsak, oli nüüdseks pintsaku seljast heitnud, tema valget särki ilustasid nüüd eri värvi plekid ja toidujäätmed, katkestas teda: „Ah mis sa jõurad, saada see Andres ja tema peen restoran persse ja tule istu ikka meeste seltsi.“
„Selle olemise, istumisega ma endale leiba lauale ei teeni,“vastas Hans kurjalt ja liikus edasi leti äärde.
Tellis omale kahe pihviga hamburgeri ja ootas kannatamatult sõrmedega letile trummeldades, et sellest seltskonnast kiiremini pääseda. Õnneks oli seltskond leidnud omale uue jututeema ja ei pööranud talle rohkem tähelepanu.
Saanud toidu kätte, kadus ta märkamatult saalist. Õnneks polnud kõrtsis peale selle ühe laudkonna juhututtavaid ja ta sai segamatult minema. Mees istus autosse ja sõitis natukene eemale, oma varast lõunat sööma. Saanud sellega ühele poole, käivitas ta uuesti auto ja sõitis mõnisada meetrit kaugemal oleva restorani juurde. Omaniku