osutuvad aga otsustavaks hiljuti kokku varisenud Swissairi endale haaramisel vähem kui kaks aastat hiljem.
Dieter Topp polnud aga mees, kes alandused alla neelaks. Õigupoolest ei kuulunud see sõna tema sõnavarassegi. Seda oli näha kas või sellest, et iga kord, kui paljutõotavas idakaares avati mõni uus liin, lendas ta ka edaspidi oma eralennukis isiklikult kohale, ise heroilises poosis juhtkangi taga. Suure meediakära saatel tuli ta käiku andma ka oma kommertslennuväe selgroogu, värskeid Boeing 737-800 mudeleid. Küllap oli see talle ühtlasi hea võimalus saada järjekordsest õnnestunud laienemist adrenaliini ja jagada seda tunnet ka oma noorte apostlitega.
[Lubatagu meil siinkohal märkida, et see tiivuline prohvet, kunagine tantsija, Sissi imetleja, veendunud esteet ja ühe Vana Maailma suurima era-kunstikollektsiooni omanik, on tulevikus Carlos Bernardo elus väga oluline inimene.]
Kaks kommertslennunduse Panzerit musklitest ja soodsatest asjaoludest tiivustatud, oli MagicWings varsti ajakirjanduse veergudel kui “pangermaani liit, mille eesmärk on anglosaksi maailma edusammud Kesk- ja Ida-Euroopasse tuua”. herr Topp kolis oma peakorteri Salzburgist Berliin-Schönefeldi, et sellega firma igapäevaseid kulusid vähendada ja põhitegevuse kasumit suurendada. Otsus oli tõhus ja paari kuuga hakkas Berliini suunas ning suunast kõige uskumatumaid marsruute ilmuma nagu seeni pärast vihma: Belgrad, Brno, Bukarest, Budapest, Kraków, Dubrovnik, Gdansk, Ljubljana, Łódź, Olomouc, Ostrava, Poprad (Slovakkia Tatrates), Podgorica, Praha, Plovdiv, Riia, Sarajevo, Sofia, Split, Tallinn, Varna, Varssavi, Vilnius, Wrocław, Zadar ja Zagreb. Tavatut ideed kogu kontinent 30 000 jala kõrguselt koloniseerida ei mainitud ametlikes kõnedes kunagi, aga sellele vaatamata oli see järjest ilmsem. Seda oli näha. Lennuki pardaajakiri näiteks mainis ära paljude Kesk- ja Ida-Euroopa linnade saksakeelse nimevariandi. See polnud muu kui vihje tulevikule: Gdanskist rääkides viitas joonealune märkus Danzigile, Tallinna puhul Revalile, Wrocław oli paaris Breslauga, Ljubljana Laibachiga jne.
Vähem kui aastaga pidi Magic saama Lufthansa ja Austrian Airlinesi löögirusikaks.
Ka Romano Prodi juhitud Euroopa Komisjon oli MagicWingsi käpa all, värskelt kasutusele võetud fikstariif oli konkurentsitu ja tekitas isegi liiga palju kahtlusi. Mis puutub muusse, siis Portugali meedias kajastuvast Magicu kampaaniast terendas juba paljulubav uus reaalsus: “9,99 eurot – valige lend õlle hinnaga”. Ka Saksamaa bussipeatuste ja muud tüüpi välireklaamid ei hiilanud just hea maitsega ja rasvane tärn teksti all rõhutas eraldi, et “ainult jalgsi saab odavamalt”. Peeti lahinguid ja miljoneid viimase hetke telefonikõnesid, et bitok siiski reklaamidest välja jäetaks, kuid see oli funktsionaalne lahendus, mille olid leiutanud Kesk-Euroopa loomingulised geeniused. Milline teine Portugali rahvustoit oleks võrreldav Tüüringi Bratwurst’iga? Kaugel põlastatud konkurentide maitsetust loosungist “ich bin ein Air Berliner”, polnud koosolekut ega konverentsi, kus herr Dieter Topp poleks rõhutanud asjaolu, et Air Berlin Inc’i oli asutanud Põhja-Ameerikast pärit Pan Am’i taustaga endine piloot ning et see kompanii sattus sakslaste kätte alles pärast föderaalvabariigi moodustamist.
Ehk teisisõnu, Magic oli ainus puhtalt Saksa geenidega lennufirma. Ja tal oli täita oma roll: ta oli omamoodi puhverettevõte. Juba tegutsesid igasugused Ryanairid ja EasyJetid. Need Manchesteri, Corki ja Liverpooli lihunike ja torumeeste hordid lehkasid juba, nad moonutasid Mandri-Euroopa vaimsust ning ründasid saksa kultuuri ja keele loomulikku ja seaduslikku mõjusfääri. Union Jackiga loodud ühiseid kinnisvarafirmasid ja lademetes kinnisvarakuulutusi ilmus kõige ootamatumatesse nurkadesse: müüdi chalet’sid Veliko Tarnovos Bulgaaria Balkanite südames ja suvemaju Gdynia randadel, mida Londonis juba Poola Riviera nime all reklaamiti. Kui asjad lähevad samamoodi edasi, oleme ühel päeval kõik lodevad rasvamaod, kulistame tänaval kähmeldes leiget õlut ja mürgitame ennast fish & chips’iga. Selles vaimus töödeldi Carlosit igakuistel Magicu koosolekutel Berliinis. Briti tabloidides oli teema nii karjuvalt ebapopulaarne, et kohalikud sensatsioonikütid õhutasid Magicu lende boikoteerimagi. Friedrichstrassel võeti kasutusele äärmuslikud abinõud, relvastuda tuli kõigil rinnetel. MagicWingsi lennukite pardale ei lastud pilooti ega piloodiabi, kes polnud alla kirjutanud drakooniliste tingimustega konfidentsiaalsusklauslile.
Carlos tegi seda loomulikult vastuseisuta. Kui seda ettenägelikku geostrateegilist postulaati poleks tema ees paberil must valgel kirjas olnud, oleks Carlos selle sealsamas ise oma käega kirja pannud ja oma allkirjaga kinnitanud. Tal oli ju samaaegselt täita kaks kutsumust: kogu oma ülejäänud elu lennata ja rakendada kasulikult Deutsche Schule Lissabonis omandatud teadmisi. Oma haridustaustaga oli ta üks viimaseid poliitiliselt ebakorrektse Deutschland Über Alles’i[15] bastione. Ehk oli just see viis, kuidas oma saksalikku haridust õigustada ja peletada mõne teise isiklikud hirmud seoses asjaoluga, et tal puudus ülikoolidiplom. Mis veel tähtsam: see võimalus kerkis esile ühel tema elu kõige segasemal perioodil. Või kindlasti ühel kõige raskemal, pidagem meeles, et me räägime noormehest, kes oli paar päeva tagasi saanud 23-aastaseks. See nädalaid tagasi ilmunud tööpakkumine – terve lehekülg pikk ja täielikult saksakeelne, avaldatud ajalehe Publico pühapäevases välja-andes – tundus otsekui jumaliku ettemääratuse saadetuna.
“Kes teine peale minu võiks seda lugeda?” Kuulutus oli nagu isiklikult talle mõeldud:
The Sky is the Limit! Oma 57 regulaarselt opereeriva lennuki ja kolme suure lennubaasiga Euroopas (Berliinis, viinis ja varssavis) oleme Euroopa üks suuremaid odavlennufirmasid. Ainuüksi eelmisel aastal kasutas meie teenust 19 miljonit reisijat. Nende vääriliseks teenindamiseks värbame portugalist lennusaatjaid ja pursereid, kes tahavad jõuda kaugele ja üles ehitada uut Euroopat.
Meie ettevõte on paljukultuuriline – Euroopa, see oleme ju meie! Sa ei tea veel kõiki võimalusi, mida meie firma Sulle pakub, aga see kuulutus on mõeldud Sinule, kui käid ringi, pea pilvedes, ja unistad süüa hommikust Danzigis, lõunaoodet Laibachis, lantši viinis, õhtusööki Revalis ja uinuda… mõnes väikeses praha tänavas.
Pakume sulle fantastilist võimalust, kui:
a) Sul on klientidega töötamise kogemus ja tunned ennast müügitöös mugavalt;
b) Sul on hea tervis ja soovituskiri viimasest töökohast;
c) Sa oled esindusliku välimusega;
d) Sa oled vähemalt 18 aastat vana;
e) Sa oled 159–188 cm pikk ja proportsionaalse kehakaaluga [sic];
f) Sul on hea nägemine (aktsepteerime ka kontaktläätsi kandvaid kandidaate);
g) Sa oskad ujuda;
h) Sul on kehtiv Euroopa Liidu liikmesriigi (või kandidaatriigi) pass;
i) Sa valdad vabalt saksa keelt (kirjas ja kõnes) ning inglise keelt (kõnes);
j) Sa oled valmis elama vähem kui tunni tee kaugusel ühest MagicWingsi paljudest sihtkohtadest;
l) Sa oled valmis töötama ebaharilikel kellaaegadel millisel tahes aasta 365 päevast, ka nädalalõppudel ja pühadel (sealhulgas jõulud ja uusaasta);
m) Sa oled valmis toime tulema erinevate inimestega igasugustes, ka keerulistes ja ekstreemsetes olukordades;
n) Sa oled hea suhtleja ja kergesti seltsiv inimene.
Siin polnud midagi kahelda. Kui Jumal on olemas, oli asjasse sekkunud tema ise. Töökogemus ravimiesitlejana oli olnud täielik ämber, kuigi farmaatsialabor – samuti Saksa ettevõte, kuulus ühele tuntud Leverkusenis asuvale rahvusvahelisele firmale – oli talle võimaldanud maailma parimad töötingimused, paketis lai Audi A3 ja mida kõike veel. Seitseteist kuud selles põrgus tablette müüa oli aga olnud täiesti piisav, et tal endal kaoks igasugune isu aspiriinigi võtta. Nähes mobiilil Berliinist tulevat kõnet, oli Carlosi rõõm suur, ekraanil polnud numbrit küll hästi näha, aga selle alguses olev “+49” oli maagiline kood. Pääse Magicusse.
Isegi vaatamata poollagunenud hambale – hädaoht! –, olid personalifirmast alltöövõtu korras MagicWingsi värvatud kaks keskealist naisintervjueerijat ainulaadse inimolevuse sarmist võlutud. Carlos täitis eksamineerijate nõudmised absoluutselt