sööstis laev kitsasse lahte, möödus Greenokist ja heitis õhtul kell kuus ankrusse Dumbartoni basaltkalju jalamil, mida kroonis šoti kangelase Wallace’i kuulus loss.
Seal ootas leedi Helenat postitõld, et viia ta koos major MacNabbsiga Malcolmi lossi. Lord Glenarvan suudles oma noorikut ja ruttas Glasgow kiirrongile.
Kuid enne ärasõitu saatis ta telegrammiga edasi tähtsa teate ja mõni minut hiljem said «Times» ja «Morning Chronicle» järgmise sõnumi:
«Teateid Glasgow’st pärineva kolmemastilise laeva «Britannia» kohta, mille kapteniks oli Grant, annab lord Glenarvan, Malcolmi loss, Luss, Dumbartoni krahvkond, Šotimaa.»
III
MALCOLMI LOSS
Malcolmi loss, üks luulelisemaid Šoti mägismaal, asetseb Lussi lähedal, kerkides kõrgel üle ilusas orus peituva küla. Lomondi järve selged veed uhuvad lossi raudkivist alusmüüri. Igivanast ajast kuulub loss Glenarvanide suguvõsale, kes Rob Roy ning Fergus MacGregori maal on säilitanud Walter Scotti vanade kangelaste külalislahked kombed. Kui Šotimaal toimus sotsiaalne revolutsioon, kihutati suur hulk läänimehi, kes ei suutnud vanadele sugukonnapeadele suurt renti maksta, minema. Ühed surid nälga, teised hakkasid kaluriteks, kolmandad lahkusid kodumaalt. Valitses üldine meeleheide. Ainult Glenarvanid üksi uskusid, et truudus seob nii suuri kui ka väikesi, ja nad ei muutnud oma suhtumist rentnikesse. Ühelgi neist ei tarvitsenud lahkuda katuse alt, mis oli näinud nende ilmaletulekut; ükski ei jätnud maha paika, kus puhkasid tema esivanemad; kõik jäid oma põliste isandate klanni.
Seepärast kuulusid veel käesolevalgi ajastul, sel poolehoiu jahtumise ja sidemete lõtvumise sajandil, Glenarvanide peresse nii Malcolmi lossis kui ka «Duncani» pardal ainult šotlased. Kõik põlvnesid MacGregori, MacFarlane’i, MacNabbsi, Mac-Naughtonsi läänimeestest, see tähendab – nad olid Stirlingi ja Dumbartoni krahvkonna järeltulijad, tublid, ihu ja hingega oma isandale andunud inimesed, kellest mõned rääkisid veel muistse Kaledoonia8 gaeli keelt.
Lord Glenarvanile kuulus määratu varandus, mida ta sageli heategevaks otstarbeks kasutas. Aga tema südameheadus oli veel suurem kui ta heldus, sest esimene oli ääretu, kuna viimasel on paratamatult piirid. Lussi isand ja Malcolmi laird9 esindas oma krahvkonda ülemkojas. Kuid oma vabameelsete vaadete tõttu ja vähimagi püüuta meeldida Hannoveri dünastiale10, oli ta Inglismaa riigimeeste seas küllaltki halvas kirjas, peamiselt sel põhjusel, et pidas kinni oma esiisade pärimustest ja osutas tarmukat vastupanu «lõunapoolsete» poliitilisele survele.
Lord Edward Glenarvan polnud vananenud vaadetega ega piiratud mõistusega, kuid oma krahvkonna uksi progressile pärani lahti hoides jäi ta südames ometi šotlaseks ning Šotimaa kuulsuse nimel käis ta oma võidusõidujahtidega võistlemas Royal Thames’i jahtklubi matšidel.
Edward Glenarvan oli kolmekümne kahe aastane. Ta oli pikka kasvu, karmivõitu näojoontega, kuid seejuures ebatavaliselt lahkete silmadega mees. Kogu tema isikust õhkus Šoti mägismaa poeesiat. Teati, et ta on erakordselt vapper, ettevõtlik, rüütellik XIX sajandi Fergus, kuid eelkõige hea, isegi parem kui püha Martin, sest ta oleks ka oma kuue mägismaa kehvikutele loovutanud.
Lord Glenarvan oli abielus olnud vaevalt kolm kuud. Ta oli kosinud miss Helena Tuffneli, kelle isa, kuulus maadeuurija William Tuffnel, oli üks maateaduse ning avastuskire arvukatest ohvritest.
Miss Helena ei kuulunud kõrgest soost perekonda, kuid ta oli šotlanna, mis lord Glenarvani silmis kaalus rohkem kui suursuguseimgi päritolu. Sellest veetlevast, vaprast, ustavast neiust oli Lussi käskija teinud oma elukaaslase.
Ta kohtas neiut tema isa majas Kilpatrickis, kus vaene orb elas üksinda, peaaegu varanduseta. Lord mõistis, et vaesest tüdrukust saab tubli naine, ja ta abiellus temaga.
Miss Helena oli kahekümne kahe aastane heledapäine neiu, kelle silmad olid sinised nagu šoti järvede vesi ilusal kevadhommikul. Helena armastus oma mehe vastu oli veel suurem kui ta tänulikkus. Ta armastas teda, nagu tema oleks rikas pärijanna ja m e e s hüljatud orb. Mis aga puutub tema talunikesse ja teenijaisse, siis olid need valmis andma oma elu naise eest, keda nad nimetasid «meie heaks Lussi emandaks».
Lord ja leedi Helena elasid õnnelikult Malcolmi lossis keset suurepärast ja metsikut mägismaa loodust. Nad jalutasid hämarail kastani- ja sükomooripuiesteil, järve kallastel, kus helises veel muistseid sõjalaule, ürgseis kuristikes, kuhu sajanditevanused varemed on kirjutanud Šoti ajaloo.
Kord ekslesid nad kase- või lehisesaludes, keset avaraid koltunud kanarbikuvälju, kord ronisid nad üles Ben Lomondi järskudele tippudele või ratsutasid läbi üksildaste orgude, tundes seda luulelist maastikku, mida ikka veel kutsutakse «Rob Roy kandiks», endale lähedasena, vaadeldes ja imetledes kõiki neid kuulsaid paiku, millest nii uljalt laulis Walter Scott. Õhtuti, öö saabudes, kui silmapiiril süttis «MacFarlane’i latern»11, luusisid nad piki vana ringikujulist kantsi, mis laskeavade galeriina Malcolmi lossi ümbritses. Ning istudes seal mõnel mahalangenud kivil, unistavaina, kogu maailmast eemaletõmbunuina, keset looduse vaikust, öistele kaljutippudele aeglaselt laskuvate kuukiirte malbes kumas, süvenesid nad sellesse kirkasse ekstaasi ja intiimsesse vaimustusse, mille saladust siin maa peal tunnevad ainult armastavad südamed.
Nii möödusid nende abielu esimesed kuud. Kuid lord Glenarvan ei unustanud, et tema naine on suure maadeuurija tütar. Ta uskus, et leedi Helena hinges peitub isalt päritud reisikirg, ja ta ei eksinud. Ehitati «Duncan»; see pidi lord ja leedi Glenarvani viima maailma kõige kaunimate maade suunas, Vahemere vetele ja koguni Kreeka saarestiku saartele. Võib kujutleda leedi Helena rõõmu, kui ta mees andis «Duncani» tema käsutusse! Tõepoolest, kas on veel suuremat õnne, kui jutustada oma armastusest Kreeka veetlevatele paikadele ja näha mesimagusat kuud tõusmas Hommikumaa võlutud kallaste kohal?
Ent praegu viibis lord Glenarvan Londonis. Kuna tegemist oli õnnetute merehädalistega, siis tekitas mehe ajutine eemalviibimine leedi Helenas pigem kärsitust kui kurbust. Ärasõidule järgnenud päeval teatas telegramm mehe peatsest tagasipöördumisest, õhtul saabunud telegramm aga lükkas kojusõidu edasi – lord Glenarvani ettepanekud ei leidnud soovitud vastuvõttu. Kahe päeva pärast tulnud kirjas avaldas ta ilmset rahulolematust admiraliteedi asjassesuhtumise üle.
Sel päeval muutus leedi Helena rahutuks. Õhtul, kui ta üksi oma toas viibis, tuli lossivalitseja mister Halbert küsima, kas ta ei sooviks vastu võtta noort neidu ja poisikest, kes tahavad rääkida lord Glenarvaniga.
«On nad kohalikud?» küsis leedi Helena.
«Ei, proua,» vastas valitseja, «ma ei tunne neid. Nad saabusid raudteel Ballochist ja sealt Lussi tulid nad jala.»
«Paluge neil üles tulla, Halbert,» ütles leedi Glenarvan.
Valitseja väljus. Mõne hetke pärast juhiti noor neiu ja poisike leedi Helena tuppa. Nad olid õde-venda. Sarnasus oli nii suur, et selles ei saanud kahelda. Õde oli kuueteistkümne aastane. Ta ilus, pisut väsinud nägu, ta silmad, nähtavasti palju nutnud, ta alistunud, kuid vapper ilme, ta kehv, kuid puhas riietus jätsid temast sümpaatse mulje.
Tema käekõrval oli kaheteistkümneaastane julge ilmega poiss, kes näis olevat õe oma kaitse alla võtnud. Tõepoolest, kui keegi oleks noorele tütarlapsele liiga teinud, oleks tal väikemehega tegemist tulnud!
Õde oli pisut hämmeldunud, nähes enda ees leedi Helenat.
«Te soovite minuga rääkida?» ruttas leedi Helena vestlust alustama, tütarlast pilguga julgustades.
«Ei,» vastas poisike otsustaval toonil, «mitte teiega, vaid lord Glenarvani endaga.»
«Vabandage teda, proua,» ütles õde vennale etteheitvalt otsa vaadates.
«Lord Glenarvani pole kodus,» jätkas leedi Helena, «aga ma olen tema naine, ja kui ma saaksin teda asendada…»
«Te olete leedi Glenarvan?» küsis tütarlaps.
«Jah, miss.»
«Malcolmi