ega taibanud, mis temaga toimub. Sel hetkel sööstis Judith kajutist välja, erutusest punetavate põskedega ja ilusam kui iial varem, võttis kokku kogu jõu ja tõukas indiaanlase ainsa ropsuga üle parda, peadpidi jõkke. Vaevalt oli ta jõudnud selle otsustava sammu sooritada, kui temas ärkas naine. Ta vaatas üle parda, soovides teada saada, mis mehest oli saanud, ja tema pilk mahenes. Ta punastas häbist ja üllatusest oma julguse üle ja puhkes siis naerma oma lõbusat ja meeldivat naeru. Kõik see sündis vähem kui minuti jooksul. Siis haaras Hirveküti käsivars tal piha ümbert ja tõmbas ta kärmesti kajutisse varju. Nad taganesid just parajal ajal. Vaevalt olid nad varju jõudnud, kui kogu mets täitus kisaga ja kuulid hakkasid kopsama vastu palke.
Noa laev liikus kogu aeg kiiresti edasi ja pärast seda väikest sündmust oli ta juba väljaspool ohtu. Niipea kui esimene vihapuhang oli möödas, lõpetasid metslased tulistamise, mõistes, et kulutavad vaid asjata laskemoona. Kui laev jõudis ankru kohale, tõmbas Hutter selle veest välja, et liikumist mitte takistada. Jõevool oli siin vaikne ja laev ujus aeglaselt edasi, kuni jõudis avajärvele, olles ometi veel kaldale nii lähedal, et püssikuulid võisid neid tabada. Hutter ja March pingutasid palkseinte varjus aere ning varsti oli laev kaldast nii kaugel, et vaenlased kaotasid lootuse neile uuesti kallale tungida.
V PEATÜKK
Hirv ulub, kes sai salvata, Sel rõõm, kes terveks jäi; Kel magada, kel valvata – Eks nii kõik ilmas käi…
Laeva vööris toimus uus nõupidamine, millest võtsid osa ka Judith ja Hetty. Otsene oht ei ähvardanud neid enam ja ärevus oli maad andnud rusuvale teadmisele, et järvekaldal on palju vaenlasi, kes muidugi ei lase mööda ühtki võimalust neid hävitada. Oli loomulik, et Hutter tajus neid tõdesid kõige sügavamalt, tütred aga, kes olid kõiges harjunud lootma isale, ei taibanud täiel määral ähvardava ohu suurust. Hutter teadis, et mõlemad külalised võivad ta iga hetk maha jätta. Nagu tähelepanelik vaatleja märgata võis, tegi see hirm talle kõige enam muret, mis paistis juba ka tema kõige esimesest märkusest.
“Meil on suur paremus irokeeside ja kõigi teiste vaenlaste ees, kes nad ka poleks,” ütles ta, “kuna me oleme lahtisel järvel. Järvel ei ole ühtki paati, mille kohta mina ei teaks, kuhu see peidetud on. Oma kanuu tõid sa siia, Välejalg, kaldale on jäänud nüüd ainult kolm paati ja need on peidetud puuõõnsustesse nii hästi, et vaevalt indiaanlased need sealt üles leiaksid, otsigu nad kui kaua tahes.”
“Noh, sellele ei või kindel olla – keegi ei oska seda öelda,” täheldas Hirvekütt. “Kui punanahk on juba võtnud nõuks midagi üles otsida, siis muutub tema haistmine paremaks kui koeral. Kui see jõuk on tulnud skalbijahile või röövima või midagi muud auväärset tegema vastavalt nende arusaamisele aust, siis vaevalt võib mingi puuõõnsus lootsikut nende silme eest varjata.”
“Sul on õigus, Hirvekütt!” hüüdis Harry March. “Niisugustes asjades oled sa eksimatu nagu evangeelium ja mul on hea meel, et minu paadiloks on siin mu oma käe-jala juures. Ma oletan, vana Tom, et kui nad tõsiselt kavatsevad meid siit välja suitsetada, siis on nad juba enne homset õhtut kõik paadid üles leidnud, ja sellepärast tuleb meil kohe aerude juurde asuda.”
Hutter ei vastanud kohe. Ta vaatas hetke vaikides ümberringi, uuris taevast, järve ja seda kõigist külgedest tihedalt piiravat metsavööndit, otsekui neilt märkidelt nõu küsides. Kuskil ei märganud ta midagi ärevusttekitavat. Ääretud metsad tukkusid sügavas rahus. Taevas oli rahulikult selge ja seda kuldas loojuva päikese valgus ning järv paistis veel ilusam ja rahulikum kui päeval. See oli täiesti rahustav vaatepilt; ta hällitas inimkirgi, suigutas neid pühalikku rahusse. Missugust mõju ta avaldas laeva elanikele, selgub edaspidisest.
“Judith,” ütles isa, olles lõpetanud põgusa, kuid tähelepaneliku vaatluse, “öö on peagi käes. Otsi meie sõpradele süüa. Pikk teekond teeb isu.”
“Meil pole kõhud tühjad, master Hutter,” tähendas March, “sest et me laadisime end põhjalikult täis, enne kui järve äärde jõudsime. Ja mis minusse puutub, siis eelistan ma Jude’i seltskonda isegi tema poolt valmistatud õhtusöögile. Niisugusel vaiksel õhtul on meeldiv tema kõrval istuda.”
“Loodus jääb looduseks,” tähendas Hutter, “aga kõht nõuab oma osa… Judith, vaata midagi söögipoolist ja võta õde endale appi… Mul oleks, sõbrad, teiega väike jutuajamine,” jätkas ta, niipea kui tütred olid kuuldekaugusest väljas, “ma ei taha, et tüdrukud selle juures viibiksid. Te näete, missuguses olukorras ma olen. Ma tahaksin kuulda teie arvamust selle kohta, kuidas on parem toimida. Juba kolm korda on mind puupaljaks põletatud, kuid see oli kaldal. Ma arvasin end olevat täielikult väljaspool ohtu sestpeale, kui ehitasin lossi ja laeva. Varem juhtusid kõik mu õnnetused rahuajal, need olid lihtsalt tühiasjad, milleks peab valmis olema igaüks, kes elab metsas. Kuid nüüd on asi võtnud tõsise pöörde ning ma loodan, et teie soovitused kergendavad mu südant suuresti.”
“Minu arvamus on niisugune, vana Tom, et nii sa ise, sinu osmik, sinu püünised kui ka kõik sinu maad on sattunud täbarasse olukorda,” vastas Välejalg, kes ei pidanud tarvilikuks midagi varjata. “Niipalju kui mina aru saan, pole neil täna pooltki seda väärtust, mis neil oli eile. Mina ei annaks nende eest põrmugi rohkem, kui seda tuleks isegi nahkades arvestada.”
“Lisaks on mul lapsed!” jätkas isa niisuguse tooniga, et ka kõige erapooletuma pilguga vaatlejal olnuks raske öelda, kumb see oli, kas osavasti pandud sööt või siiras isamure väljendus. “Tütred, nagu sa tead, Välejalg, ja lisaks tublid tütarlapsed, julgen ma öelda, kuigi olen nende isa.”
“Igaühel on õigus rääkida kõike, mida ta tahab, master Hutter, eriti kui tal on rasked ajad. Sul on tõesti kaks tütart, nagu sa ütled, ja ühel neist pole ilu poolest võrdset kogu piirimaal27, kuigi ta kombed võiksid olla hoopis paremad. Aga mis nüüd puutub vaesesse Hettysse, siis on ta Hetty Hutter ja see on kõik, mida võib tema kohta öelda. Mina paluksin sinult Jude’i kätt, kui tema käitumine ainult vastaks tema välimusele.”
“Ma näen, Harry March, et sinule ei või eriti loota. Tõenäoliselt mõtleb sinu sõber samuti,” vastas vanamees teatud väärika uhkusega. “Hea küll, pean lootma saatusele, kes võibolla ei jää kurdiks isa palvetele.”
“Kui te saite aru nii, et Välejalg kavatseb teid maha jätta,” ütles Hirvekütt lihtsameelse tõsidusega, mis andis tema sõnadele mitmekordse kaalu, “siis leian, et teete tema suhtes ülekohut. Samuti olete te ebaõiglane minu vastu, oletades, et ma talle järgnen, kui ta oleks nii südametu ja jätaks oma nahavärviga perekonna hätta. Ma tulin selle järve äärde, master Hutter, et sõbraga kohtuda. Ja ma tahaksin, et ta oleks juba siin. Ma ei kahtle, et homme päikeseloojanguks on veel üks püss lisaks teid kaitsmas. Tõsi, see püss on samuti nagu minu omagi alles lahingukogemuseta, ent ta on juba sageli näidanud oma osavust nii väikeste kui ka suurte metslindude jahil, et ma võin vastutada tema eest ka inimeste suhtes.”
“Kas ma võin siis loota, et te jääte minu ja mu tütarde juurde?” küsis vanamees isalikus ärevuses.
“Võite, Ujuv Tom, kui te lubate end nii nimetada, ja ma seisan teie pere eest nagu vend õe eest, nagu mees naise eest või nagu peigmees oma armsama eest. Minule võite te loota kõiges, ja ma arvan, et Välejalg teeb endale häbi, kui ei ütle teile sedasama.”
“Mida te temalt veel ei nõua,” hüüdis Judith oma kaunist nägu ukse tagant välja pistes. “Ta on loomult niisama väle nagu ta hüüdnimigi, ja lippab kiiresti minema, kui tunneb, et tema kena kuju on ohus. Ei “vana Tom” ega tema “plikad” looda nii väga master Marchile, sest nad tunnevad teda hästi. Kuid teile nad loodavad, Hirvekütt, sest teie aus nägu ja aus süda on selle tagatiseks, et te täidate oma lubaduse.”
Kõik see oli öeldud Välejala kohta pigem teeseldud vihaga kui siiralt. Siiski kostis tütarlapse