Kirjad minu veskilt. Alphonse Daudet

poisipõnn!.. Kui kenasti ta mu muulaga käitub!“

      Ja kas teate, mis juhtus järgmisel päeval? Tistet Védène vahetas oma vana kollase kuue ilusa pitsidega kooripoisirüü, lilla siidkeebi ja pannaldega kingade vastu ning astus paavsti laulukooli, kuhu enne teda oli ikka võetud ainult aadlivõsusid ja kardinalide nõbusid… Vaat mis tähendab intrigeerimine!. Kuid Tistet’le sellest ei piisanud. Kord juba paavsti teenistuses, jätkas võrukael mängu, mis tal nii hästi oli välja kukkunud. Ta oli kõigiga häbematu, ainult muula vastu jätkus tal tähelepanu ja lahkust, ja ikka nähti teda paleeõuel kaerapihutäie või esparsettheina tuustiga, mille roosasid õiekobaraid ta armsalt raputas, ise Püha Isa rõdu poole kiigates, otsekui ütleks: „Kellele see kõik on, ah?..“ Asi läkski nii kaugele, et hea paavst, kes tundis, et hakkab vanaks jääma, jättis viimaks tema hoolde õhtul talli ülevaatamise ja muulale prantsuse moodi veini viimise – mis kardinale sugugi naerma ei ajanud. Muula ammugi mitte, teda ei ajanud see naerma mitte üks põrm… Oma veiniaegadel nägi ta nüüd alati viit-kuut väikest laulukoolipoissi, kes tulid ja kõige oma keepide ja pitsidega kähku õlgedesse pugesid; silmapilgu pärast täitis talli hea soe karamelli- ja vürtsiaroom ning ilmus Tistet Védène, kes ettevaatlikult kandis kaussi prantsuse moodi veiniga. Siis algas vaese looma piinatund. See lõhnav vein, mida ta nii väga armastas, mis teda soojendas, mis teda tiivustas – neil jätkus julmust see talle sõime, nina ette tuua, nuusutada anda, ja kui siis sõõrmed seda täis olid – näh, aitab sulle! Ja ilus roosalt leekiv vedelik kadus nende väänikute kõrist alla… Ja oleks siis, et nad temalt ainult veini varastasid! Ei, kui nad joonud olid, said neist väikestest kooripoistest püsti kuradid!.. Üks sikutas teda kõrvust, teine sabast; Quiquet istus talle selga, Béluguet passis talle oma mütsi pähe, ja ükski neist marakrattidest ei mõelnud hetkekski, et ühe puusatõukega või tagant üles löömisega võinuks ta nad kõik saata Põhjanaela peale või veel kaugemale… Mis te nüüd! Mitte asjata ei olda paavsti muul, õnnistuste ja patulunastuste muul… Tegid lapsed mis tegid, tema ei pahandanud; ja üksnes Tistet Védène’i peale kandis ta viha… Kui ta teda enda selja taga tundis, kiheles tal kabi kõvasti, ja oli ka põhjust. Too väänkael Tistet mängis talle nii inetuid vingerpusse! Pärast joomist leiutas ta nii õelaid tempe!..Eks tulnud tal ju ühel päeval pähe vedada muul endaga üles laulukooli kellatorni, sinna kõrgele, kõrgele, palee tippu!.. Ja see, mis ma räägin, pole väljamõeldis: kakssada tuhat provanslast nägid seda pealt. Te ju kujutate endale ette selle õnnetu muula kohkumist, kui ta pärast tunniajalist pimesi keerdtreppi pidi tiirutamist ja ei tea kui mitmest astmest üles ronimist leidis end äkitselt valgusest kiiskaval platvormil ja nägi tuhande jala kaugusel enda all kogu fantastilist Avignoni, turuputkasid, mis polnud suuremad kui pähklid, paavsti sõdureid kasarmu ees nagu punaseid sipelgaid ja seal all, hõbelindi kohal tibatillukest silda, millel tantsiti, tantsiti… Oh, vaene loom! Milline õud! Kisast, mille ta kuuldavale tõi, lõid aknaklaasid värisema.