läbi ja robinal väravast sisse, ning nende sammumüdin kostab nagu vihmavaling… Peab nägema, mis möll nüüd laudas lahti läheb. Tüllharjalised prisked rohekuldsed paabulinnud õrrel on tulijad ära tundnud ning tervitavad neid vägeval pasunahäälel. Unne jäänud linnuaedik ärkab võpatades üles. Kõik on jalul: tuvid, pardid, kalkunid, pärlkanad. Linnud on kui arust ära, kanad peavad juba plaani öö läbi üleval olla!.. Võiks arvata, et iga lammas on koos Alpide metsiku lõhnaga villa sees kaasa toonud mägede värsket, joovastavat ning tantsima panevat õhku.
Kõige liigutavamad on aga koerad, need tublid karjakrantsid, kes sekeldavad oma lojuste ümber ega märka mas’is midagi peale nende. Asjata kutsub õuekoer neid eemalt varjualusest, asjata ootab kaevurakkel värske veega ämber: nad ei taha midagi näha, midagi kuulda, enne kui loomad on varju all, riiv võreuksele ette lükatud ja karjased madalas kambris laua taga. Alles seejärel nõustuvad nad kuuti minema, ja kausist leent lakkudes jutustavad nad siis oma taluseltsilistele, mida nad tegid mägedes, seal kahtlases kandis, kus luusivad hundid ja kasvavad pilgeni kastet täis kõrged purpurpunased sõrmkübarad.
Beaucaire’i 3 postitõld
See juhtus minu siiasaabumise päeval. Olin istunud Beaucaire’i postitõlda, vanasse tublisse sõiduriista, mis ei pea pärale jõudmiseks kuigi pikka ringi tegema, kuid uitab maanteel meelega, et õhtul koju jõudes jätta muljet, nagu tuleks ta ütlemata kaugelt. Kui kutsar välja arvata, olime tõllapealsel viiekesi.
Esiteks keegi Camargue’i4 karjus, jässakas ja karvane metslooma lõhnaga mees, suured silmad verd täis valgunud, hõberõngad kõrvades. Siis kaks Beaucaire’i elanikku, pagar ja tema gindre (väimees), mõlemad näost punased, ähkivad, kuid toreda profiiliga – täpipealt Vitelliuse5-aegselt rooma rahalt. Ja lõpuks ees juhi kõrval, üks mees… ei, paljalt müts, tohutu jänesenahkne müts, ja too ei pruukinud palju suud, vaid lihtsalt vahtis kurval ilmel maanteed.
Kõik nad olid omavahel tuttavad ning pajatasid valju häälega ja vabalt oma asjadest. Camargue’i mees jutustas, et tuleb Nîmes’ist, kuhu kohtu-uurija ta oli välja kamandanud lambakarjusele antud hargiobaduse pärast. Camargue’is ollakse kuuma verega… Ja mis veel Beaucaire’ist rääkida! Meie beaucaire’lased tahtsid ju teineteisele Püha Neitsi pärast lausa kõrri karata. Paistis, et pagar kuulus kogudusse, mis juba ammust ajast kummardas Jumalaema, keda provanslased kutsuvad emakeseks ja kes kannab kätel Jeesuslast. Gindre seevastu laulis usinasti uhiuues kirikus, mis oli pühendatud Meie Neitsile, sellele kaunile ja naeratavale olendile, keda kujutatakse, käsivarred rippu, peod täis valguskiiri. Sealt nende tüli tekkiski. Tasus vaadata, kuidas need tublid katoliiklased teineteist ja oma jumalaemasid kohtlesid! „Noh on teine sul ilus küll, see sinu neitsi!“
„Sina käi oma emakesega metsa!“
„Ta sai sul seal Palestiinas ikka vatti näha küll!“
„Ja sinu oma, võeh, mihuke peletis! Kes teab, mis ta kõik teinud pole… Küsi Joosepilt järele!“ Tekkis peaaegu tunne nagu Napoli sadamas – ainult välkuvad noad veel puudusid, ja, ausõna, olen kindel, et nendeni see teoloogiline turniir oleks ka läinud, poleks kutsar vahele seganud.
„Jätke meid oma neitsitega juba ükskord rahule,“ ütles ta Beaucaire’i meestele naerdes. „See ju rohkem ikka naiste värk – mis meestel sinna oma nina toppida.“ Mispeale ta vähe pilklikult piitsa plaksutas ja nõnda kõik oma nõusse sai.
Vaidlus oli läbi, kuid hoogu sattunud pagaril tuli kuidagi oma teravmeelsuste ülejäägid ära kulutada, ja vaikselt ning nukralt nurgas kössitava õnnetu mütsi poole pöördudes lausus ta tögamisi:
„Kuule, noateritaja, kuhu kogudusse siis sinu naine kah kuulub?“ Ilmselt tabas see lause midagi väga naljakat, sest kogu reisiseltskond pahvatas valju häälega naerma. Noateritaja ei naernud aga sugugi. Ta just nagu poleks kuulnudki. Seda nähes pöördus pagar minu poole:
„Kas teie, härra, tema naist siis ei tunne? On see vast veider koguduseliige! Teist temasugust Beaucaire’is ei leidu.“
Naer läks järjest valjemaks. Noateritaja ei liigutanud, ainult pobises, pead tõstmata:
„Kuule, pagar, pea suu.“
See kuramuse pagar ei tahtnud aga kuidagi suud pidada ja jätkas aina hoogsamalt:
„Oi, oi! Naise pärast ei pea seda semu küll põrmugi haletsema… Säherdusega ei hakka ju silmapilgukski igav… Mõelge ise: kaunitaril, kes ennast iga poole aasta tagant ära röövida laseb, on ju tagasi tulles ikka teile üht-teist pajatada… Mis siin rääkida, on juba kord säherdune veider paarike… Kujutage ette, härra, et nad polnud veel aastatki abielus, kui naine võtab saba selga ja viuhti mingisuguse šokolaadikaupmehega Hispaaniasse.
Mees jäi üksi koju, joob ja nutab… Ta oli nagu arust ära. Mõne aja pärast tuli kaunitar kodukanti tagasi, hispaania moodi riided seljas, kuljustega trummike kaasas. Me kõik ütlesime talle:
„Poe peitu! Ta lööb su maha.“
Einoh, mismoodi sa ta ikka maha lööd… Hakkasid aga jälle rahulikult koos elama ning naine õpetas mehele tamburiini-mängu.“
Kostsid uued naerupahvakud. Pead tõstmata pomises noateritaja oma nurgas veel kord:
„Kuule, pagar, pea ometi suu.“
Pagar aga ei teinud väljagi ja lasi muudkui edasi:
„Te võib-olla arvate, härra, et kaunitar pärast Hispaaniast tulekut rahulikult paigal püsis. Oh ei, mitte sinnapoolegi!.. Mees oli ju nii kenasti käitunud! Eks tal siis tekkiski isu uuesti proovida… Pärast hispaanlast oli tal keegi ohvitser, siis madrus Rhône’i jõe pealt, siis mingi moosekant, siis… Kus minagi neid kõiki tean?.. Aga vahva on see, et iga kord käib täpselt sama jant. Naine laseb jalga, mees nutab. Naine tuleb tagasi, mehel jälle meel rõõmus. Ja ikka muudkui viiakse naine talt ära, ja ikka muudkui võtab mees ta tagasi… On sellel mehel aga kannatus, ausõna! Ja peab ka ütlema, et naine on tõesti paganama ilus… see noateritaja naisuke… kõrgem sort: elav, armas, prinkis, ja pealegi veel valge nahaga ja pähklikarva silmadega, mis alalõpmata naerdes mehi vahivad… Ausalt, kallis pariislane, kui te peaks kunagi veel läbi Beaucaire’i sõitma…“
„Pagar, kuule, palun sind, pea suu…“ ütles vaene noateritaja veel kord südantlõhestaval häälel.
Samal hetkel jäi postitõld seisma. Olime Angloride mas’is. Seal läksid Beaucaire’i mehed maha ja ma kinnitan teile, et mina neid küll tagasi ei hoidnud… Igavene lõuapoolik, see pagar! Tema naeru kostis veel taluõuestki.
Kui need mehed olid maha läinud, tundus tõllapealne olevat päris tühi. Camargue’i karjus oli Arles’is maha astunud. Juht kõndis hobuste kõrval maanteel… Olime üleval üksi, noateritaja ning mina, kumbki oma nurgas. Ilm oli kuum, nahkne katus lausa kõrbes. Ajuti tundsin, et silmad vajuvad kinni ja pea läheb raskeks, kuid magada ei saanud siiski. Ikka kõlas mu kõrvus see „Palun sind, pea suu“, nii lõpmata kurb ja malbe… Ega temagi, vaene mees, maganud. Nägin selja tagant, kuidas ta laiad õlad võbisesid ja käsi – kõhetu, kahkjas ja väsinud – pingi seljatoel värises just nagu raugal. Ta nuttis…
„Noh, oletegi kodus, pariislane!“ hüüdis kutsar mulle äkki ning osutas piitsaotsaga mu rohelise künka ja veski poole, mis hõljus selle tipus nagu hiigelliblikas.
Asutasin end kähku maha ronima… Noateritajast möödudes püüdsin talle mütsi alla vaadata – oleksin tahtnud enne lahkumist ta nägu näha. Just nagu oleks ta mu mõtet aimanud, tõstis õnnetuke äkki pea ja puuris mulle pilguga otse silma:
„Vaadake mind, jah, hoolega,“ ütles ta kõlatul häälel, „ja kui te lähipäevil kuulete, et Beaucaire’is on juhtunud õnnetus, siis on teil au tunda seda, kes selle toime pani.“ Nägu oli tal kustunud ja kurb, pisikesed silmad tuhmid. Silmades läikisid pisarad, kuid häälest kostis vihkamist. Vihkamine on nõrkade viha!.. Noateritaja