Littlest Pet Shop. Lemmikute kokkutulek. Hasbro

igal sealsel asukal leida päris oma kodu.”

      „Oi, Zoe,” vastas Blythe. „See on väga hea mõte! Mulle meeldib!”

      „Pea kinni!” hüüdis Zoe.

      Kõik jäid seisma ja pöördusid Zoet vaatma.

      „Oih!” Ta itsitas. „Tahtsin öelda, jätkake kõik. Minka!”

      Väike ahv tatsas Zoe juurde, pintsel kõrva taga. „Sinu teenistuses!” sädistas ta.

      „Minka, me peame kohe hakkama plakateid tegema,” ütles Zoe. „Mida varem hakkame reklaami tegema, seda rohkem pileteid saame müüa ja see tähendab suuremat hulka raha loomade varjupaiga jaoks.”

      „Ma helistan hotelli juhatajale ja räägin talle sinu plaanist,” ütles Blythe.

      „Tahame, et plakatid oleks pilkupüüdvad,” ütles Zoe Minkale. „Erksad värvid, suured sõnad – need kirjutab loomulikult Blythe…”

      Enne kui Zoe jõudis lõpetada, mida ta plakatitel näha tahab, kihutas väike ahv juba minema. Minkat oli vilksamisi näha kord siin, kord seal, kui ta mööda väikest lemmikloomapoodi ringi silkas ja korjas kokku kõike, mida plakatite jaoks vaja läks: plakatipaberit, värve, vildikaid ja palju särapulbrit. Zoe ei jõudnud ära oodata, et näha, mida Minka välja mõtleb!

      Umbes tunni pärast näitas Minka esimest plakatit. „Kuidas on? No kuidas on?” küsis ta ärevalt ühelt jalalt teisele hüpates.

      Zoe astus lähemale, et paremini näha. „Oh, Minka!” ahhetas ta. „See on ilus!” Plakati servadele oli Minka joonistanud pikad punased eesriided – sellised, mida näeb teatrites. Erkkollane prožektor valgustas lava, millele oli pandud piisavalt sära, nii et see peegeldas valgust tagasi nagu ehtne prožektor. Ja keset valgusvihku oli joonistatud… Zoe ise!

      „Kas ma jätsin tähtede jaoks piisavalt ruumi?” küsis Minka murelikult.

      „Oh, kindlasti,” rahustas Zoe teda. „Mulle meeldib plakati kujundus, Minka! See on lausa täiuslik! Nüüd järgmiste plakatite juurde. Kas saaksid teha ühe, kus valgusvihus seisaks P.S.? Ja ühe, millel oleks Sam U.L.? Ja ühe, kus…”

      „Las ma arvan: Shea Butter,“ ütles Minka itsitades. „Võid olla kindel, Zoe, et ma saan kõigega hakkama.“

      „Võrratu plakat, Minka!” hüüatas Blythe nendega liitudes. Siis pöördus ta Zoe poole: „Kas oled välja mõelnud, mida ma peaksin sellele kirjutama?”

      Zoe paistis hetkeks mõtlik. „Kuidas oleks… Saate „Terjerid ja tiaarad” kokkutulek” üleval suurte tähtedega,” soovitas ta. „Ja äkki saab Minka joonistada plakati allossa suure tähekese ja sina kirjutaks sinna iga lemmiklooma nime. Tead ise: P.S., Shea Butter…”

      Blythe kergitas kulmu. „Aga me pole temast veel midagi kuulnud,” tuletas ta Zoele meelde. „Kui teised tulla ei saa, saame küll etenduse korraldada, aga siis ei saa me seda nimetada saate „Terjerid ja tiaarad” kokkutulekuks.”

      „Küll nad tulevad,” ütles Zoe enesekindlalt. „Ma tean, et nad tulevad. Mu sõbrad ei jääks sellest mingi hinna eest ilma!”

      „Aga…” alustas Blythe. Siis ta vakatas. „Anna andeks, Zoe. Sina juhid kõike. Teeme, nagu sina ütled.”

      „Aitäh, Blythe,” ütles Zoe. „Olen kindel, et müüme rohkem pileteid, kui inimesed teavad, et neil on võimalus oma silmaga näha P.S. – i, Shea Butterit ja Sam U.L. – i.”

      „Ja loomulikult ka sind!” lisas Minka.

      Blythe sirutas käe Minka vildika järele ja hakkas oma ilusaima käekirjaga ettevaatlikult sõnu maalima. Valmis plakatite nägemine tegi Zoe nii rõõmsaks, et ta oleks peaaegu hakanud oma saba taga ajama, just nagu vallatu kutsikas!

      3. PEATÜKK

      Paar järgmist päeva oli lemmikloomapood siginat-saginat täis. Iga päevahoius veedetud hetk läks Russellil, Minkal ja Blythe’il vajalike asjade valmistamisele ja korraldamisele ja esinejatel katkematule harjutamisele. Pidevalt kostis kostüüme õmbleva Blythe’i õmblusmasina klak-klak-klak-prrrrr ja dekoratsioone ehitava Russelli haamri kop-kop-kop; müra oli nii suur, et Zoe kuulis vaevu oma mõtteid. Aga tal polnud selle vastu midagi. Ta teadis, et kõik see kära ja müra viib ühe tulemuseni – parima etenduseni, mida Downtowni linnas on iial nähtud! Oma eriliste lavastajavahenditega – klapptooli ja kirjutusalusega – tundis Zoe, et tal on kõik kontrolli all.

      Russell ja Minka olid veetnud tunde lava kujundades. Agar pisike siil oli juba saanud valmis tosin puidust tähekest. Iga tähekese, mille Russell valmis sai, kaunistas Minka sädeleva kuldse värviga. Russellil oli plaanis tähekesed nii kokku naelutada, et need veidi üksteisega kattuks. Zoe vaatas pead kallutades sädelevaid tähekesi, mille Minka seina vastu kuivama oli toetanud. Algus on hea, mõtles Zoe, aga midagi oleks nagu puudu.

      Zoe taipas, et Russell ja Minka ootasid innukalt tema arvamust nende töö kohta.

      „Tegite mõlemad suurepärast tööd!” ütles Zoe neile. „Dekoratsioonid ei saakski paremad olla… kui just…”

      Russell ja Minka ajasid end sirgemaks. „Mida? Mis valesti on?” küsis Russell ärevalt.

      „Oi, heldeke, Russell, midagi pole just tingimata valesti,” ütles Zoe õigeid sõnu otsides. Viimane asi, mida ta tahtis, oli teisi haavata, eriti kui nad olid nii palju vaeva näinud. „Lihtsalt… noh… kõik see kuldne värv… ma ei tea, kas tähekesed ikka eristuvad üksteisest piisavalt, kui nad kõik ühte värvi on, eriti raske on neid mu meelest eristada inimestel, kes istuvad saali tagaosas.”

      Minka kalpsas üle toa, et tähti kaugemalt vaadata. „Tohoh, Zoe, sul on õigus!” kuulutas ta. „Mida me nüüd teeme?”

      „Me võiks lisada mõned hõbedased tähekesed,” pakkus Russell.

      „Jah, muidugi!” ütles Zoe. „Või eri värvi tähekesi… nagu vikerkaar. Mulle meeldib väga see sädelev värv, mida sa kasutad, Minka. See teeb lava nii uhkeks.”

      „Sädelevad vikerkaarevärvilised tähekesed! Selge!” hüüdis Minka ning tormas välja, et kunstitarbeid juurde tuua. Üsna varsti oli nende tööala täis kümneid värvipurke ja pintsleid. Kui Minka hakkas ühele tähekesele lillat värvi lisama, hingas Zoe kergendatult. Probleem lahendatud, mõtles ta rõõmsalt.

      „Sul on nii head mõtted, Zoe,” imetles Russell. „Kuidas sa juhtimises nii osav oled?”