kõrgel väljal olen mina tihti vallatlenud,» vastas ta. «Aga iga kord olen olnud täis kristlikku meelt, lugemata seda patuks: olen sündsalt mõelnud, kuidas need vaesed lapsed seal vastu peavad, kogu aja lammaste juures, märja vihma ja tuule käes. Seepärast on minu jutt neile piigadele Issandale meelepärane, sest too, kes kristlikult mõtleb, see ka kristlikult tegutseb.»
Nüüd aga ütlesin mina:
«Mis neil seal viga peaks olema – lehesahin, allikavulin ja mõnikord tuleb ka päike välja. Elu nagu kuninga kassil. Ja kui mõni lõvilakaga greif on seal nende neitsiau kaitsemas nagu püha Markuse enese käsu peale, on veel eriti hea. Aga tahaksin, et sa viiksid mind karjuseneidude juurde, sest see on koht, kus ma veel käinud pole.»
Vastus oli Guepe de Agilofinges’ poolt selline:
«Praegu on sügis, vaata, maa on kollane ja mullane ja rusked helendavad sügislehed maas. Need kaunitarid on praegu kõik lambanahkades ja keras, joovad lõuatäit leiget veini.»
Mulle ei olnud eluaeg meeldinud, kuidas vend de Agilofinges naistest kõneleb. Aga juba järgmisel päeval läksime rõngassärkidega teele. Minu võik oli küll halvasti puhanud, kuid ta pidi aru saama: naiste juurde minekuks pidi pingutama. Meie juures on nii tavaks: lahinguratsud seisavad, pead norus, kui peremees on daamiga ja mängib viimasele kandlekeelil. Guepe aga kõneles mulle ja minu abilisele eelseisvast «retkest» nii:
«Need naised on kõige varmamad sind härra rüütliks kutsuma. Mõnikord isegi lisavad: minu rüütel. Serenaadis, mida laulad sina, ei ole seisused enam tähtsad. Salmid, mis sa esitad, olgu väga kurvad. Esimeses jutusta sellest kohast, kus sa oma daami kõige viimasena nägid. Kujutle, et ta oli kõrge vana tamme all, kust röövlid ta võõrsile viisid. Meie maal käib ühtepuhku inimesi, kes röövivad meie orjatare ja talunaisi. Aga talurahvas ei ole ju mingid loomad, see on ka seisus. Kurjad Põhjala mehed ehk norsemennid ei tohiks meie taluinimesi oma maale orjadeks saata!»
«Mis teises salmis tuleb?» pärisin mina.
«Teises on kauge armastus ja sina kiidad oma rahvast. Kauge armastus on, kui sa tüdrukut enam ei näe. Ta nutab sinu järele ja ta silmad on veekalkvel. Nuttes leiab ta puhmast mao. Ta, õnnetuke, suudleb seda ja see muutub kärnkonnaks.»
Tundsin, et mul on kõik enam kui selge. Küsisin, kuhu viib meie tee. Ja kus on too karjusepiiga, kes on vallutanud tema südame, ja kas seal on veel ka teisi karjusepiigasid – minu jaoks?
Ratsutasime Guepega punaste ja kollaste sügiselehtedega kaetud isandarajal ja mu vana sõber ütles oma mõõga vaselisi näppides:
«Senjöör, kelle juurde me läheme, elab margi piiril, ta on piirimaa asukas. Senjöör Ury d’Armes on ta auväärt nimi.»
«Milline imelik nimi, otsekui vanadel roomlastel,» kostsin. «Küllap peab selle nime kandja samuti olema vapper mees?»
Senjöör Ury lossi pääsemine oli raske, kuna selleni ei viinud ühtegi korralikku teed. Ainult kitsas rada lookles läbi soode. Senjöörile laulsid ilmselt unelaulu Oise’i jõe mürisevad vood, milliseid tihti pikkisid lõbusalt vulisevad kosed. Kalu, eriti angerjaid oli jões nii palju, et viimased sagedastel hommikutel vetevallast välja roomasid ja ümberkaudsete talumeeste põllud hernestest lagedaks sõid. Külarahvas pidi senjöörile oma piskust pearaha maksma, et neid kaitstaks kõikvõimalike vaenlaste eest.
D’Armes’ loss asus üksikul soosaarel ja ma olen kindel, et seda ühendasid välismaailmaga hoopis lossi tagant kulgevad rajad. Sõdurid ja karud valvasid seda ööpäev läbi. D’Armes’ maa-ala piiril jälgisid valvurid hoolsalt meiegi lähenemist. Aga nad ei hakanud meiega mingit komejanti korraldama – juba väravagi eest oli näha, et meie kahe odaotstel kõiguvad punased suletutid. Kõrvale ütlen, et meie odaotstes olid tavalised kanasuled, värvitud feerula ja kanarbiku leotisega.
Arvatavasti oli kätte jõudnud päeva üheksas tund, kontidesse oli juba pugenud sutike rammestust, märgiks sellest, et too päevaaeg on senjööride jõudeaeg. Viskasin suitsed tagurpidi kannupoiss Alexile ja samal hetkel avanes meie sõbra Ury värav kriiksudes. Värava hinged olid tervelt saja köie paksused ja maha murda oleksid neid suutnud vaid hiiglased.
Kui väravad meie ees avati, paistis päike meile eredasti silma, aga oli näha härra Ury nelinurkset hoovi, kuhu ta oli meile tervelt kolm oma eskvaierit vastu saatnud.
«Kas siin elab Maikäe rüütel?» hüüdsin neile oma parimas keeles ja maneeris.
«Elab küll, kõrgeauline,» vastas üks eskvaieritest ja juhatas meid lossi äsja ehitatud keerdtrepi juurde.
Meile pakuti istet pikal pingil lehtlas, veinikann tilgutas meile veini ja poisid tõid meile korraliku lõunaoote, mis koosnes hõrkudest tuvilihapirukatest, kanamunadest, mandlitega õunakompotist, värskest malvaasiast, vürtsitatud juustust ja soolasilgust köömnekastmes. Maikäe rüütel laskis end kaunikesti oodata.
«Oleksime pidanud ikka kuulutaja-mehe ette saatma, enne kui ise siia tulime,» urises Guepe kannatust kaotades. «Nüüd ta siis jääbki tulema.» Aga seal tuligi Maikäe rüütel trepist alla, rohelises kapuutsiga kaftanis, habe korralikult aetud. Näis, nagu ei teaks ta midagi seadusõpetusest ‘hoia tundi’.
Maikäe rüütel ehk ilmaliku nimega Ury d’Armes oli mees parimates aastates, kes oli vähemalt kahe krahvkonna teenistuses võidelnud meie senjööri, kuninga vastu, aga kui Karl oli lubanud talle ja temataolistele sõjarüütlitele tohutult läänisid, oli ta tulnud tema poole üle nagu Erispoégi. Haavade pärast käis ta kergelt küürus. Tema poeg Hervais oli parasjagu rännuaastatel kaugel õhtu pool. Uryst kõneldi veel, et ta oli Deppa rannaküla ründamisel taga otsinud Reginheri-nimelist heledajuukselist taanlast, kes oli tulnud austet lääniisandate maale retklema. Sellest oli peaaegu pool inimpõlve tagasi, kui taanlased ja goodid olid piiranud Pariisi-nimelist linnakest; nende maopeadega laevad sõitsid Pariisi läbiva jõekese vaiksel veel. Need olid norsemennid ehk põhjamehed, maa oli neist küll ja küll kannatada saanud, ning olgu öeldud, et nad oskasid ka hästi meie, frankide keelt.
Aga kõnelen siis edasi, mis Pariisi all sündis. Sel suvepäeval kakskümmend aastat tagasi ei usaldanud keegi Pariisi müüride vahelt teps välja tulla, peituti vallseljakul asuvas kindluses ja piiramisega kulus mitu päeva. Lõpuks jõudis linna juurde kõrgeauline Karl, kes nõustus seitse tuhat livrit vaenlastele maksma, misjärel taanlane Reginheri taganes. Reginheri ja prantslane Ury võitlesid Deppa lähedases majakas, sest nagu teada, oli Karl oma maa kaitseks laialdaselt rannakindlustusi rajanud. Reginheri mõõk käis ära Mairüütli kaelasoontes, mistõttu ta kaelusest vigaseks jäigi.
Veel samal aastal, milles kulgevad ka teie ees oleva kapiitli sündmused, piiras Godefrid, Taani kuninga poeg, Augustodonumit Seine’i ääres, kus on paganaaegsed pühad metsad. Ma arvan, et kõige sellega Põhjala meeste vägiteod veel ei piirdunud, luure teatas, et juba valmistutakse uueks rünnakuks Pariisile.
Nähes nüüd Ury d’Armes’d niimoodi tulemas, tõusime meie Guepega auväärselt püsti ja asetasime sõpruse märgiks käe südamele.
«Mis viga, mu härrad?» küsis Mairüütel. «Kas toit ei maitse? Ärge muretsege, kui jääte kauemaks minu katuse alla, siis õhtuks on mul teile ka linnukeeli pakkuda.»
Ta istus meie kõrvale leentoolile ja nüüd võisime lähemalt silmitseda seda hunnitut sõjameest, kes oli oma isamaale ja rahvale nõnda palju andnud. Armid ta näol kõnelesid juba iseenda eest.
Hoovi astus Mairüütli kääbus, kaenlas kordofon, see särav pill, mille esiisa Karl Vasara sõjamehed olid kord Püreneedes lõunamaalastelt ära võtnud. On ju vaese franki asi sõdida niihästi lõunas kui põhjas, saada lõunas päikesest ja tuultest pruunideks põletatud nagu praetud kastanjad ning põhjas seevastu võidelda lumetormides Põhjala metsikute meestega, kel suust vahtu ripub.
Igatahes andis Ury oma kääbusele märku, too hakkas tsimblit plõnnima ja alustas toreda laulukesega:
«See päev, mil too printsess Adéle, kas tead,
last tärkamas tundis kui veres.
Ta armuke Gunth oli lossides seal
ringsaarel,