teha.
Koridoris peatab mind keskealine õde ja ütleb, et Emma magab nüüd sügavalt.
Ta tutvustab ennast, ütleb, et on Emma isiklik õde Sara.
Naeratan sunnitult.
Naine, ära võta minu last endale.
Siiani tean mina oma tütrest rohkem kui sina.
Ära, kurat, tule minu tütart endale võtma.
Emma ei taha toru sisse minna.
Proovin teda veenda, aga Emma ei taha.
Siis proovib Sara, ja Emma soostub lavatsile ronima.
Mootor lükkab Emma masina sisse. Hoian viimase minutini Emma varbast kinni.
Masin koliseb ja hakkab pilte välja viskama. Proovin pisaraid kinni pidada, aga need vaid voolavad mööda põski alla. Keegi ei näe mind, lasen nutul tulla, olen siin,
Emma lamab torus, varsti teame rohkem.
Ma ei jaksa ilma Emmata, ei suuda elada ilma oma lapseta.
Kui toru Emma välja lükkab, ei ole Emma näol mingit ilmet.
Emma lamab palatis, ta näperdab voodiserva. Emmal on peenikesed käed, need on minu isa käed. Muidu on Emma Henri moodi, aga käed on minu isa suguvõsa peened käed. Minul on suured mehekäed, ema käed.
Emma palub, et ma tooksin barbid ja Playmobili haiglasse.
Emma on kokku pannud täiuslikud nukuarmeed, ehitised ja laevad, talud ja baarid, ja nende eest korralikult hoolt kandnud.
Isiklik õde ütleb, et võib tuua küll, kui kõik asjad on puhtad. Sara õpetab, kuidas käsi desinfitseerida. Koridoris kommenteerib mingi teise patsiendi ema, et sellega saab nüüd mitu aastat plödistada. Ema ütleb, et nende tütrel tuli leukeemia tagasi, nüüd on tüvirakkude siirdamise kord. Sara kuulab ja noogutab, Saral on kõik kontrolli all, Saral on tunded kontrolli all, Sara on kakskümmend aastat laste vähiosakonnas töötanud.
Istun diivanil, teetass süles. Olen kohutavalt väsinud, tahaksin magama jääda. Henri mängib tennist või midagi, Henril on õnnestunud juba kaua aega valetada, kus ta kunagi on. Ma ei jaksa enam hoolida.
Korraga hakkab Emma telekaekraanil hüplema. Terve Emma tantsugrupp jookseb kätest kinni hoides mööda meie randa ja reklaamib jogurtit, liiva lendab.
Reklaamiagentuur otsis Normandia tantsutruppi, nad tahtsid reklaami valgete juuste ja siniste silmadega tüdrukuid. Kuuldavasti tahtsid nad viikingi verd lapsi selle pärast, et jogurt on valge.
Ma ei mäleta enam, kas nad reklaamisid marja- või puuviljajogurtit või mõlemaid. Ainult Emma rõõmsaid silmi mäletan.
Samal rannal ootavad sakslased kuulipildujadžottides ja suurtükipositsioonidel. Varavalges lähenevad dessantlaevad rannale, on kuuenda juuni öö. Laevad on tihedalt jalaväelasi täis topitud. Mehed oksendavad lainetuses.
Kui trapp rannas alla lastakse ja liitlaste sõdurid hakkavad laevast maha minema, avavad sakslased tule. Sõdureid pudeneb merre, seljakotid on rasked, lained rulluvad, kostab haavatute appihüüdeid. Kui järgmistena saabuvad sõdurid näevad leekides tanke ja vees hõljuvaid laipu, kaob osal neist julgus. Mõni ulub hirmust, mõni karjub liival. Sõdurid paiskuvad laevast vette, siis liivarannale, nad lõikavad teravate tangidega liivaluidetele tõmmatud okastraataeda. Liitlaste sõdurid jäävad sakslaste mitme kuu eest püsti pandud okastraataia külge kinni. Meditsiinipataljoni mehed jooksevad ühe keha juurest teise juurde, üritavad kindlaks teha, kas nende seas on elavaid. Raske on aru saada, kes on surnud ja kes haavatud. Liivarannal valitseb täielik kaos. Õhk on täis tulistamist, miinide plahvatusi ja selliseid kriiskeid, millesarnaseid ükski noortest meestest ei ole kunagi varem kuulnud. Üheksateistaastased poisid Berliinist, Londonist, Mainiäärsest Frankfurdist või Stratford-upon-Avonist ei ole eladeski selliseid hääli kuulnud. Kolonel hõikab viimasena saabuvatele meestele: Rannal on ainult surnud, laseme jalga. Ükski sõdur ei kuule seda.
Sellel rannal me elame, sellel rannal filmiti tantsijaid, seda randa näeb Prantsuse televisioonis. Rand on rahulik, siin ei ole kuritegevust, siin ei juhtu õnnetusi, igatahes mitte rohkem kui mõnes teises rahulikus maakülas. Abielusid rikutakse siin kindlasti niisama palju kui mujalgi. Ja kui vanad Saksa miinid niitudel plahvatavad, lendavad lehmad kõrgele õhku.
Lehmadest ma turistidele ei räägi, olen asjalik dessandigiid. Harilikult näen grupi pealt kohe, mida kõike neile rääkida võib. Giid on ettemakstud jutu- ja vastusemasin, mina vastan küsimustele ja turistid maksavad selle eest. Nad on dessandist filme näinud ja nüüd tahavad nad näha kohta, kus see päriselt juhtus. Kedagi ei huvita minu saksakeelne väitekirjamustand ja ma ei räägi sellest kunagi. Selle asemel räägin neile, kui palju inimesi sai surma ja kui palju haavata, ja kuidas sakslased panid püsti tankitõkkeid, ehitasid uusi punkreid ja mineerisid teid, panid jõed üle ujutama, püstitasid liitlaste lennukite ja langevarjurite võimalikesse maandumiskohtadesse puuposte, mida hakati kutsuma Rommeli spargliteks.
Mina ei ole rahva üleskütja, kes räägib neile ainult kõige verisemaid kohti, mina olen kiretu ajaloolane. Ma ei ole kellegi poolt, ehkki olen prantslane, minu põlvkond ei pea enam olema.
Turistid küsivad, kas Inglise sõdurid kartsid, kui nad Normandias maabusid.
Vastan, et kartsid ikka, miks ma peaksin midagi muud ütlema. Küllap nad juba teadsid, et kõik võivad surma saada, viimane kui üks neist.
Nad tunnevad ka huvi, mida mõtlesid Ameerika ja Kanada sõdurid, kui nad üle Atlandi Inglismaa kaudu Normandiasse reisisid. Ameerika noormehed tulid Euroopasse surema. Emad, isad ja tüdruksõbrad ootasid kodus, rõõmustasid, et poisid on nii vaprad ja lähevad kurjust hävitama.
Kui liitlasväed sakslaste okupeeritud piirkondi pommitasid, ütlesid normandlased, et see oli, nagu prooviks karmi matši ajal jalgpalli sees istuda. Tsiviilelanikke jäi Caenis sadade kaupa majavaremete alla piinlema, enne kui nad mõne päeva pärast surid. Kui surnukehad hiljem välja kaevati, ei teatud, kes olid kohe surma saanud ja kes piinlema jäänud. Oli kannatust, ängistust, ohtu, surmaohtu ja surmagi.
Mida mina sellest õigupoolest tean, ehkki olen dessandi kohta lugenud peaaegu kõike, mis prantsuse, saksa või inglise keeles on kirjutatud. Olen lahinguid endale ette kujutanud.
Mida ma leukeemiast paari nädala eest teadsin?
Õigupoolest ei midagi. Mina tean ainult Normandia dessanti ja sellestki ainult seda, mida olen lugenud. Meesturistid piidlevad kulmu alt: mida teab keskealine prantslanna sõjast. Sõjaveteranid on kõige keerulisemad, nemad teavad lahinguid, nendega ei tohi vigu teha. Aga kui ma hakkan rääkima ülemjuhatuse strateegiast, olen kindlas kohas, selles osas nad vastu rääkima ei kipu.
Proovin jääda sõjategevuse ja lahingute käigu juurde. Ma ei küsi, kas tohib teist inimest tappa, kas üleüldse tohib tappa, ma ei sea küsimuse alla sõja kui sellise õigustatust.
Mida ma ise teeksin, kui korraga sõtta satuksin?
Teeskleksin kohe esimeses lahingus surnut. Tulistaksin ennast kätte ja mind saadetaks koju, põgeneksin rindelt otsekohe, kui võimalus avaneb – kas põgenemine ei olegi surmaohu korral kõige normaalsem reaktsioon?
Ülikoolis rääkis professor, kuidas Teises maailmasõjas oli mitu korda rohkem desertööre kui ametlik statistika tunnistab. Professor väitis, et argpükse kokku ei loeta, ehkki hirm on sõja ainus kütus. Pärast lahingut võidi püssitorud üle kontrollida ja kui relvast polnud tulistatud, sai sõdur karistada, rääkis professor veel.
Õppisin Teist maailmasõda kõigepealt Caeni ülikoolis ja seejärel kaks aastat Berliini Freie Universitätis. Seal hakkasin küll enam sõja nüansse aduma, aga samal ajal sain ka aru, et rindel ei ole võimalik selgesti mõelda.
Minust pidi saama prantsuse ajaloolane, kes kirjeldab tavapärasele lahingupildile lisaks ka okupatsiooniaja argipäeva, kui seda võib argipäevaks nimetada, seda, kuidas Saksa sõdurid aitasid Normandia naisi põllutöödes, tegid naistega koos kalvadost ja siidrit, mitte ainult ei joonud seda, mitte ainult ei maganud naistega, vaid tegid taludes ka igasugu muid asju. Saksa sõdurites oli ka