Nukud ja õunad. Grete Kutsar

oleks põrnitsema jäänud, kui oleksin karjuma pistnud. Niisiis piirdusin vihase sisistamisega.

      „Vabandust, Kyle, aga ma ei tahtnud üksi minna … Ma kartsin …” pomises March pead raputades.

      „Kartsid?! March, sa poleks üldse tohtinud siin olla!!! Sa jälitad oma õpetajat! See on lihtsalt haige!!! Ma saan aru, et sa oled temast sisse võetud, aga jälitamine?! See ei ole enam normaalne, March!!!”

      „Ma tean, aga … teised tüdrukud ütlesid, et ta käib selles poes … ja nad ütlesid, et nemad tulevad siia … ja siis ma mõtlesin, et miks ka mitte …” pomises March.

      „Miks ka mitte? Võib-olla sellepärast mitte, et see on haige! See pole normaalne! Sa ületasid piiri, March! Ma ei oska sinust enam midagi arvata! Sa oled lihtsalt … haige! Ja nende tüdrukutega suhtlemine ei too midagi head. Hoia neist ebarditest edaspidi eemale!”

      Olime Marchiga mõlemad nii närvis ja erutatud, et ei märganudki, kuidas keegi meie selja taha ilmus. Alles siis, kui kuulsin kerget köhatust, märkasime, et me polnud enam üksi. Keerasin end ümber ja arvake, kes seal oli? Härra Riley! See mees jõudis ka kõikjale! Ta seisis meist meetri jagu eemal, ühes käes kott ostudega, teises autovõtmed. Mida kuradit?! Kas ta võtmehoidjal oli tõesti Ferrari logo? Härra Riley vaatas külmalt meie poole, üks kulm kergitatud. Ilmselt üllatusest. Ma ei saanud seda talle süüks panna. Ka mina oleksin üllatunud, kui leiaksin poest tulles oma auto kõrvalt kaks kükitavat tüdrukut.

      March tõi kuuldavale veidra lämbuva heli. Härra Riley jäi meid põrnitsema. Ta ootas, et liigutaksime endid, sest olime Marchiga täpselt Ferrari juhipoolse ukse ees. Heitsin kiire pilgu oma ajalooõpetajale, autole ja siis jälle õpetajale.

      „Teie auto?” küsisin alandlikult.

      Härra Riley noogutas. Nii et võtmehoidjal oli tõesti Ferrari logo. Kuidas ta sai endale õpetajapalga eest sellist sõiduriista lubada? Auto oli uhiuus ning ilmselt maksnud terve varanduse. Hämmastav, et ühel minu õpetajatest oli selline masin. Kas ta töötas poole kohaga maffias? Nojah, praegu polnud see minu mure. Pidin autouksest eemalduma, kui tahtsin ellu jääda. Ajasin end püsti, tõmbasin punastava Marchi kaasa ja pühkisin püksipõlved puhtaks.

      „Vabandust, aga March kahtleb parasjagu oma seksuaalses orientatsioonis. Teismelised! Me jätkame seda vestlust kuskil mujal. Tule, March! Head õhtut teile, härra Riley!”

      Seda öeldes haarasin Marchil käsivarrest ning vedasin ta eemale. Olime jõudnud vaid mõne meetri kaugusele, kui March end minust lahti raputas ning allasurutud häälel, kuid vihaselt nähvas:

      „Kyle, sa igavene hoor!!! Kuidas sa võisid seda öelda?! Ma vihkan sind!”

      Rollid olid vahetunud. Nojah, niipalju siis kättemaksust. Pidin nüüd tegelema vihase sõbrannaga, kes oli näost punasem kui küps tomat.

      „Mida? Ma ei öelnud midagi väga hullu …” sõnasin süütult.

      „Mitte midagi hullu? Sa ütlesid, et ma kahtlen oma seksuaalses orientatsioonis!!! Mind pole kunagi varem niimoodi alandatud!!! Härra Riley arvab nüüd, et ma olen mingi … Ma vihkan sind, Kyle!” lausus March vihaselt.

      „Oh, rahune maha! Ma ütlesin, et sa kahtled. See ei tähenda, et oled … omasooihar,” seletasin muiet varjata püüdes. „Pealegi ei peaks sind huvitama, mida härra Riley arvab. See pole tema asi, millised on sinu eelistused. Ta on sinu õpetaja ja sina ei tohiks teda jälitamas käia.”

      „Jah, aga … aga … ikkagi! Sa poleks tohtinud seda öelda. Mis siis, kui ka temal … tead küll … Mis siis, kui mina talle samuti … meeldisin … nüüd arvab ta ju …” pomises March ja muutus veel punasemaks (kui see üldse võimalik oli).

      „March, ta on sinu õpetaja! Isegi, kui sa talle meeldiksid – milles ma kahtlen – oleks teie suhe võimatu. Kui keegi sellest teada saaks – ja sellistest asjadest saavad alati kõik teada – kaotaks tema töö ja sind võidaks koolist välja visata … või midagi sarnast. Sa tead ju küll, kui ranged nad meie koolis sellistes asjades on. Teie suhe oleks võimalik siis, kui sina kooli lõpetaksid või tema töölt ära läheks. Senini pole see lubatud, nii et katsu oma lähenemiskatsetega kooliaasta lõpuni oodata. Seitsme kuu pärast oled kaheksateist täis ja kooli lõpetanud. Siis võid talle öelda, et sa ei kahtle enam oma seksuaalses orientatsioonis ning et oled temast sisse võetud … See oleks ikkagi haige, aga mitte enam keelatud,” seletasin irooniliselt.

      „Kooliaasta lõpuni? Kyle, sa oled geenius! Kooliaasta lõpul ma ütlengi talle, mida ma tunnen!” sõnas March õnneliku naeratuse saatel.

      „Oota! Mida? Ma ei mõelnud seda nii! Tahtsin öelda, et sa võid seda teha, mitte et sa pead,” täpsustasin murelikult.

      „Tänan, Kyle! Sa suutsid oma teo lunastada!” teatas March õnnelikult.

      Mida kuradit?! Ma polnud seda ju niimoodi mõelnud! Nüüd oli March endale mingi hullumeelse mõtte pähe võtnud ja see oli minu süü. Aga vähemalt oli mul kooliaasta lõpuni aega talle aru pähe panna.

      March tahtis hakata nüüd kodu poole minema. Järgnesin talle pärast väikest mõttepausi. Olin piisavalt kaua väljas olnud ning tegelikult oli ka mul aeg tagasi koju pöörduda. Mööda pimedaid tänavaid kõndides ohkas March õnnelikult.

      „Tead, Kyle, ma arvan, et lähen ülikooli ajalugu õppima,” pomises ta unelevalt.

      „Sa ju vihkad ajalugu,” märkisin kuivalt.

      „Varem vihkasin. Nüüd enam ei vihka. Ajalugu on lahe …”