küüditati ühe ööga Eesti maapiirkondadest Siberisse üle 22 000 inimese. Helmi ei olnud nende hulgas, ta pääses imekombel, kuid noore abielunaise turvaline elu oli uue poliitilise korraga segamini löödud.
„Nõukogude hävituspataljoni mehed peksid mind, kui ma olin rase. Ma hoidsin käega kõhtu kinni, et nad last ei vigastaks. Nad tulid hommikul vara, tirisid mind juukseidpidi voodist välja. Mu lapsed said sellest šoki. Meie magamistuba, kus ma alles hiljaaegu olin oma mehega külg külje kõrval maganud ja tundnud ta sooja lähedust ja kus elu oli saanud alguse, muutus nende meeste jõhkrast puudutusest räpaseks mülkaks,” ütleb ta lõpuks, kui olen teda ettevaatlikult julgustanud ja kinnitanud, et see kogemus, mida ta varjab, võib välja rääkides muutuda empaatiaks, vähemalt sellises ühiskonnas, perekonnas, kogukonnas, kus see väärtuslik tunne pole ajaloo sündmuste keerises devalveerunud jäikadeks kangelasmüütideks kaastunde ja mõistmise asemel. „Mu tütar Ilme, keda ma tollal ootasin, ei tea, et mind peksti… Ma pole tahtnud, et ta teaks, ma kardan, et ma panen talle koorma, seda mälestust on olnud mul raske kanda,” põhjendab Helmi oma vaikimist.
Elan selle vana naise loosse sisse. Olen istunud arhiivides, intervjueerinud kümneid ja kümneid inimesi ja tean, et okupatsiooni ja sõdadega seotud valikuline unustus on osa suuremast ellujäämise loost. Eestis, nagu kõigis diktatuuri tunda saanud maades, on paljud lood jäänud inimeste kinnivõtmiste, poliitiliste karistuste ja hirmu tõttu rääkimata ja paljud terrori ohvrid ei suuda kunagi oma kogemust jagada. Kuid Helmi ülestunnistuses on järgmistele põlvkondadele kaasaelamise võimalus, mis muudab osavõtlikumaks pilgu ajale ja inimsaatustele.
„Vägivald on alati õigustamatu, sest vägivald muudab asjaks igaühe, kellele vägivald osaks saab,” kirjutas Prantsuse juudi filosoof Simone Weil 1940. aastal oma sõjavastases essees „Ilias ehk Poeem võimust”, kui sõda juba käis ja Euroopa ja Venemaa raudteed täitusid loomavagunitega, mis viisid inimesi koonduslaagritesse, orjalaagritesse, surmalaagritesse. Olid veel rongid põgenikega…
On lugusid, mis tulevad jutuajamiste käigus ootamatult esile. Ühel suveõhtul väikeses mereäärses Lääne-Eesti külas, kuhu mu hea sõber Andrus Liblik oli kutsunud õhtusöögile mõned inimesed, kuulsin ma lugu Soome lotta’dest, kelle Punaarmee oli sõja ajal Karjala maakitsusel ühe järve ääres ümber piiranud. Kinnivõtmise korral oleksid sõdurid nad maha lasknud ja enne seda vägistanud. Oli talv. Järv oli ainult poolenisti jääs. Noored soome naised olid sõdureid tulemas nähes jääle pikali heitnud, end avatud veeni veeretanud ja uputanud.
Jutustaja oli seda lugu omakorda kuulnud noore mehena 1970. aastatel Nõukogude okupatsiooniarmees teenides oma vene ülemuselt, kes oli nooruses soomlaste vastu sõdinud ja keda soome naiste tegu oli sügavalt vapustanud.
Inglise ajaloolane Catherine Merridale, kes on uurinud intervjuude kaudu tavalise vene sõjamehe kogemusi Teises maailmasõjas, kirjutab raamatus „Ivani sõda”: „Noored vene mehed lükati pea ees püssitorude ette. Terved rügemendid seisid soomlastega silmitsi, ilma et neil oleks olnud süüa, laskemoona või saapaid. Stalini 1939. aasta 30. novembri rünnak soomlastele kukkus haledalt läbi. Kuu ajaga jäi teadmata kadunuks, langes vangi või suri ligi 18 000 meest, kellest peaaegu pooled olid üle piiri saadetud kohe sõja esimesel päeval.
Nad teadsid ainult teoreetiliselt ehk propaganda kaudu, et neid on saadetud võitlema „Soome fašistidega”, kes pidavat ohustama Nõukogude isamaa piiri. Nad pidid õiguse maksma panema ja neile oli antud käsk likvideerida „nõukogude proletariaati ähvardav oht”.
Kuid ees ootav veresaun oli olnud kohutav. Sõdurite hulgas hakkasid levima kuuldused julmadest soome naissnaiperitest, kes tapavad Nõukogude sõdureid; peeniste ja käteta, silmadeta Nõukogude laipadest. Kui sõda läbi sai, selgus, et paljude nende juttude taga oli noorte kogenematute sõdurite hirm sellest, kui nad sammusid üle matmata laipade, mööda külmunud ja metsloomade puretud surnukehadest. Ent lõpuks pöördus kõik Nõukogude poole kasuks. Karjala rindele toodi värsked üksused. Uus hävitav rünnak murdis Soome rindest läbi. Soomlased kapituleerusid märtsi lõpus 1940. Venemaa poolel oli hukkunud 126 000 inimest ja 300 000 evakueeriti haiguste ja haavatasaamise tõttu. Soome kaotused selles sõjas olid üle 23 000 hukkunu ja 43 000 haavatut.”
Kakskümmend aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist on hakatud nii Soomes kui ka Eestis kritiseerima 1939. ja 1940. aastal vastupanuta alistumist. Ei osata analüüsida või ei vaevuta analüüsima maailmas valitsenud olukorda, väikeriikide positsiooni, piiririikide koostöö puudumist. Kümne viimase aasta jooksul on justkui tõusnud pahameel, miks Eesti riigi president Konstantin Päts ei viinud oma rahvast 1939. aastal heroilisse surma, samal ajal kui Soome osutas Nõukogude Liidule vastupanu. Kibestumine, kemplemine ja süüdistused tunduvad kummalised, eriti veel nüüd, kui ollakse Euroopa Liidu liikmed, Euroopat rõhub majanduskriis ja tuleks keskenduda sellele, et välis-, sise- ja majanduspoliitikas ei korduks vanad vead. Kui ressursse jääb väheseks, sünnivad riikide ja rahvaste vahele uued patoloogiad.
Kuid milline oli 1930-ndate Eesti, kui Helmi liitus Naiskodukaitsega? Tollane ülemaailmne majanduskriis tõi ka Eestisse pinge: valitsused vahetusid, nii paremalt kui ka vasakult tiivalt mürgitasid igapäevaelu populistlikud äärmusorganisatsioonid. Naised olid organiseerunud, et ühiskonda stabiliseerida, levitada kultuuriväärtusi ja traditsioone, luua koole ja kursuseid, kaitsta humaansete vahenditega oma riiki ja kodu. Nad ei esindanud ühtegi parteid ega poliitilist jõudu.
Nüüd tagantjärele, 21. sajandil võetakse Soomes ja Eestis ilmuvates ajaleheartiklites Eesti sõjaeelse aja demokraatia mõõdupuuks koguni 1930-ndate majanduskriisi oludes paremäärmuslikuks aktiveerunud vabadussõjalaste liikumine, kellest aktiivsemad tegid tihedat koostööd Soome Lapua liikumisega. Kirjanik Ain Kaalep, kes põgenes 1943. aastal Saksa okupatsioonivõimude sundmobilisatsiooni eest Soome, et võidelda Soome armees, on kirjutanud, et vabadussõjalaste võimuletulek Eestis oleks tähendanud küll kõva korda, kuid demokraatia lõppu.
Süüdistuste taak
Olen laenanud oma raamatule „Soome lahe õed” pealkirja teise poole „Vaadates teiste valu” Ameerika juudi filosoofilt Susan Sontagilt, kes uurib piltide kaudu, kus on meie kaastunde piirid ja mõistmise kohustus. Mulle tundub, et teise valu vaatamine on praegu, 2011. aastal siin Soome lahe ääres asjakohane, sest ajuti on tunda hiilivat võõraviha. Veel kakskümmend aastat pärast Eesti iseseisvumist arutatakse, kas Eesti oli sõjas ainult süütu ohver, kas ta pole mitte ise süüdi oma raskes saatuses, et maa okupeeriti ja kümned tuhanded inimesed küüditati kodudest minema, kas ta mitte ise vabatahtlikult ei otsinud Nõukogude Liidult ja Stalinilt abi, samal ajal kui Soome otsustas Nõukogude Liidule vastu hakata. Kas Eesti polnud mitte 1939. aastal moraalitu ja alistuv diktatuuririik…?!
Olen imestanud, miks on kujunenud umbes kümne aasta jooksul olukord, kus üks pool süüdistab ja teine, süüdistatav süüdistab end samuti. Eesti moodsa kunsti üks tunnustatumaid esindajaid Mare Tralla on kirjutanud, et eestlased tunnevad end viimasel ajal süüdi isegi siis, kui süüd tundma ei peaks.
„Eesti ühiskonnas on igasuguse süütunde genereerimine ja selle tundmine nii tavapärane, et sellest on saanud üks eestlaste põhiomadus. Kõik Eesti kodanikud on süüdi, et aastate tagant meie esivanemaid okupeeriti ja küüditati, et Eesti nii väike on jne. Kõige selle üleslugemine, milles me end süüdi tunneme, võtaks liialt kaua aega ja muutuks totraks.”
Psühholoog ja arst, endine Gulagi vang Heino Noor arvab, et eestlaste süütunne tuleneb sellest, et väga lühikese aja jooksul on Eestist tema geopoliitilise asendi tõttu üle käinud nii palju võõrvõime, kes kõik on oma vägivaldsete tegude õigustuseks kasutanud võimalust vallutatut süüdistada, nii et lõpuks on need süüdistused alateadlikult omaks võetud, kuni enesevihkamiseni välja. Eesti üle on valitsenud võitjate ajalugu ja vahel saab domineerija halvustavatest hoiakutest ja sõnavarast domineeritava enesehinnang. Kui oma minapilt asetatakse sellesse konteksti, teeb see endiselt valu, sest sel on ajast hoolimata peen koloniseeriv mõju. Ligi pool sajandit paljastas Nõukogude propaganda (meedia, ajakirjandus, kirjandus, filmid) raevukalt „kodanlikke ajaloovõltsijaid”. Eesti, Läti ja Leedu kadusid riikidena pooleks sajandiks ajalookaartidelt.
Eesti