SA
I
HAAMERKALA 1
1864. aasta 26. juulil liikus tore jahtlaev tugevas kirdetuules täie auruga mööda Põhja kanali voogusid. Laeva grootmastis lehvis Inglise lipp, suurmasti tipus oli sinine vimpel, millele olid kullaga tikitud nimetähed E. G. ja nende kohale hertsogikroon. Jahtlaeva nimi oli «Duncan» ja selle omanikuks oli lord Glenarvan, üks kuueteistkümnest ülemkotta kuuluvast šoti peerist2 ja kogu Briti kuningriigis kuulsa «Royal Thames Yacht Club’i» väljapaistvaim liige.
Lord Edward Glenarvan viibis laeval oma noore naise leedi Helena ja oma sugulase major MacNabbsiga.
Äsja ehitatud «Duncan» oli tulnud proovisõidule mõned meremiilid Clyde’i lahest väljapoole ja kavatses nüüd Glasgow’sse tagasi pöörduda. Silmapiirile kerkis juba Arrani saar, kui vahimadrus märkas jahi kiiluvees ujuvat määratut kala. Kapten John Mangles laskis sellest kohe lord Edwardile teatada. Lord tuli koos major MacNabbsiga laevalaele ja küsis kaptenilt, mis kala see olla võiks.
«Kõrgeausus,» vastas John Mangles, «ma arvan, et see on õige suur hai.»
«Haikala siinsetes vetes!» hüüatas Glenarvan.
«Selles pole kahtlust!» sõnas kapten. «Selliseid haikalu leidub kõigis meredes kõigil laiuskraadidel. See on nõndanimetatud haamerkala. Ma kas eksin täielikult, või on meil tegemist just seda liiki elukaga. Kui teie kõrgeausus nõustub ja kui leedi Glenarvan suvatseb huvitavat kalapüüki pealt vaadata, siis saame peagi teada, mis elukas see on.»
«Mis teie sellest arvate, MacNabbs?» pöördus lord Glenarvan majori poole. «Olete nõus riskima?»
«Olen nõus kõigega, mis teile meeldib,» vastas major rahulikult.
«Muide, neid hirmsaid loomi tuleb hävitada nii palju kui vähegi võimalik,» jätkas John Mangles. «Kasutagem juhust, ja kui kõrgeausus suvatseb nõustuda, siis kujuneb sellest ühel hoobil erutav, aga ka kasulik ettevõte.»
«Olgu, John,» ütles lord Glenarvan.
Siis laskis ta sellest teatada leedi Helenale, kes tõttas tema juurde tekile, tundes kalapüügi vastu tõepoolest suurt huvi.
Meri oli suurepärane. Oli lihtne veepinnal hai kiireid liigutusi jälgida, kui ta üllatava jõuga sukeldus või kiiresti pinnale sööstis. John Mangles tegi vajalikud korraldused. Madrused heitsid üle parempoolse laevaparda tugeva köie, mille otsas oli paksu pekitükiga varustatud konks. Kuigi hai oli alles viiekümne jardi kaugusel, haistis ta oma apluses pakutavat sööta ja lähenes kiiresti laevale. Oli näha, kuidas tema otstest hallid, keha poolt mustad uimed võimsalt vooge peksid, kuna sabauim vääramatult sirget liikumissuunda hoidis. Mida lähemale ta jõudis, seda rohkem tulid nähtavale ta suured, esiletungivad, aplusest põlevad silmad; kui ta ümber pöördus, lasksid ammuli lõuad näha neljakordset hammasterida. Ta pea oli suur ja selle asetus meenutas varre otsa kinnitatud kahekordset haamrit. John Mangles ei eksinud – see oli haide perekonna kõige aplam esindaja; inglased nimetavad teda haamerkalaks, Provance’i elanikud juudikalaks.
«Duncani» reisijad ja meeskond jälgisid elava tähelepanuga haikala liigutusi. Peatselt oli hai sööda lähedal, ta pöördus selili, et seda paremini haarata, ja määratu pekitükk kadus ta avarasse kurku. Ning juba ta sipleski ägedasti trossi sikutades konksu otsas. Madrused tõmbasid suure raa otsa külge kinnitatud tali abil koletisliku hai üles.
Tundes end oma loomulikust keskkonnast välja kistavat, rabeles hai tugevasti, kuid tema visklemisest saadi jagu. Jooksva sõlmega varustatud köis aheldas ta saba ja halvas liikumisvõime. Mõne hetke pärast oli ta üle reelingu tõstetud ja laevalaele paisatud. Kohe lähenes üks meremees talle ettevaatlikult ja raius võimsa kirvehoobiga maha mereeluka kohutava saba.
Kalapüük oli lõppenud, koletise poolt polnud enam midagi karta; meremeeste kättemaksuiha oli rahuldatud, nende uudishimu aga mitte. Igal laeval on kombeks hoolikalt hai kõhu sisu uurida. Tundes tema tormakat aplust, ootavad madrused mõnd üllatust, ning sageli nende lootused ei peta neid.
Leedi Glenarvan ei tahtnud tülgastava «uurimise» juures viibida ja läks tagasi kajutisse. Hai alles hingeldas. Ta oli kümme jalga pikk ja kaalus üle kuuesaja naela. Niisugune pikkus ja kaal on haamerkala kohta tavaline. Kuigi haamerkala ei kuulu kõige suuremate haide hulka, tuleb teda pidada üheks kõige kardetavamaks.
Varsti oli selle määratu kala kõht ilma pikema jututa kirvehoopidega avatud. Konks oli tunginud lausa makku, mis osutus täiesti tühjaks. Ilmselt oli hai pikemat aega nälginud. Pettunud madrused pidid ta juba tagasi merre viskama, kui pootsmani tähelepanu paelus mingi vormitu tomp, mis oli sisikonda kõvasti kinni jäänud.
«Oo! Mis see on?» hüüdatas ta.
«See on kaljutükk, mille elukas on vist ballastiks alla neelanud,» vastas üks madrustest.
«Ei,» ütles teine. «See on lihtsalt kahurikuul, mis lurjust kõhtu on tabanud, ja mida ta pole veel jõudnud ära seedida.»
«Olge nüüd vait,» sõnas laevaohvitser Tom Austin. «Kas te ei näe, et see elukas on olnud püsti joodik? Viinaga koos neelas ta alla ka pudeli, et midagi kaotsi ei läheks.»
«Mis!» hüüatas lord Glenarvan. «Hai kõhus on pudel?»
«Pudel mis pudel!» vastas pootsman. «Aga on näha, et otse keldrist see küll ei tule.»
«Hästi, Tom,» ütles lord Edward, «võtke pudel ettevaatlikult välja. Merest leitud pudelid sisaldavad sageli väärtuslikke dokumente.»
«Arvate?» küsis major MacNabbs.
«Ma igatahes arvan, et seda võib juhtuda.»
«Oh, ma ei vaidle sugugi vastu,» vastas major. «Võib-olla peitub seal koguni mõni saladus.»
«Seda näeme kohe,» ütles Glenarvan. «Noh, Tom?»
«Siin ta on,» vastas laevaohvitser, osutades vormitule esemele, mille ta mõningase vaevaga oli hai kõhust välja kiskunud.
«Hea küll,» ütles Glenarvan, «laske see ilge asi puhtaks pesta ja ühiskajutisse tuua.»
Tom täitis korralduse ja see nii ebatavaliselt leitud pudel asetati lauale, mille ümber võtsid istet lord Glenarvan, major MacNabbs, kapten John Mangles ja leedi Helena, sest naised on ju alati pisut uudishimulikud.
Merel kujuneb väikseimgi asi sündmuseks. Tekkis hetkeline vaikus. Igaüks vaatles seda habrast leidu uurival pilgul. Kas peitus selles mõne suure õnnetuse saladus või ainult tühine teade, mille tegevusetu meresõitja oli vetevalda usaldanud?
Tuli teada saada, milles asi, ning Glenarvan hakkas pikemalt ootamata pudelit uurima. Ta tegutses muide igati ettevaatlikult, nagu sellistel juhtudel vajalik ongi; teda oleks võinud võrrelda tõsise süüasja peensustesse süvenenud kohtu-uurijaga. Ja tal oli õigus, sest näiliselt kõige tühisemgi asjaolu võib sageli viia tähtsa avastuse jälile.
Enne pudeli sisemusega tutvumist uuriti selle välimust. Pudelil oli pikk kael, mille tugeva suu ümber püsis veel roostest puretud traadiots; väga paks klaas, mis võis taluda mitmeatmosfäärilist survet, oli ilmselt Champagne’ päritoluga. Sääraste pudelitega purustavad Ai või Epernay3 viinamarjakasvatajad toolijalgu, ilma et klaasile tekiks mõranemise jälgegi. Käesolev pudel võis seega julgesti pika rännaku ohte taluda.
«Cliquot’ firmapudel,» ütles major lihtsalt.
Ja kuna ta näis olevat asjatundja, siis ei vaieldud tema väitele vastu.
«Kallis major,» lausus leedi Helena, «kas pole ükskõik, mis pudel see on, kui me ei tea, kust ta tuleb?»
«Me saame seda teada, kallis Helena,» vastas lord Edward. «Igatahes niipalju võib juba öelda, et see tuleb kaugelt. Vaadake teda katvat kivistist, see on merevee mineraliseerunud sadestis. See pudel on enne haikala kõhtu sattumist juba kauemat aega ookeanis ujunud.»
«Mul on võimatu teiega mitte nõustuda,» vastas major. «Muidugi, see habras pudel võis oma kivise katte kaitse all sooritada pika teekonna.»
«Aga kust ta