on tulekul,» ütles Cecy Ülemise Pööningu tolmus lamades.
«Kus nad on?» hüüdis Timothy aknast välja vaadates.
«Mõned neist on Euroopa kohal, mõned Aasia kohal, mõned Saarte kohal, mõned Lõuna-Ameerika kohal!» ütles Cecy, silmad suletud, ripsmed pikad, pruunid ja võbelevad, suu avali, et kiire sosin välja valguks.
Timothy tuli üle värvimata laudpõranda ja papüüruseprahi lähemale. «Kes nad on?»
«Onu Einar ja onu Fry, ja see seal on nõbu William, ja ma näen Fruldat ja Helgarit ja tädi Morgiannat ja nõbu Viviani, ja ma näen onu Johanni! Nad kiirustavad!»
«Kas nad on üleval taevas?» hüüdis Timothy säravate silmade välkudes. Voodi kõrval seistes ei paistnud ta vanemana kui ta kümme aastat. Väljas puhus tuul; Maja oli pime ja seda valgustasid vaid tähed.
«Nad tulevad õhu kaudu ja rändavad mööda maad, igaüks ise kujul,» ütles magav Cecy. Ta lamas liikumatult ja mõjutas end mõttega, et nähtust rääkida. «Ma näen tumedat jõge ületavat hundilaadset olevust – koolmekohal – just enne koske, kasukas tähevalgusest sädelev. Näen tuulest kõrgele kantud vahtralehti. Näen väikest lendavat nahkhiirt. Näen paljusid metsa all jooksvaid ja läbi ladvaokste hüplevaid elajaloomi; ja nad kõik tulevad siiapoole!»
«Kas nad jõuavad õigeks ajaks?» Ämblik Timothy revääril kiikus nagu must pendel, erutatult tantsiskledes. Timothy kummardus õe kohale. «Kokkutuleku ajaks?»
«Jah, Timothy, jah!» Cecy tõmbus kerra. «Mine nüüd! Las ma rändan paigus, mida armastan!»
«Aitäh!» Eeskotta jõudes jooksis poiss oma tuppa, et voodi ära teha. Ta oli ärganud päikeseloojangul ja läinud esimeste tähtede tõustes Cecyga oma põnevust jagama.
Ämblik rippus tema saleda kaela ümber hõbedase kütke otsas, kui ta nägu pesi. «Mõelda vaid, Arach, homme õhtul! Halloweeni õhtul!»
Ta tõstis pilgu peeglisse, ainsasse peeglisse Majas, mis oli Ema järeleandmine ta «haiguse» tõttu. Kui ta vaid nõnda kannatama ei peaks! Ta ajas suu lahti, näidates talle looduse poolt antud kehvi hambaid. Nagu viljaterad, ümmargused, pehmed ja valged! Ja tema silmahambad? Nürid potikillud!
Ehavalgus oli otsas. Ta süütas kurnatult küünla. Terve viimase nädala oli nende väike Perekond elanud nagu oma kunagisel kodumaal, magades päeval, ärgates päikeseloojangul, et ettevalmistustega kiirustada.
«Oh, Arach, Arach, kui ma vaid tõesti suudaksin päeval magada nagu kõik teised!»
Ta võttis küünla kätte. Oleks tal vaid tugevad hambad nagu raudnaelad! Või kui ta suudaks saata teadvuse vabalt rändama nagu oma egiptuse luidetel magav Cecy! Aga ei, ta kartis isegi pimedust! Ta magas voodis! Mitte peenes lakitud kastis seal all! Mõni ime, et Perekond vältis teda nagu paariat! Kui vaid tema õlgadest tiivad tärkaksid! Ta paljastas selja, vaatas. Polnud tiibu. Polnud lendamist!
Kõikjal allkorrusel, koridorides, lagede all, igas ukseavas kahisesid mustad siidlindid. Põlevate mustade vahaküünalde lõhn kerkis mööda trepikäiku mööda üles, koos Ema ja Isa häältega, mis kajasid keldrist.
«Oh, Arach, kas nad lubavad mind peole, tõesti peole?» küsis Timothy. Ämblik keerutas omaette siidniidi otsas. «Mitte ainult kärbseseeni ja ämblikuvõrke korjama, linte riputama või kõrvitsaid lõikama. Vaid ringi jooksma, kargama, kisama, naerma, põrgu päralt, peo hingeks olema. Ah!?»
Vastuseks punus Arach peeglile võrgu, mille keskel üksainus sõna: Ei!
Läbi kogu Maja nende all jooksis üks ja ainus kass meeletult ringi, üks ja ainus hiir oma kajavas seinas kordas seda närviliste kraapivate helidega, nagu kuulutades kõikjal: «Kokkutulek!»
Timothy ronis tagasi Cecy juurde, kes magas sügavalt. «Kus sa nüüd oled, Cecy?» sosistas ta. «Õhus? Maapinnal?»
«Varsti,» pomises Cecy.
«Varsti,» säras Timothy. «Halloweeni ajal! Varsti!»
Ta taganes toast välja, uurides kummaliste lindude ja sörkivate metsloomade varje neiu näol.
Avatud keldriukselt haistis ta kerkivat niisket mullahõngu. «Isa?»
«Siin!» hüüdis Isa. «Tee kähku!»
Timothy kõhkles pisut, vahtides seintel võbelevaid tuhandeid varje, siis sukeldus keldrisse.
Isa katkestas pika kasti poleerimise. Ta laksas seda peoga.
«Löö see onu Einari jaoks läikima!»
Timothy jõllitas seda.
«Onu Einar on suur! Seitse jalga?»
«Kaheksa!»
Timothy hakkas tööle. «Ja kakssada kuuskümmend naela?»
Isa norsatas. «Kolmsada! Seestpoolt ka.»
«Ruumi tiibade jaoks?» hüüdis Timothy.
«Ruumi,» naeris Isa, «tiibade jaoks.»
Kell üheksa kiirustas Timothy välja oktoobrikuise ilma kätte. Kord soojas, kord külmas tuules kõndis ta kaks tundi kärbseseeni korjates läbi salu.
Ta möödus talust. «Kui te vaid teaks, mis meie Majas toimub!» ütles ta kumavatele akendele. Ta ronis künka otsa ja vaatas miilide kaugusel unele suikuvat linna, selle kiriku torn kauguses kõrge ja ümar ja valge. Ei tea teiegi, mõtles ta.
Ja viis kärbseseened koju.
Keldris peeti tseremooniat, Isa loitsis süngeid sõnu, Ema kaamed vandlikarva käed liikusid kummalistes õnnistustes, terve Perekond koos, kui ülakorrusel lamav Cecy maha arvata. Kuid Cecy oli siiski kohal. Kord oli ta näha Bioni silmist, kord Samueli, kord Ema, ja sa märkasid liikumist, ta pööritas su silmi ning oligi jälle läinud.
Timothy palvetas pimeduse poole.
«Palun, palun aita mul kasvada nendesarnaseks, kes varsti siin on, kes ei vanane kunagi ega sure, nii nad kurdavadki, ei sure, kuidas ka ei tahaks, või ehk nad on juba ammu surnud, aga Cecy kutsub, ja Ema ja Isa kutsuvad, ja Vanaema ainult sosistab, ja nüüd nad tulevadki ja mina olen tühisus, mitte nende moodi, kes käivad läbi seinte ja elavad puude sees või maa all, kuni igikestev paduvihm nad tulvaveega üle ujutab ja välja sunnib, või kes jooksevad karjadena, lase mul olla selline! Kui nemad igavesti elavad, miks siis mitte mina?»
«Igavesti,» kordas pealt kuulnud Ema hääl. «Oh, Timothy, see peab kuidagi võimalik olema. Vaatame! Ja nüüd – »
Aknad klirisesid. Vanaema papüürusvooder sahises. Üraskid seintes tiksusid paaniliselt.
«Hakkame pihta,» hüüdis Ema. «Las käia!»
Ja tõusis tuul.
See tormas üle ilma nagu tohutu nähtamatu elajas, ja terve maailm kuulis selle möödumist leina ja kurvastuse hoos, laiali kantavate olendite sünges pidumeeleolus, ning kõik see suubus Põhja-Illinois’sse. Kaugelt kahmates ja laialt pühkides röövis see hauad paljaks tolmust kiviinglite silme ees, hingas ära kehatud ihud sarkades, haaras kaasa lilled nimeta kalmudelt, kiskus paljaks muinaspuud ja paiskas saagi kuiva paduhoona kõrgele, malevajagu nülitud nahku ja leegitsevaid silmi, mis põlesid meeletuna kesk kõikeõgivate pilvede ookeani, mis käristasid end tervitusvimpliteks õhuasukate auks, kelle hulk üha kasvas, täites laotuse sellise kaotatud aastaist välja väänatud nukrusehalaga, et musttuhat lageda taeva all magajat ärkasid pisaramärja näoga, uskudes, et öösel oli sadanud, ehkki keegi seda oodanud polnud, ning kandus tormihoovusena üle mere, mis selle lahkuva ja saabuva massi peale perutama hakkas, kuni lehepööriste ja tolmupilvede segadik joonistas uhke kaare künka ja Maja ja võõrustajate ja mis kõige olulisem, Cecy kohal, kes oma pööninguluidetel uinuva jumalakujuna lebades neid vaimus tervitas ja loa hingas.
Timothy kõige kõrgema katusekambri aknal tunnetas Cecy ainsat silmapilgutust ja —
Maja aknad lendasid lahti, tosin siin, kakskümmend seal,