Zadigi südames tule, mis mehe hämmeldusse ajas. Zadig püüdis sellest võitu saada; ta kutsus endale appi filosoofia, mis oli teda alati avitanud; ta sai sealt selgust, kuid ei mingit kergendust. Kohusetunne, tänulikkus, teotatud majesteediau paistsid ta silmis kättemaksuhimuliste jumalatena; ta pani vastu, ta jäi peale, aga võit, mille eest tuli iga hetk seista, maksis ohkeid ja pisaraid. Zadigi vestlustes kuningannaga ei olnud enam leebet sundimatust, mille võlu mõlemad olid nautinud; Zadigil lõi silme eest uduseks, ta jutt oli sunnitud ja seosetu, pilk maas; ja kui ta silmad tahtmatult Astarte poole pöördusid, kohtasid ta pilgud kuninganna pisarais silmi, kust sähvisid leeginooled; nad mõlemad oleksid nagu ütelnud: „Me jumaldame teineteist, aga armastada ei julge; meid kõrvetab tuli, mida me taunime.“
Astartest lahkudes oli Zadig täielikult pea kaotanud, ta pilk eksles ringi ja südant rõhus talumatu, ränkraske koorem; oma ülierutuses andis Zadig saladusest teada oma sõbrale Cadorile, nagu pikka aega teravate valuhoogude vastu võidelnud inimese häda lõpuks reedab karjatus, mis ikka ägedamas valus suust lipsab, ja külma vaevahigi pisarad, mis laubale tõusevad.
Cador ütles talle:
„Mulle on juba selgeks saanud tunded, mida teie iseenda eest varjata püüate; kiretunnuseid on võimatu valesti mõista. Otsustage ise, armas Zadig, kui mina olen teie südamest lugenud, kas ei või siis ka kuningas sealt avastada tundmust, mis on temale solvav. Kuninga ainus puudus on, et ta on maailma kõige armukadedam mees. Te panete oma kirele vastu palju suurema jõuga, kui kuninganna enda omaga võitleb, sest te olete filosoof ja te olete Zadig. Astarte on naine; ta laseb oma pilkudel seda ettevaatamatult kõnelda, et ta ei usu veel oma süüd. Kuna ta on oma süütuses õnnetuseks rahulik, ei hooli ta vajalikul määral sellest, mis välja paistab. Ma olen tema pärast hirmul nii kaua, kuni tal ei ole endale midagi ette heita. Kui te oleksite mõlemad kokku leppinud, oskaksite te kõigi silmi petta: tärkav armastus, mida maha surutakse, plahvatab; rahuldatud armastus oskab end peita.“
Zadig vabises mõtte juures, et ta peaks petma oma valitsejat, oma heategijat; ta polnud kuningat kunagi ustavamalt teeninud kui tema vastu tahtmist toime pandud kuriteos süüdi olles. Ent kuninganna lausus nii sageli Zadigi nime ja hõõguv puna kattis seejuures ta laupa, kord oli ta elevil ja samas kohmetu Zadigiga kuninga juuresolekul kõneldes; kui Zadig lahkus, vajus ta nii sügavalt mõttesse, et kuningas hämmeldus. Kuningas uskus kõike, mida ta nägi, ja kujutles kõike, mida ta ei näinud. Iseäranis hakkas talle silma, et tema naise sussid olid sinised ja Zadigi sussid olid sinised, et tema naise lindid olid kollased ja Zadigi müts oli kollane: need olid hirmsad märgid tundliku valitseja südamele. Kahtlused kasvasid veendumusteks tema kibestunud hinges.
Kõik kuningate ja kuningannade orjad on ühtlasi nende südamete salakuulajad. Peagi taipasid kõik, et kuninganna on armunud ja Moabdar kiivas. Kade ajas oma naisele peale, et too saadaks kuningale oma sukapaela, mis oli kuninganna omaga ühtemoodi. Õnnetuse tipuks oli see sukapael sinine. Monarh mõtles veel ainult sellele, kuidas kätte maksta. Ta otsustas kuninganna ühel ööl ära mürgitada ja Zadigi päeva hakul kägistamisnööri läbi surma saata. Vastav korraldus anti armutule eunuhhile, kuninga kättemaksumõtete täidesaatjale. Sel ajal viibis kuninga ruumides väike kääbus, kes oli tumm, aga ei olnud kurt. Tema juuresolekuga lepiti alati; nagu koduloom oli ta tunnistajaks ka kõige salajasemale, mis sündis. Väike tumm oli väga kiindunud kuningannasse ja Zadigisse. Ehmatuse ja õudusega kuulis ta, kuidas tehti nende surmaotsus. Aga kuidas ära hoida kohutava käsu täideviimist, mis pidi toimuma mõne tunni pärast? Kirjutada ta ei osanud, aga maalida oskas, ja eriti hästi tabas ta sarnasust. Osa ööst kulus tal selle joonistamiseks, mida tahtis kuningannale teatada. Pildi ühes nurgas oli kujutatud pöörases raevus kuningat eunuhhile korraldust andmas; laual oli sinine nöör ja kari- kas, selle kõrval sinised sukapaelad ja kollased lindid; pildi keskel oli kuninganna oma ümmardajate käte vahel hinge heitmas ja tema jalge ees lebas kägistatud Zadig. Silmapiiril oli päike tõusmas, mis pidi märkima, et kohutav hukkamine leiab aset esimestes koidukiirtes. Niipea kui tumm oma töö valmis sai, jooksis ta ühe Astarte ümmardaja juurde, äratas selle üles ja andis talle mõista, et pilt tuleb silmapilk kuninganna kätte viia.
Südaööl koputatakse Zadigi uksele; ta aetakse üles; talle antakse kiri kuningannalt; Zadig arvab, et ta näeb und; ta avab kirja värisevate kätega. Milline on ta üllatus ja kes suudaks kirjeldada jahmatust ja meeleheidet, mis teda valdab, lugedes neid sõnu: „Põgenege otsekohe, Teilt tahetakse elu võtta. Põgenege, Zadig, ma käsin Teid meie armastuse ja minu kollaste lintide nimel. Ma ei ole süüdi, aga ma tunnen, et suren kurjategijana.“
Zadig suutis vaevu kõnelda. Ta käskis Cadori enda juurde kutsuda ja ulatas talle sõna lausumata kirja. Cador sundis teda kuninganna käsku täitma ja otsekohe Memphisesse teele asuma.
„Kui te söandate minna kuninganna juurde,“ ütles Cador Zadigile, „siis kiirendate tema surma; kui te räägite kuningaga, hukutate ta samuti. Mina hoolitsen tema eest; teie muretsege enda eest. Ma lasen lahti kuulujutu, et te võtsite India tee jalge alla. Ma tulen teile varsti järele ja toon teile teateid selle kohta, mis sünnib Babülonis.“
Sedamaid käskis Cador kaks kiire käiguga kaamelit palee salaukse juurde tuua; ta laskis Zadigi, keda tuli kanda ja kes oli peaaegu hinge heitmas, kaameli selga tõsta. Teda saatis üksainus teener ja varsti kaotas imestusse ja ahastusse langenud Cador oma sõbra silmist.
Kui kuulus põgenik jõudis kingule, kust Babülon paistis, pööras ta silmad kuninganna palee poole ja minestas; meelemärkusele tulles valas ta pisaraid ja soovis endale surma. Lõpuks, olles järele mõelnud meeldivaima naise ja maailma esimese kuninganna haletsusväärse saatuse üle, kandus ta mõte minevikku ja ta hüüdis:
„Oo voorused! Mis on mul teist kasu olnud? Kaks naist on mind alatult petnud, kolmas, kes ei ole sugugi süüdi ja kes on palju ilusam kui eelmised, peab surema! Kõik, mis ma head olen teinud, on mulle vaid needust toonud ja mind on tõstetud hiilguse tippu vaid selleks, et mind kõige kohutavamasse õnnetusekuristikku paisata. Kui ma oleksin olnud õel nagu paljud teised, oleksin ma õnnelik nagu nemadki.“
Masendatud saatusraskeist mõtteist, silme ees ahastusloor, surmakahvatus palgel ja hing sünges meeleheites, jätkas Zadig teed Egiptuse poole.
PEKSASAANUD NAINE
Zadig seadis oma teed tähtede järgi. Orioni tähtkuju ja särav taevakeha Siirius juhtisid teda Canopuse36 sadama poole. Ta imetles suuri valguskerasid, mis meie silmis on vaid tillukesed sädemed, kuna Maa, see märkamatu täpike looduses, paistab meie ahnusejanus millegi suure ja üllana. Ta nägi oma vaimus inimesi sellistena, nagu nad tegelikult on – üksteist õgivad putukad väikesel porikübemel. See tõepärane pilt hajutas ta õnnetused, tuues ta silme ette tema enda ja Babüloni tühisuse. Ta hing sööstis lõpmatusse ja vaatles meeltest vabanenuna universumi kõigutamatut korda. Aga kui ta siis tõelusse tagasi tuli ja endasse süü- vis, mõtles ta, et võib-olla oli Astarte tema pärast surnud, ja universum kadus ta silmist ja terves looduses oli tema jaoks vaid surev Astarte ja õnnetu Zadig.
Sel kombel üleva filosoofia ja rusuva ahastuse tõusule ja mõõnale andudes ligines Zadig Egiptuse piirile; tema teener oli juba esimesse alevikku jõudnud ja otsis seal isandale peavarju. Zadig jalutas sellal alevikku ümbritsevate aedade poole. Üsna maantee lähedal nägi ta naist, kes nuttes taevast ja maad appi hüüdis, ja maruvihast meest, kes naist taga ajas. Mees oli naise juba kätte saanud, naine kallistas mehe põlvi. Mees puistas naise üle hoopide ja etteheidete sajuga. Egiptlase raevust ja daami korduvatest andekspalumistest järeldas Zadig, et üks oli armukade ja teine truudusetu; aga kui Zadig oli lähemalt silmitsenud liigutavalt kaunist naist, kes pisut õnnetut Astartet meenutas, haaras Zadigi kaastunne naise ja vastikus egiptlase vastu.
„Päästke mind!“ hüüdis naine nuuksudes Zadigile. „Kiskuge mind ära kõige julmema mehe käte vahelt, päästke mu elu!“
Kisa peale sööstab Zadig naise ja jõhkardi vahele. Zadig tunneb natuke egiptuse keelt. Ta ütleb mehele selles keeles:
„Kui teis on pisutki inimlikkust, siis säästke ilu ja nõrkust, ma anun teid. Kuidas te võite nõnda teotada looduse meistriteost, kes on teie jalge ees ja kellel pole enda kaitseks midagi