keelamisega saavutatud kestvaid tulemusi, küll aga on tulemuslik positiivne isiklik eeskuju. Viimase all võis presidendiproua silmas pidada just oma meditsiinialal töötavat ema, kelle kaudu sai ta juba varajases lapsepõlves tõuke hilisemateks arstiõpinguteks.
Ilves jätkas Eesti meeste tervist puudutaval arutelul, et näiteks järgmisel Arstide Liidu kokkusaamisel võiksid arstid võtta vastu otsuse, et aasta pärast viivad kõik tohtrid ennast tervislikku vormi.
“Eesmärk – meil pole enam ühtki ülekaalulist arsti. Järgmine samm võiks olla tohtrite rõhutatud kaasalöömised rahvaspordiüritustel,” tegi ta ettepaneku, mis leidis toona meedias palju vastakaid arvamusi. Ometi võis ka selle mõttekäigu loomisel Evelin Ilves leida inspiratsiooni just omaenese emalt, Kalli Intilt, kes võttis aastaid Saku alevi velskrina aktiivselt osa kohalikest spordiüritustest ning osaleb siiani Saku rahvatantsurühmas. Muide, ka rahvatants on presidendiprouale ema Kalli eeskujul siiani südamelähedane.
Külma- ja küüslaugupealinnaks ristitud Jõgeva linnas toimus aastal 2011 esimene Eesti naiste tantsupidu. Evelin Ilves oli ürituse patroon, kes koos Kadrioru lossi naispersonalist koostatud rühmaga "Kadrioru Kadrid“ peol kaasa tantsis ja kaunites rahvariietes pildile jäi.
“Temaga oli täitsa tore mängida,” mäletab ajakirjanik Verni Leivak presidendiprouat lapsena, kuid teeb siis lauses pausi ja jätkab alustatud teemaga, “aga kas pole uskumatu, et ta ema eeskujul juba siis selle luubiga ringi käis ja arsti mängis. Ema oli talle ilmselt ilmatuma suureks eeskujuks.”
Pesukuivatusplatsi taga laius suur muruplats, kus asusid vastamisi kaks rauast vaibakloppimisposti. Viimaseid kasutas kohalik lastesumm tihti jalgpalliväravatena.
Evelin Ilvest nähti aga teiste lastega jalgpalli või kummikeksu mängimas harva. Ta oli pigem omaette või veetis aega väiksemas valitud seltskonnas.
“Evelini ei saa aga sellepärast kuidagi snoobiks ega erakuks pidada,” ütleb Eesti vabariigi esimese leediga pea ühevanune Tiina Wilder, kes elas Evelini kõrvaltrepikojas.
Suurbritannias tõlkijana töötava Wilderi sõnul oli Evelin Ilves lapsena heatahtlik ja teistesse omavanustesse mitteüleoleva suhtumisega. “Ta oli pigem oma eelistustega ja seega massi mitte ilmtingimata sulanduv laps,” ütleb Wilder.
Väikest Evelini ei huvitanud kohalikud jalgpallimängud ka seetõttu, et ta tegeles kooli kõrvalt iluvõimlemisega ja suhtles vanemaks saades tihedamalt ainult paari trennikaaslasega. Evelini parim sõbranna Kristi Karelsohn (neiupõlvenimega Vuurmann) käis Eveliniga ühes lasteaiarühmas ja elas Evelini vastasmajas.
“Olime tõesti lahutamatud sõbrad juba väga väikesest peale,” kinnitab Karelsohn, kes oli mitte ainult Evelini lasteaiakaaslane ja semu, vaid ka tema lahutamatu koolikaaslane.
“Me olime pinginaabrid esimesest kuni viimase klassini,” lisab Karelsohn, uhkusenoot hääles. Ometi on tal aastaid hiljem oma kunagist parimat sõbrannat raske iseloomustada. “Kui sa veedad kellegagi nii palju aega koos nagu meie Eveliniga, siis on võimatu meenutada erilisi detaile. Me olime nii ühesugused,” räägib Karelsohn, kes töötab täna välisministeeriumis ning kasvatab abikaasaga Sakus nelja last. Evelin Ilvesega pole ta ühendust kaotanud kuni tänaseni, kuigi nii suured sõbrannad, nagu nad olid noorena, nad enam pole.
“Aga vahel ikka helistame teineteisele ja saadame sünnipäevadel alati sõnumi,” lisab Kristi Karelsohn rõõmsalt.
Nii Evelin kui ka Kristi olid Saku elanike sõnul silmapaistvalt kena väljanägemise ja hea iseloomuga tüdrukud. Lisaks sellele olid nad vastutustundlikud ja õppisid koolis väga headele hinnetele.
Kuigi riigi uhkemas majas elava Evelin Ilvese lapsepõlvekodu võib Kadrioru lossiga võrreldes pidada tagasihoidlikuks, elas perekond Int nõukogude standardite järgi võrdlemisi hästi.
Asula keskel asetsevad kuus valget oranžide otstega kolmekordset telliskivimaja, millest ühes asus Evelin Ilvese kodu, olid ehitatud Saku tähtsamatele tegelastele. Peamiselt põllumajandusteadlastele ja tolles valdkonnas töötavate inimeste peredele.
Ka Evelini isa, geograafiateaduste doktor Lembit-Eduard Int, töötas aastatel 1966–1979 Sakus olulisel ametikohal – ta oli Eesti agrometeoroloogia laboratooriumi juht.
“Mina suhtlesingi rohkem temaga,” ütleb Suurbritannias tõlkijana töötav Tiina Wilder, “kuna Lembit oli sõbralik inimene ja tal jagus alati tahtmist ja kannatlikkust väiksemate teadushimuliste inimestega suhtlemiseks, siis arutasime Evelini isaga nii mõnelgi korral maja ees kokku sattudes maailma saladusi. Kuna ta oli agrometeoroloogia taustaga, juhtusime sageli rääkima tähistaeva saladustest, tähekogudest ja muust sarnasest.”
Vastupidiselt Evelini emale on Lembit Int andnud Eesti meediale mitmeid intervjuusid. Paljudes neist räägib ta sarnaselt tütrega spordiarmastusest.
Ka praegu, 75aastaselt, tegeleb Lembit Int aktiivselt kehakultuuriga ning harrastab, nii nagu tütargi, kepikõndi. Vaatamata oma vanusele, tõstab Lembit ka eri raskusega palke, tõmbab lõuga ning teeb erinevaid kõhu- ja seljalihaste harjutusi.
Ülikooli ajal kuulus Lembit Int muide oma kaalus kümne parima tõstja hulka. Ka kõrgushüppes on ta tulnud omal ajal Põlva rajooni meistriks. 1960ndate lõpul, kui sündis Evelin, tegeles Lembit Int Sakus ujumise, jooksmise ja suusatamisega.
2011. aastal Kroonikale antud intervjuus rääkis Lembit kaasahaaravalt sellest, kuidas ta Saku terviseradadel suuskadele valu andis, nii et lund lausa lendas. Lembit tegi läbi kõik Saku suusamaratonid, kus väiksematele osalejatele oli mõeldud lühem distants ning vanematele ja visamatele pikem ehk 30 km pikkune rada, mis viis Kurtna ja Kiisa ringile ja sealt tagasi Sakku.
Kohalike sõnul ei takistanud huvilisi, keda tuli kohale ka pealinnast, tollel maratonil osalemast isegi kange 30kraadine pakane.
Ilvestega ühes kortermajas elanud Tiina Wilder kinnitab, et Evelini isa Lembit oli Sakus tõesti tuntud kui tubli spordimees.
“Mõnikord sattusime temaga kokku ka suusaretkelt tulles või sinna minnes,” meenutab Wilder, kelle sõnul oli suusatamine Sakus mitte ainult Lembit Inti hobi, vaid seda harrastasid paljud Saku elanikud. Ja seda isegi siis, kui rahva seas liikus jutte sellest, kuidas Saku suusaradadele oli maetud radioaktiivseid jäätmeid.
“Me lõime sellele kõik toona käega, pidades neid jutte linnalegendideks,” lisab Wilder. Ta on teada saanud, et ajakirjandusliku uurimuse põhjal vastavad need jutud siiski tõele ja Saku suusaradadelt on tõesti leitud radioaktiivsust kiirgavaid aineid.
Evelini spordilembelist isa Lembitut mäletab ka Saku elanik Linda Virma, kes töötas agrometeoroloogia laboratooriumis Lembit Inti otseses alluvuses ligi kolm aastat, 1977–1979.
Virma sõnul armastas Evelini isa töö juures oma alluvaid pidevalt kontrollida.
“Väga täpselt pidime talle teada andma, mis kell me tulime ja läksime,” meenutab Virma, “ta tahtis alati teada, kui kaua me lõuna- või kohvipausil olime…”
Linda Virma sõnul olid Lembit Inti kontrollimised töö juures tihti tüütud ja põhjustasid kolleegide vahel igasuguseid ebameeldivaid jutte.
Evelin Ilvese isa võttis proua Virma sõnul oma positsiooni vahel ka pisut liiga tõsiselt, kuna arvas end olevat oma hariduselt parema kui teised. Lembit Int oli lõpetanud Tartu Ülikooli geograafiaosakonna ning töötas toona Sakus asuva Eesti agrometeoroloogia laboratooriumi juhatajana. Proua Virma sõnul oli ta selle eriala kõige olulisem juhtfiguur kogu Eestis. Lembit Inti tööd Sakus koordineerisid ainult kauged ülemused Moskva külje all.
“Eks ta pidas end väga tähtsaks,” selgitab Virma, kes peab praegu Sakus pensionipõlve. Oma endise ülemuse kohta mäletab proua veel seda, et too käis alati väga šikilt riides ja kandis tööl olles kindlasti ülikonda. Korraga hakkab pensionär aga naeru kihistama nagu noor tüdruk: “Ta armastas hirmsasti kanda kummitaldadega kingi.” Nii ei adunud töötajad Lembitu samme ja ta sai salaja mõne ukse taha hiilida ning nende omavahelisi jutte, kõrv kikkis, pealt kuulata.
“Ma ei taha midagi halba tema kohta öelda, aga ülemusena oli ta haiglaselt kontrolliv ja suhteliselt võimukas,” nendib