Mees, kes tahtis olla Lindbergh. João Lopes Marques

veel seda, et ülaltoodud pool tosinat lõiku Charles A. Lindberghi salaelust olid just Carlosi elu muutnud. Või õigemini: nad olid ta elu kinnitanud.

      Niisiis peaks auväärt lugeja mõistma järgmist trükitähtedega kirjapandud lauset selle raamatu dramaatilise murdepunktina:

      “EI TEE AINULT SEE, KES EI SUUDA TEHA!”

      Jutud tipptunni ajal kiirteel kinni istuvatest autojuhtidest tuletasid meelde loo ühest vabadust ihalevast kängurust, keda nähti mõni aasta tagasi Lissaboni teisel ringteel Carnide väljasõidu juures palavikuliselt haake tegemas ja liigile omaselt kekslemas. Sellest Portela tegelasest on teada veel vaid see, et ta hüppas üle Gago Coutinho avenüü olümpiarekordilise kiirusega, hoolimata kahjudest, mida ta lähedale sattunud autodele tekitas ja ignoreerides täielikult igasuguseid autosignaale – veel ühte sellele meridionaalsele pikergusele äärenurgale nii eriomast karakteristikut. Lühikesest lakoonilisest sündmuste kirjeldusest, mille Lissaboni rahvusvahelise lennuvälja turvateenistus andis üle keskvalitsusele, toome välja lõigu, mis kõnealust kängurut kahjuks sugugi heas valguses ei näidanud:

      “Lisaks saabuvate lendude terminalist lahkuvatele reisijatele adresseeritud võõrkeelsele sõimule püüdis kodanik Carlos Bernardo Ferreira Santos Silva, abielus, isikutunnistus nr 9972956, välja antud Lissaboni Isikuandmete Arhiivi poolt 31. septembril 2003. aastal, tungida lennurajale ja ründas verbaalselt kahte turvatöötajat, kes neile antud volitustest lähtuvalt korrarikkuja peatasid, kui too valmistus Figo Maduro C-angaari kõrvale pargitud väikese Aviocariga õhku tõusma.”

      Mees ja tema asjaolud?^[52^] Võib-olla, kui me endasse pisut armulikkust hangime. Loomulikult oleks Carlos Bernardol tasunud tulla kiiremas korras tagasi terve mõistuse juurde ja Portela de Sacavémi politseiüksuse ülema asetäitjale oma ametlik vabanduskiri esitada. See heasüdamlik mees jäi nüüd alatiseks uskuma ennekuulmatut versiooni, et see kohutav tegu oli toime pandud “tulenevalt lennutundide liigsest arvust”. Aga tõde on see, et nende vahel tekkis vastastikune sümpaatia. Ühel ilusal päeval avastasid nad lausa, et “ennäe!”, hoolimata sellest et neil olid nii erinevad elukutsed, on nad mõlemad mundrimehed. Ja siit ei jäänudki rohkem kui tibatilluke samm selleni, et hakata üksteisega suhtlema kui kolleegid. Iga kolme nädala tagant käisid nad koos väikesel hommikuespressol, alati Quadrantes, mis juba tollal oli tuntud kui üks viiest Ibeeria poolsaare kõige kallimast kohvikust, Assooride ja Kanaari arhipelaagid kaasa arvatud. Kirjeldatud kahetsusväärsest intsidendist enam juttu ei tule, sellest sai lihtsalt üks järjekordne apokrüüfne episood tema mälestustesse, aga nüüd seisab Carlosi ees uus dilemma: mida selle Charles A. Lindberghi kohta ootamatult ilmsiks tulnud tõega peale hakata? Vähem kui kuu ajaga kogus ta kokku kõik, mis koguda oli, ja isegi rohkem: ainuüksi Ühendriikidest saabus eritellimusega 347 raamatut, millest 57 olid vägagi autoriseeritud pilooti ülistavad biograafiad, ülejäänud 270 teoses esinesid aga märksõnad “Charles A. Lindbergh” või “Spirit of St. Louis” kõigest üks-kaks korda, tema mainimisest aga praegusel juhul piisas.

      Piirdudes aina lühemate perekondlike külaskäikudega – Madalena oblige –, Magdalena kehtestatud Krakówi-rutiin täidetud, tseremoniaalne jutuajamine suursaadik Francisco Cunha Tellesiga peetud, pühendas Carlos Bernardo vähemalt tund aega päevast põhjalikele internetiotsingutele, tund aega, mis oli hoolikalt kaheks 30-minutiliseks sessiooniks jagatud – produktiivsuse huvides ja suurepärase ettekäändena, et endale vahepeal värskendav kaneeliga maitsestatud glühwein lubada. Kahjuks ei õnnestunud tal Little Fallsis asuva Lindberghi majamuuseumi kuraatoriga vestelda – meie jutustus võiks teha järjekordse uperpalli, aga leitud kaks telefoninumbrit olid nähtavasti valed, või polnud rahvusvaheline kood õige?

      Otsekui oleks kaalul tema hingeõnnistus, luges Carlos kõik soovitatud raamatud läbi nii hoolega, kui sai, ja neist oli saksa keelde tõlgitud ainult kaheksateist – puhas skandaal ja tänamatus lugupeetud Charles A. Lindberghi suhtes, kes teab, võib-olla kunagi võtab ta selle töö veel isegi ette. Praegu polnud tal aega kauem kõhelda, sest elu – tema elu – pidi lõpuks ometi loogilise suuna saama. Carlosit ängistas ainuüksi mõte sellele, et tema 24. eluaasta on juba läbi: tol ajaloolisel koidikul, kui Charles A. Lindbergh kangelasena Le Bourget’s maandus, oli ta poisike, vaevalt 25 saanud… Ta oli Le Bourget’ maandumisrajale lähenedes 25 aastat, kolm kuud ja 17 päeva vana…

      Võrdlus suure lenduriga piinas teda. Sellised need inimesed on, kui te juhuslikult veel ei teadnud. Ja eriliselt ajas Carlitosil harja punaseks üks soperdis-romaan, mille oli kirjutanud keegi Philip Roth, isik, kes oli kõige tõenäolisemalt juut. Tema “Vandenõu Ameerika vastu” tuli poelettidele, kaanel labane suur svastika. Kui müügiks läheb, pole kirjastajatel enam au ega häbi. Neil neljasajal ja ülejäänul liiga paljul pretensioonikal leheküljel on suurest Lindyst tehtud täiesti kohatult Ameerika Ühendriikide president ja kujutatud teda Adolf Hitleri süüdimatu kaasosalisena.

      On peaaegu ketserlik siin isand Rothi tsiteerida. Aga me riskime, et ka tulevased põlved saaksid ettekujutuse barbaarsustest, mida tänapäeval sõnavabaduse sildi all korda saadetakse:

      Oma reserveeritud ja veenval viisil rääkis Lindbergh lennuväljale kogunenud rahvahulgale ja raadiokuulajatele, kes ta on ja mida ta on teinud, ja kui ta tagasi lennukisse pöördus, et oma järgmisse peatuskohta sõita, oleks ta võinud teatada, et pärast valges Majas von Ribbentropi auks korraldatavat ametlikku õhtusööki kutsub esimene leedi Adolf hitleri ja tema kaaslase külalistena Lincolni tuppa valgesse Majja 4. juuli nädalalõppu veetma, olgugi et tema kaasmaalased teda demokraatia lunastajaks nimetavad.