mina või? – Lähen Ülesoole.”
“Noh, vaat, kui tore! Lähme siis kõik ühes koos ja ühel meelel. Seda härrat sa muidugi tunned Tootsi pulmadest saadik – see on härra Kippel, kaupmees Tartust.”
“Oih, või veel!” äigab kellamees üle oma vesise silma. “Mäletan väga hästi. Ma ei saa aru, kuidas ma, vana möga, tookord ometi võisin mööda kihutada linnasakstest!”
“Noh, sa veel küsid – kuidas? Muidugi olid purjus.”
“Küllap ma natuke ikka vist olin – pulma aeg.”
Kippel ja Lible kätlevad teineteist üsna sõbralikult ja siis algab teekond Ülesoole.
Otsekui võidujooksul ajavad tinakarva pilved üksteist taga, ainult harva vaatab kahvatu päikesesilm nende vahelt. Konarlikul maanteel lendlevad kerged ja kõhetud lumehelbed, justkui otsides endale sobivamat paika, kus kauemini peatuda. Raagus puud raputavad oma mustendavaid käsivarrekesi, ja telefonitraadid undavad nii kaeblikult, nagu oleks neilgi tegemist algava talvega.
“Nii palju toidumoona võtsite maale kaasa, härra Kippel!” puudutab Lible kaupmehe seljakotti. “Nagu meil siin maal enam sugugi poleks söögipoolist…”
“Hee,” naeratab Kippel, “kust te teate, et ses kotis on just ainult toidumoon? Siin võib olla ka midagi muud.”
“Jäta järgi, Lible,” manitseb Georg Aadniel, “küll sa Ülesool näed, mis on selles kandamis. Ega siis kõik maailma inimesed ei mõtle ainult söögi ja joogi peale nagu sina.”
“Noh, hea küll,” nõustub kellamees, “ma pean suu. Palun andeks, härra Kippel, mul kahjuks juba on niisugune komme toppida oma nina isegi sinna, kuhu sugugi pole tarvis.”
“Oh, mis’nd sellest!” heidab rändkaupmees käega, naeratades heatahtlikult. “Mis’nd sellest – seda teeme kõik… nii enam-vähem.”
Väikese teekäänaku tagant tuleb neile vastu väike seltskond: kaks veel üsna rohelist noormeest ja üks keskkasvuline plika. Kõik kolm on prisked ja punased nagu paremat sorti kompvekid Iru poes. Poistel on kraed kaelas, lipsud ees, tumerohekad jopid seljas ja mõlema pükstel on terav viik. Neiu on riietatud täiesti moodsalt; niihästi tema kübara, mantli kui ka lakk-kingade kohta ei saa ütelda midagi laitvat, kui keegi just ei taha lausa norida. Tema suured ja selged lapsesilmad vaatlevad vastutulijaid uudishimustelles, muud nad ei ütle õieti midagi. Peaaegu võiks ütelda, et kõik kolm on linlased, aga nagu varsti selgub, pole asi siiski nii; nad on pärit siitsamast kuskilt ümbruskonnast, igatahes maainimesed, sest…
“Noh, kuhu sa nüüd tüürid, vana kellatila?” küsib üks noormeestest, kel vaevu märgatavad karvakesed nina all.
“Möh? Mis?” uriseb Lible kurjalt. “Mis sa ütlesid?”
“Küsisin, et kuhu sa lähed, vana kellatila?”
“Ahah, vaata, kui terane! Nagu oleks see sinu küsida, kuhu ma lähen? – Lähen sinna, kuhu ise heaks arvan. Aga sina, kollanokk, enne kui hakkad rääkima vanema inimesega, ütle: tere. “Kellatila” peale ma ei pane rõhku – see on mu sõber –, sest kirikukella helistasin ma juba siis, kui sind veel polnud olemaski.”
“Noh, noh?” astub noormees Liblele paar sammu lähemale. “Lase aga edasi, küll siis näeme, mis sust järele jääb.”
“Ma ei tea, palju minust järele jääb, aga sinust küll vist mitte midagi. Oi, oi, küll annaksin sulle siinsamas tubli keretäie, aga ma ei taha tütarlapse nähes teha mingisugust spektaaklit.”
“Vana joodik!” sülgab ilusa näoga noormees, kellest tema vanemail võiks olla rõõm. “Seisa vahel kodus, ära teota Paunvere alevit, vana siga!”
“Noo!” silitab kellamees vurre. “Kas sa ei teeks seda asja natuke tasemini; siin on naisterahvas. Kui oleksime omavahel, siis… nnoh… eks siis näeks ja oleks.”
“Mis? Mis?” käratab õitsev noorur, astudes Liblele veelgi lähemale.
“Ei midagi!” heidab kellamees käega. “Meie läheme oma teed. Aga kuhu teie lähete, see küll oleks huvitav kuulda.”
“Võidki kuulda, vana ühesilmaline jeekim: läheme seltsimajja.”
“Voheh? Mida sinna?”
“Näitemängu proovile.”
“Näitemängu proovile?” läkastab Lible. “Nüüd, päise päeva ajal? Niisuguseid asju ma seni veel kunagi pole kuulnud ega näinud; harilikult ikka on nii, et kõik harjutused ja proovid tehakse õhtuti. Lubage, pai härr, minulgi on natuke aimu seltsielust.”
Aga nüüd tõstab häält isegi Georg Aadniel, astudes noormehele otse nina alla. “Mis sa, Leo, tahad Liblest? Kui ta on joodik, siis olgu, ega ta pole joonud sinu raha. Mis ta teeb, see on tema enda asi. Egas iga kökimöki pole temale ettelugeja.”
“Lõuad!” puristab noormees, suunurgad natuke vahul. “Nüüd tuleb siia vahele veel keegi rätsepakoi! Teistele mõistab õmmelda pükse, aga ise käib ilma püksata vallamaja õues! Kas see on ilus?”
Nüüd aga alahindab noorur, vaeneke, kellest pärastpoole võiks saada mõistlik mees, Georg Aadnieli. – Keskealine, vaimu ja keha poolest tublisti kange mees annab rohelisele haukujale sellise kena kõrvakiilu, et viimane tukerdab, tukerdab ja siis kukub kraavi. Neiu kiljatab, paneb käed kõrvade juurde ja jookseb Paunvere poole.
“See oli hästi antud!” süütab ärimees Kippel uue sigari. “Kahju, et ma sedasama ei teinud mõne Nossovi pojaga… siis, kui oli paras aeg. Praegu muidugi on hilja; praegu käi siin, kott seljas, nagu sant. Küllap ma juba taipan, et olen käinud alla apra tublisti, aga mis teha? – Elama peab.”
“Kas siis Leo enam ei tõusegi kraavist?” küsib teine noormees murelikult, lapselikud huuled naljakasti pruntis, justkui oleks praegu sündinud.
“Küll ta…” tahab Kippel midagi ütelda, kuid samal hetkel lendab rusikasuurune kivi Kiire käsivarrele.
“Ai, kurat!” karjatab rätsep, silitades valutavat kohta.
“Lähme edasi!” kehitab Kippel õlgu. “Igatahes ja ilmtingimata me nüüd teame, et ta elab, sest koolnud inimesed ei pillu kividega.”
“Ohoi!” hüüab Ülesoo Joosep, kes parajasti seisab õues, kui matkajad jõuavad pärale. “Keda ma näen!”
Ta ei tee ses õues õieti mitte midagi, vaid seisab niisama, käed seljal, nina taeva poole, otsekui uurides käesolevat ja tulevat ilmastikku. “Siis ütelge ometi, armas rahvas, kuidas te nii ühel meelel sattusite siia kolkasse?”
“Kuidas me sattusime…?” pöörab Kiir kaela kõverasse. “Just sel kombel, et tulema hakkasime ühel meelel.”
“Noh, väga ilus, et tulite!” kätleb peremees külalisi. “Mis Paunveres uudist?”
“Sellest las kõneleb Lible,” käänab rätsepmeister pea teisele poolele, “tema teab seda asja kõige paremini. Mina ei mõista muud kui kakelda.”
“Mis jutt see siis jälle on? Kellega sa kakled?”
“Kõigiga, kes parajasti on käepärast.”
“Ega sa ometi minule kallale tule,” taandub Toots naeratelles. “Minu ajad on möödas; mina kaklesin enda juba nii ilusasti välja, et mitte enam kunagi ei tahaks ajada niisuguseid asju. Kõik need sõjad ja värgid tegid mu luud-kondid nii sõredaks nagu sõelapõhja. Aga lähme sisse, kaua me siin seisame vinges tuules! Olge nii lahked, härra Kippel, Lible ja koolivend Jorh!”
“Tubli, lähme sisse!” patsutab Kippel peremehe õlale. “Muuseas on mul teie juurde natuke asja. Mina just olingi see isik, kes härra Kiire siia vedas. Kellamees, niipalju kui kuulsin tema jutust, oleks tulnud niikuinii.”
“Kas mõnda allkirja või…?”
“Mis allkirja? Mina’nd tulen teilt allkirja manguma! Hea küll, lähme tarre, seal räägime.