ühtlasi ka kõik muud vaimsed ehk hingelised nähtused (usu ja armastuse, aated ja ideed) illusoorseiks, järelikult ka siis iseenda väite ehk tõekspidamise religioosse usu illusoorsusest.
13. 12. 66.
Saateks
Käesolev populaarteaduslik esseede kogu “Vana eesti rahvausk” püüab pakkuda üldarusaadava sisuga kirjutisi, esseid, eesti rahvausundi ulatuslikust ainevallast. Oma iseloomult on alljärgnev teos kokkuvõtlik ülevaade, mille sihiks on anda asjasthuvitatud lugejaile senini tehtud uurimuste põhjal põgus kokkuvõte meie vanast rahvausundist. Sellest tingitult pole teosele antud kaasa teaduslikele uurimusile vajalik üksikasjalik viitestik. Küll aga on autor mitmel pool tekstis toonud viiteid sellistele teostele, millede allikmaterjal või vastavate uurijate seisukohavõtud teatud küsimusis käesolevale ülevaatele on olnud olulise tähendusega. Teose lõpul on antud ulatuslik kirjandusloetelu ja selle juurde kuuluvate lühendite seletus.
Autor on jaotanud oma ülevaate järgmistesse peatükkidesse, mis kõik üksikuna võetuna moodustavad omaette terviku, andes kokkuvõetuna aga üldülevaatliku käsitluse meie vanast rahvausust:
Esimene, kõige pikem peatükk “Usust ja usundeist” moodustab õieti kaks üksteisega tihedalt liidetud esseed – “Usust” (lk. 1–18) ja “Usundeist” (lk. 19–38). Neis on leidnud käsitlust üldise ja võrdleva usunditeaduse küsimused usundifenomenoloogiliselt, usundisotsioloogiliselt ja usundipsühholoogiliselt seisukohalt (“Usust”) ning usundiajaloolisest vaatekohast (“Usundeist”). Kuigi neis ei seisa vana eesti rahvausk vaatluse keskpunktis, on nad autori arvates väga vajalikud üldteoreetilised sissejuhatused viimase lähemale käsitlusele. Eesti rahvausund saab seeläbi n. – ö. asetatud laiemale usundiloolisele tagapõhjale, mis sellistes ülevaateteostes puudub.
Vana eesti rahvausku on seejärel kirjeldatud kuues iseseisvas essees, mis teineteisega lähedalt liituvad. Alajaotusel on eeskätt arvestatud rahvaelu erinevaid elu- ja elamusringe, nii nagu need on olnud tingitud looduslikust ümbrus- ehk keskkonnast, milles kulges inimese igapäevane elu-olu. Selline ökoloogiline vaatlusviis on uudne meie rahvausundi käsitlusel, kuna senini vastav ainekäsitlus on jälginud enam kultuurajaloolist joont, mis domineerib näit. Looritsa töödes. – Viimased on käesolevale teosele andnud väga tänuväärse allikmaterjali, kuna nad on enamikus rajatud Eestist pärit arhiivainesele, mis käesoleva ülevaate autorile pole olnud kättesaadav. Hinnates kõrgelt Oskar Looritsa panust meie eesti rahvausundi teadusliku uurimistöö seisukohalt, ei saa allakirjutanu siiski ühineda paljude tema üldistavate vaatekohtade ja teoreetiliste tulemustega. Alljärgnevas on need erinevused käsitluses ja arusaamades ära märgitud.
Metsaelu koos vetevallaga on moodustanud eesti rahvapärimustele iidse ökoloogilise tagapõhja, kust pärinevad paljud igivanad usukujutelmad ja kombed. Esseed “Metsaelust” ja “Vetevallast” on seepärast käesolevas kogus asetatud etteotsa. Vana eesti rahvakultuuri tuumikosa on viimastel aastatuhandeil siiski moodustanud talupoeglik maaharimine ja karjapidamine, mis on rahvausus olnud seotud mitmesuguste uskumustega ja tavadega maa ja taeva ehk “ilma” ning koduringi (talu) valdkondadest. Esseed “Maast ja ilmast” ja “Koduringist” annavad ülevaate sellest talupoja elus kesksest elamusringist. Inimene ise on seejuures olnud viimasega väga tihedalt seotud – hällist hauani ja edasigi sealpoolses ehk “tolles ilmas” on rahvausk teadnud-tundnud valitsevat üleloomulikke vägesid ja olevusi, kelledest end nii või teisiti on tuntud olenevat, sõltuvat, ning keda kas religioosselt-kultuslike tavade või maagiliste taigade (“nõiatempude”, nõiduse) abil on püütud oma huvidele vastavalt häälestada või sundida. Esseed “Hällist hauani” ja “Too ilm” kirjeldavad seda inimese endaga otseselt seotud usueluala, mis Looritsa teoses “Eesti rahvausundi maailmavaade” (2. täiendatud trükk, Stokholm 1948) moodustab peamise osa (lk. 13–67: “Elujõud”, “Keha ja elundid”, “Laip”, “Vari”, “Hingus”, “Nimi”, “Irdhing”, “Hingeloom”, “Siirdhing” ja lk. 92–115: “Haigused ja surm”, “Elu pärast surma”). – Teised rahvausu “elu- ja elamusringid”, mis käesolevas ülevaates on nelja essee ulatuses pikemat käsitlust leidnud, on Looritsa raamatus seevastu väga napilt kirjeldatud (lk. 67–92: “Suhtumine looduselle”, “Vaim” ja “Kaitsevaim”). – “Vana eesti rahvausk” erineb seega O. Looritsa “Eesti rahvausundi maailmavaatest” mitte üksnes meetodi ja käsitluse ning sihiasetuse poolest, vaid ka oma ainestikus, mis on ulatuslikum ja püüab haarata kõiki rahvausu avaldusvorme, niivõrd kui seda võib teha väljaande mahult piiratud raamides. – Loomulikult pole siin suudetud peatuda pikemalt või ka ainult nimetada lühidalt kõiki vana eesti rahvausundi nähtusi, vaid on piirdutud olulisematega. – Võrdlus Looritsa “Eesti rahvausundi maailmavaatega” oli vajalik, kuna nimetatud teos on praegustes oludes õieti ainus, mis oma populaarteadusliku iseloomu poolest end laseb kõrvutada käesoleva ülevaatega.
Kuus vana eesti rahvausku kirjeldavat tuumikesseed on allpool lühidalt kokku võetud viimases ülevaadet lõpetavas peatükis “Ringist ringi”, kus autor on põgusalt peatunud küsimusil, mis näisid talle olulised ja vajalikud. Nende asetus saatesõnasse poleks olnud sobiv, kuna siinkohal on antud lugejale sootuks teistlaadi sissejuhatus, teose dispositsioon ja sellega seotud küsimused ning võrdlused n. – ö. rohkem praktilisel pinnal. – Rahvausku-usundit võib võrrelda teatud mõttes metsatihnikuga, kus raske on leida rada ja jälgida selgeid sihte. Lõpusõna “Ringist ringi” pole seepärast ka mingi selgekujuline ja ümmardatud kokkuvõte eelnenust, vaid pigemini püüdlus asetada probleeme ja ülesandeid tulevasele uurimistööle.
Usust ja usundeist
“Usk”, “uskumine” tähendab meie keelelises teadvuses üldiselt ja tavaliselt “arvamist”, “uskumus” on Saareste järgi ’rahva seas kujunenud usundiline arvamus loomuliku ja üleloomuliku maailma kohta ja sellel arvamusel põhjenev komme’ (Saareste, 20. vihk, lk. 251). Algselt on “uskuma” arvatavasti tähendanud “millelegi toetuma”, “usk” seega vastavalt “tuge”. – Keeleajalooliselt ulatub see sõna tagasi nn. soome-volga perioodi, s.t. võib-olla teise aastatuhandesse e. m. a., misjuures on võimalik, et see mordvalaste ja läänemeresoome hõimude keeltes alles palju hiljem, vene ortodoksi kiriku misjonitöö mõjul oma religioosse tähenduse on omandanud (vt. näit. Loorits 1949–1960 I, lk. 11).
“Usund” on eesti keeles sama mis “usk”, “religioon” (Saareste op. cit., lk. 259) – nii on see vähemalt rahva igapäevases keelelises teadvuses ja keelepruugis. – Tänapäeval tuntud usundiloolise ainese ja analüüsi põhjal võib religiooni määritleda kui usku üliloomulikesse vägedesse või ühte ühtsesse ning kõrgeimasse väesse, millistest või millest inimene end teab ja tunneb sõltuvat, ning kui sellest religioossest sõltuvustundest ja teadvusest väljakujunenud kujutelmade, tõekspidamiste, kommete ning tavade kogu, mis – vastavalt kultuuritüübile, majandus- ja ühiskonnavormile – on organiseeritud enam-vähem kindlatesse institutsioonidesse neid kandvate ja korraldavate korporatsioonidega.
Kui ütleme, et religioon ehk usund on usk üleloomulikesse, kõrgemaisse vägedesse, millistest end tuntakse sõltuvat, olenevat, siis oleme sellega määritlenud ainult religiooni psühholoogilise külje. Tegemist on seejuures kõigepealt vahenditu, reflekteerumatu tundega, mis on välja kasvanud inimelule olemuslikult n. – ö. eksistentsiaalselt pinnalt, saades seejuures kas samaaegselt või suktsessiivselt teadliku tõekspidamise kindluse teadvuses. – Usund, religioon ei ole aga mitte ainult psüühiline fenomen, mida üksnes psühholoogiliselt saab seletada, vaid ühtlasi ka ajalooline nähtus, s.o. üks inimkonna kultuuriloo kompleksne avaldusvorm, mida kannavad väga mitmesugused ühiskondlik-ajaloolised traditsioonid, pärimused, põlvest põlve edasiantud, pärandatud kujutelmad ja kombed.
Usundiuurijaid on alati köitnud küsimus religiooni tekkimisest ja vanimast usundivormist või vormidest. Juba alates antiikaja mõtlejaist on üles seatud väga mitmesuguseid, sageli teravmeelseid teooriaid sellest, kuidas inimesed uskuma on hakanud, s.t. kuidas on sündinud inimese religioosne usk. – Tarku on vähem huvitanud küsimus uskumuse kui laiemas (ka mittereligioosses ehk profaanses) mõttes arvamuse tekkimisest.
Kõik