peaaegu nii palju kivide järele joosta, kui ta soovib. Miki võib karistust kartmata Peetri varbaid närida ja proua Noora võib talle hommikul aias kaua aega jutustada oma võõraspojast Martinist.
Kella poole viie ajal aga saabub omnibuss. Peeter on juba kella nelja ajal postkontori juures ja jalutab seal edasi-tagasi, vahetevahel vaadates mäele, kust punane liiniomnibuss peaks alla veerema. Muidugi ei saabu see sõiduriist Peetri ootamise tõttu täna minutitki varem kui harilikult. See jõuab pärale koguni harilikust hiljem, sest sõitjaid on tavalisest rohkem.
Peeter seisab bussiuksest tagasihoidlikus kauguses. Ta teab, et Helele ei meeldi, kui talle ukse juurde vastu tormatakse. Muidugi pole Hele üksi. Ta kõneleb kahe noore inimesega. Üks neist on pikk tume noormees elegantses ülikonnas, teine on üsna noor tütarlaps, lihtsas ja pisut kortsunud riietuses ning päikesest põlenud. Need kolm pole lühikesel sõidul veel jõudnud kõike südamelt kõnelda, nad seisavad sõiduki kõrval ja naeravad, noormees vabalt ja rõõmsalt, Hele närvlikult ja võõras tütarlaps häbelik-tagasihoidlikult. Lõpuks ometi ulatavad nad üksteisele käed ja Hele tuleb Peetri juurde.
„Tere, Peeter,” ütleb ta, „oled sina aga suvitamiseks pesa välja otsinud! Hakka öösel sõitma ja õhtuks jõuad alles pärale. Ja kõige koledam on see viietunniline ootamine selles unises pisilinnas. Kas suvitajate jaoks ei võiks üks buss hommikupoolel ühendust pidada?” Seda Peeter ei tea.
„Loodetavasti polnud sul raudteesõidu ja bussisõidu vahel liialt igav?” küsib Peeter luuravalt, ta nimelt on pisut armukade.
„Ei,” vastab Hele, „õnneks kohtusin koolivennaga, kes tegi läbi sama piinarikka teekonna. Koos oli seda kergem taluda.”
Niisiis koolivend, mõtleb Peeter. Hädaohutum siiski kui mõni uus tutvus. Et näidata oma vähest huvi tolle mustapealise noormehe vastu, küsib ta:
„Kes oli see tütarlaps?”
„See oli Leida. Ta on just majapidamiskooli lõpetanud ja tuleb siia ühe pealinna perekonna juurde teenima. Saime bussis tuttavaks.”
See on juba Hele komme, sõlmida tutvusi igal pool – sõidukeis, kauplustes ja juuksuri juures. Ta on hea tuttav kirjakandjaga, korstnapühkijaga, elektrijaama rahadekasseerijaga, raamatukogu ametnikega ja teatrite riietehoidjatega. Niisugust annet sidemeteloomiseks ei oma igaüks. Ning mõnikord on neist paljudest tuttavaist natuke ka kasu. Hele näiteks toob vabriku laost alati kleidiriide mõnegi krooni võrra odavamalt kui teised kauplusest ostes. Isikliku tutvuse tõttu saapakaupmehe tütrega saavad Peeter ja Hele mõlemad kingapaarilt paar krooni hinnaalandust. Mõnes muuski äris hoitakse niisuguse armsa ja lahke proua jaoks paremad palad, isegi Karstede kohviveski on ostetud Hele tutvuste tõttu otse esindaja käest, hulga odavamalt, kui sama eset saadakse ärist.
Nüüd lähevad Peeter ja Hele mööda järveäärset teed. Mees kannab naise heledat kohvrit ja jutustab, kuidas ta pansionist minema on kolinud. Kas kõnelda ka oma esimese naise siinviibimisest?
Ega see saladuseks saa jääda, otsustab Peeter ja püüab näida võimalikult ükskõiksena, kui sõnab:
„Mõtle kui naljakas! Tead, kes ka siin pansionis suvitab? Keegi, keda sina veel ei tunnegi.”
Hele osutab selle tundmatu vastu esialgu märgatavat huvi, kuid kuuldes, et tegemist on ainult Peetri esimese naisega, ei kingi ta sellele kõnele suuremat tähelepanu.
Peeter on veidi solvunud: Hele muidugi arvas vist, et saab sõlmida tutvuse peaministriga või riigisekretäriga. Kuid ega see suvituskoht olegi niisugune pesa, nagu alul näib. Peeter jutustab naisele ministrist, kes lähemal ajal pansioni saabuvat.See juba huvitab Helet.
„Kas pansionis klaver on?” küsib ta. Ta vist tahaks ministri ees laulda, et oleks lootusi selle suure härra kaudu saada kutset esinemiseks mõnel esinduslikul õhtul. Hele mõtted on ju alatiselt oma karjääri juures.
Ei, pansionis pole klaverit. On vaid raadioaparaat, mis töötab siis, kui pansioniperemees oma kodusest jõujaamast selleks elektrit annab.
„Võib-olla ma saan kirikus laulda,” ütleb Hele.
„Kas sa siis pead tingimata laulma? Kas sa ei võiks kord ka täielikult puhata?” arvab Peeter.
„Aga kui mul on võimalus esineda?”
„Pole ju näha mingisugust võimalust. Ega sa ometi kavatse iseseisvat kontserti anda?”
Ei, seda Hele ei kavatse. Ta teab, et ta on alles konservatooriumiõpilane ja et ta ei tohi liialt palju riskida. Kuid ta on kõnelnud noore pastoriga, kes eeloleval pühapäeval proovijutlust peab. Kuidas oleks, kui ta jumalateenistusel laulaks?
Peeter on mõne aja päris vaikne. Nii et Hele tundis siis juba seda pastorit, seda Martinit, kellest Peeter viimaseil päevil on kuulnud nii palju kõneldavat.
„See koolivend, kellega ma koos sõitsin, see kandideeribki siia pastorikohale,” seletab Hele.
Peeter kõnnib üsna vaikselt. Ta on lootnud idüllilistele tundidele selle vaikse alevikukese üksinduses. Kuid juba keeb Hele esinemispalavikus. Ja Peeter teab, et naine pole sõnakuulelik laps, kes mehe meeleheaks millestki loobuks. Hele on sündinud ainult kunstnikuks, mitte mehenaiseks. Kui nad tutvusid, siis vaimustus Peeter esialgu just sellest kunstnikust naises. Ta kavatses Hele adopteerida, et talle, suure perega organisti tütrele, võimaldada kõrgemat muusikalist haridust. Kuid Peeter Karste polnud veel nii vana, et ta oleks suutnud puhtisalike tunnetega vaadata noort, temperamendikat naist. Nii juhtus, et Peeter ühel ilusal õhtul suures seltskonnas kuulutas välja enda kihluse Helega. Selle eest sai ta Helelt hiljem üsna tubli kõrvakiilu, kuid nad abiellusid siiski, sest pärast seda seika poleks seltskonnas nende isalik-tütrelikke suhteid niikuinii enam usutud. Nagu pärast nende abiellumist kaheldi nende abieluliste suhete olemasolus.
„Nii vana mees ja nii noor naine!” sosistasid daamid kohvikus ja raputasid paljutähendavalt pead. Nende suureks mureks ei saanud nad kunagi teada, kas Karstede tõeline suhtumine teineteisesse oli mehe-naise või isa-tütre oma.
Seda ei tea Peeter Karste mõnel hetkel isegi. Kui Hele äkki istub järve kaldale püstitatud pingile ja koorib jalad paljaks ning astub sogase põhjaga vette, ei tea Peeter, kas keelata teda kui tütart, kes teeb midagi daamile mittesobivat… või vaimustuda naise saledatest säärtest. Lõpuks ta otsustab olla kinnine. Kui Helel on jälle mõni esinemine südamel, siis vajab ta mõnikord mehe abi, ja kui ta abi vajab, siis on ta mehe vastu õrn. Ja Peeter tahaks ilusal suvepäeval saada Hele õrnuste osaliseks.
„Küll on hea paljajalu olla!” hüüab Hele, kui ta mullasel teel Peetrile järele paterdab.
Peeter ei vasta. Tal on kaelas kõva valge krae ja jalas linnakingad. Muidugi ainult tänase tähtsa päeva puhul, muidu ta suvitamisel niisuguseid narrusi ei harrasta.
„Siin on siiski looduslikult päris ilus koht,” ütleb Hele veel.
Juba muutub kenamaks, mõtleb Peeter ja vaikib edasi.
Hele tuleb nüüd üsna mehe kõrvale, võtab sukad-kingad teise kätte, paneb oma vaba käe Peetri vaba käe alt läbi ja ütleb üsna pehmel toonil:
„Tead, Peeter, selle kirikus esinemisega on nii, et muidu oleks kõik korras, pastoril pole midagi selle vastu ja kogudusel ammugi mitte, kuid pastoril on võõrasema, tema tuleb ka siia, õigupoolest ongi juba kusagil siin. Ja see on niisugune naisolend, et pastor arvas, et ta kindlasti ei taha, et ma laulaksin. Ei tea, miks?”
Peeter pigistab naise käe oma külje vastu. Nüüd tunneb ta Helele juba kaasa. Et isegi see tragi ja püüdlik noor laulja just Noora teele pidi sattuma! Viisteist aastat õppis see daam laulmist. Kõik meie väikese riigi laulmisõpetajad käis ta korrast läbi ja temast ei saanud siiski lauljat. Seepärast ei tunnusta Noora ka ühtki teist andekat ja arenemisvõimelist naislauljat. Ta tõendab, et meil olevat vaid kaks tõelist naislauljat. Üks neist on juba kuuekümneaastane endine ooperilauljanna, kes esineb veel vaid siis, kui mõni seltskonnas nalja pärast palub teda laulda. Teine neist on äriringkondadesse kuuluv ka juba vanem daam, keda õiglane arvustus ignoreerib, isiklikele kasudele spekuleeriv arvustus aga kõrgelt hindab, iga kord ka märkides, milline hinnaline tualett