Jutud. Andrus Kivirähk

jaa,” noogutas üliõpilane ning võttis pakutu vastu. “Ei, teate, ma olen all käinud küll, aga pole lihtsalt postkasti vaadanud. Ei tulnud meelde. Nii palju on olnud mõelda… Maailma asjade üle aru pidada…”

      “Muud pole midagi, kui ainult mõni arve sedasi järsku õigeks päevaks maksmata jääb,” arvas postiljon. “Siis tulevad ju trahvid ja protsendid kaela!”

      “Oh, need arved…” muigas üliõpilane. “Jaa, jaa, aina esitatakse meile mingeid arveid. Nagu oleksime kellelegi võlgu. Aga kui nüüd mõtlema hakata – kas ikka oleme?”

      “Mina küll ei ole!” kinnitas postiljon. “Võlg on võõra oma. Kulla noorhärra, seda ma soovitaksin küll teile ka – ärge võtke võlgu! Pigem pingutage püksirihma, aga katsuge ikka oma rahaasjad õigeks päevaks ise sirgeks ajada! Laenuleib ei kesta kaua.”

      “Raha, aina raha!” ohkas üliõpilane. “Näib, et muust enam inimesed tänapäeval ei mõtlegi. Hea küll, minge nüüd. Mul on vaja töötada.”

      “See kiri!” manitses postiljon. “Ärge seda siis unustage!”

      “Ah jaa, kuhu ma ta paningi?”

      “Te kägardasite ta kokku ja toppisite oma kohvitassi.”

      “Tõepoolest, harjumus,” naeratas üliõpilane. “Ma ei usalda pabereid. Paber võib valetada, aga inimese silm seda ei tee. Miks ei too teie, postiljonid, meile silmi? Ausaid ja kauneid silmi, mille põhjast peegeldub inimese võltsimata hing. Siis oleks maailm hoopis teistsugune.”

      “Armas taevas, noorhärra, mis hirmsat juttu te räägite!” ütles postiljon selle peale ja läks uksest välja.

      Üliõpilane uuris ümbrikku. Peitub selles järsku mõni arve? Siis oleks parem saadetis avamata ning läbi lugemata küünla kohal ära põletada ning nautida vaatepilti, kuidas tulehaldjas tantsib inimliku ahnuse häbiväärseimal dokumendil – üürikviitungil. Aga ehk varjab ümbrik siiski mingit muud saladust? Kutset kuhugi kaugele soojale maale, kus noored inimesed on asunud ehitama uut, paremat ühiskonda? Kus pole valet ja silmakirjalikkust? Või kirja sõbralt, kes on lugenud läbi uue raamatu ning põleb nüüd vaimustusest, esitab kirglikult oma seisukohad, kutsudes vaidlema, kaasa mõtlema, teemat edasi arendama – et jõuda tõeni? Äkki sisaldab too ümbrik tõepoolest tõde ennast?

      “Oh, ma olen ikka parandamatu romantik, liiga hea selle ilma jaoks!” muigas üliõpilane kurvalt, ent uhkelt ning avas kirja.

      See ei olnud arve, kuid ka mitte kutse paremasse ühiskonda. See oli kiri ühelt neiult, keda üliõpilane armastas, ning kõlas nii:

      “Ma pean teid paluma, et te mulle enam mitte kunagi ei kirjutaks ega helistaks ning lõpetaksite ka nende tobedate rooside saatmise. Tõepoolest, ma olen tüdinenud sellest, et mulle loobitakse aknast sisse lilli! Või mis veel hullem – et roos kleebitakse paksu pruuni kondiliimiga minu auto esiklaasile, kust ma pean seda pool tundi lahti kraapima. Võib-olla on see teie arvates naljakas, aga minu meelest olete läinud üle igasuguse piiri. Jätke mind palun rahule! Seda enam, et ma abiellun peagi ja vaevalt et minu tulevasele mehele meeldiks, kui tema naist piirab keegi pealetükkiv hull. Ja muide – minu tulevasel on tutvusi ka õukonnas, ta on nimelt kammerhärra nõbu. Kui te ei soovi enesele suuri pahandusi, siis ärge mind enam iialgi tülitage.”

      Ning alla oli kirjutatud: “Aime, ning palun unustage nüüdsest see nimi!”

      Üliõpilane süütas suitsu ja haaras telefonitoru järele. Ta valis numbri.

      “Aime!” alustas ta kohe, kui oli kuulnud hallootavat naisehäält. “Ma sain su kirja kätte. Aime, me peame kohtuma. Meil on vaja rääkida! Meil on vaja kohutavalt paljudest asjadest rääkida!”

      “Issand jumal, kas ma ei öelnud sulle, et jäta mu hing rahule!” hüüdis naisehääl liini teises otsas. “Mul ei ole sinuga mitte millestki rääkida!”

      “Ei, mu kallis, me peame kõnelema ja viivitamatult!” seletas üliõpilane. “Ma pean sulle seletama ära palju asju, mis tunduvad sulle kindlasti väga lihtsad, aga on tegelikult meeletult keerulised. Aga see pole telefonijutt, sest ma ei näe praegu sinu nägu. Ma ei tea sedasi, kas sa nutad või naerad. Kus me kohtume?”

      “Me ei kohtu mitte kusagil!” karjus naisehääl. “Oh, kuidas sa oled mu ära vaevanud! Kust küll sinusugune loll on välja võetud!”

      “Tasa, tasa!” manitses üliõpilane. “Kuula mind – ma lugesin kaks päeva ja ööd järjest ühe vana hindu kirjutatud raamatut, hoides end ülal vaid kange kohvi abil. Jaa, kohv aitab alati! Ja tead, ma avastasin palju uut, mis annab mitmetele asjadele senisest hoopis erineva mõtte. Usu, kui ma olen sulle kõik ära jutustanud, mida ma neil päevil olen mõelnud, siis saad sa aru, et endist viisi enam ei saa. Sel pole mõtet! Lihtsalt pole mõtet! Ma juba hävitasin ja rebisin puruks kõik oma paberid, sest ma sain järsku aru, et need on võltsid. Need polnud minu kirjutatud, ei, ja mul hakkas neid nähes hirm. Aga siis hakkasin ma kirjutama uusi pabereid, ja need on sootuks teistsugused, ehkki ma olen alles tee alguses ja mul on veel vaja otsida ja leida. Jaa, Aime, meist sinuga saavad otsijad! Tuleb end muuta, pahupidi pöörata, ja ma usun, et see uus tee…”

      Aga siis pani Aime toru ära ja kui üliõpilane proovis uuesti helistada, oli telefon välja lülitatud.

      See pahandas üliõpilast ja ta otsustas Aime juurde kohale minna. Selleks tõmbas ta kuue selga ning jooksis trepist alla.

      Välisukse juures sattus ta peale noorele neiule, kes pusis abitult luku kallal.

      “Lubage, ma aitan!” ütles üliõpilane ja avas ukse. “See käib tõesti raskelt. Siin on vaja nõksu – sel hetkel, kui keerad, lükkad ust kergelt põlvega. Siis läheb ta kergelt lahti.”

      “Ma ei saa sellega kunagi hakkama,” ohkas neiu. “Iga kord jändan siin tükk aega. Suur tänu teile!”

      “Kuhupoole te lähete?” küsis üliõpilane. “Ehk on meil üks tee?”

      “Ma… ma lähen rauapoodi,” vastas tüdruk üliõpilase küsimusest pisut jahmununa.

      “Väga hea, siis läheme koos,” kinnitas üliõpilane. “Kus see rauapood on?”

      Tüdruk seletas, ning nad hakkasid kõrvuti astuma. Üliõpilane oli unustanud, kuhu ta õieti minna oli plaaninud, toru hargile visanud Aime ei tulnud talle enam meeldegi. Sest kas polnud see tütarlaps siin tema kõrval nii kohutavalt kena? Millised juuksed ja kui armsad põsed! Üliõpilane pani talle korraga käe õlale ja lausus:

      “Stopp! Me ei saa enne edasi minna, kui oleme ühe asja selgeks teinud!”

      Tüdruk vahtis teda ehmunult. Üliõpilane jätkas:

      “Ma ütlen selle kohe ausalt välja, pole mõtet salata! Te meeldite mulle kohutaval kombel!”