Sorotšintsõ laat. Nikolai Gogol

präänikud, mütsid – kõik see ere, kirju ja korratu viskleb hunnikuti ja sõelub silmade ees. Mitmehäälsed kõnelused uputavad üksteist, ja ükski sõna ei eraldu, ei pääse välja sest uputusest: ühtki hüüet ei saa välja öelda selgesti. Ainult kaubitsejate käteplaksud kostavad laada igast nurgast. Vanker läheb katki, raud heliseb, mahavisatavad lauad kolisevad ja ringi käima hakanud pea ei tea, kuhupoole pöörduda.

      Meie laadalesõitnud talumees tungles koos tütrega juba ammu rahvahulgas. Ta lähenes ühele koormale, kobas teist, küsis hindu; samal ajal aga ta mõtted peatumatult keerlesid müügile toodud kümne koti nisu ja vana mära ümber. Ta tütre näost oli näha, et temale eriti ei meeldinud tungelda jahu- ja nisukoormate juures. Tema oleks tahtnud sinna, kus lõuendist telkide all oli uhkelt välja pandud punaseid paelu, kõrvarõngaid, tinast ja vasest ristikesi ja tukateid. Kuid ometi leidis ta ka siin palju vaatamisväärset: talle tegi piiritut nalja, kuidas mustlane ja talumees peksid teineteist käte pihta, ise valust karjatades, kuidas joobnud juut andis eidele kiislit, kuidas tülliläinud kaubitsejad eided pildusid teineteist sõimu ja vähkidega; kuidas moskaal, ühe käega oma kitsehabet silitades, teise käega…

      Aga nüüd tundis ta, kuidas keegi tõmbas teda väljaõmmeldud särgikäisest. Ta vaatas tagasi ja – valges svitkas kirgaste silmadega poiss seisis ta ees. Ta soonekesed võpatasid ja süda hakkas nii peksma, nagu veel mitte iialgi, ei ühegi rõõmu ega ühegi kurvastuse korral: tundus nii imeline ja armas, ja ta ei suutnud ise selgitada, mis temaga sündis.

      „Ära karda, südameke, ära karda!” ütles talle poiss tasasel häälel ja võttis tüdruku käe, „ma ei ütle sulle midagi halba!”

      „Võib-olla on see õigegi, et sa ei ütle midagi halba,” mõtles kaunitar endamisi, „kuid mul on nii imelik… kas see ei ole vanakuri ise! Küllap ise tead, et nii ei kõlba… kuid jõudu ei jätku kätt tema käest ära tõmmata.”

      Talumees vaatas tagasi ja tahtis tütrele midagi lausuda, kuid kõrvalt kuuldus sõna: nisu. See maagiline sõna sundis teda otsekohe kahe valjusti kõneleva kaupmehega liituma, ja tema nende jutu külge aheldatud tähelepanu ei suutnud enam miski segada.

      III

      Sa vaata selle poisi võlu!

      Maailmas vähe sääraseid.

      Kus viskab viina! – Nagu õlut!

Kotljarevski, Aeners.

      „Sa, vennas, mõtled siis, et meie nisu läheb halvasti?” ütles mees, kes välimuselt sarnanes sissesõitnud linnakodanikuga, mingisuguse alevielanikuga, kirjust puuvillriidest, võidunud ja tökatist määrdinud pükstes, teisele, kel oli sinine, kohati juba lapitud svitka seljas ja hiiglasuur muhk otsaees.

      „Ei ole siin mida mõteldagi; ma võin endale nööri kaela panna ja rippuda selle puu otsas nagu vorst jõulu eel tare katusel, kui me üheainsagi mõõdu ära müüme.”

      „Keda sa, vennas, hullutad? Müüa pole peale meie keegi toonud,” vastas puuvillriidest pükstes mees.

      „Jah, kõnelge nüüd, mida tahate,” mõtles endamisi meie tuttav, kes ei kaotanud kahe kaupmehe jutust ühtegi sõna, „aga minul on kümme kotti tagavaraks.”