ei midagi erilist. Mul oli lihtsalt halb olla, Lievers arvas kohe, et hakkan surema ja käskis mul koju minna. Ei tahtnud ise laibaga tegeleda.”
Polnud ilus sõbrannale valetada, aga ma ei tahtnud teda muretsema panna. Ta oleks täiesti paanikasse sattunud, kui oleksin minestamisest rääkinud. Ja ta oleks sellest ilmselt ka kõigile rääkinud. Ei, seda polnud tõesti vaja.
Pealegi jäi March seletusega rahule ega küsinud enam midagi. Läksime kahekesi klassi ja istusime oma tavalistele kohtadele. Tund möödus kiiresti ja sündmusvaeselt. Ma ei pannud õpetaja juttu õieti tähelegi. Olin selleks liialt mures. Kartsin, et kukun jälle kokku. Ma ei tundnud end halvasti, kuid teisipäeval oli olnud täpselt samamoodi. Päeva alguses oli kõik korras, aga hiljem … Sellest ma juba rääkisin. Lootsin, et minuga on tõesti kõik korras …
Esimene tund lõppes. Ma ei pannud tähelegi, kui kell vahetundi helises. Alles siis, kui kõik püsti tõusid ja asju kokku pakkima hakkasid, taipasin, et midagi oli teistmoodi. Teine tund, inglise keel, oli ka talutav, aga ainult siis, kui õpetajal oli hea tuju.
Olin just klassi jõudnud ja hakkasin raamatuid lauale panema, kui March ütles midagi, mis mind endast välja viis. Alguses mainis ta niisama:
„Järgmine tund on ajalugu …”
Ühmasin midagi vastu. Teadsin ise ka, et kolmas tund on ajalugu. Korralikku vastust ma Marchile anda ei tahtnud, sest ta paistis ajalootundi mainides liiga õnnelik ja erutatud. Mul hakkas paha. Siis küsis March saatusliku küsimuse, mis mu enesetunde kohe veelgi halvemaks tegi:
„Kas sul on ajaloos kodune töö tehtud?” päris ta süütult.
„Ajaloos oli midagi teha?!” küsisin üllatunult vastu.
Ma ei mäletanud, kas härra Riley oli meile mingi koduse töö andnud või mitte. Kui ta oli seda teinud, siis oli minul kõik tegemata.
„Jah. Pidime tänaseks ettekande tegema. Ta ütles seda juba esmaspäeval. Kas sa ei mäleta?” küsis March.
Nüüd muidugi mäletasin. Härra Riley oli käskinud meil kolmapäevaks ettekande kirjutada ja see klassi ees ette lugeda. Ta oli eraldi toonitanud, et ülesanne oli väga tähtis ja et ta kavatses kõikide kodused tööd üle vaadata. Ja mul oli kõik tegemata! See polnud eelmisel õhtul meeldegi tulnud!
Kohutav! Hullem kui kohutav! See oli katastroof! Tegemata kodune töö tähendas automaatselt nulli, parandamisele mitte kuuluvat nulli! See oleks mu keskmise hinde nii halastamatult ära rikkunud, et võiksin heast ülikoolist suu kohe puhtaks pühkida. Kõige jubedam oli see, et kui mõnele teisele õpetajale oleksin saanud rääkida mingi kurva loo matustest ning sellest, kuidas ma leina pärast keskenduda ei saanud, siis härra Riley puhul see lihtsalt ei töötanud. Tema ei võtnud mingeid vabandusi vastu.
„Ära ütle, et sul on ettekanne tegemata,” lausus March üllatunult.
„Ma unustasin!” pressisin valuliselt.
„Püha jumal! Sa pead kiiresti midagi kokku kirjutama, muidu saad ju nulli …”
Teadsin seda ilma Marchi meeldetuletuseta isegi. Just helises tunni alguskell ja inglise keele õpetaja astus klassi. Istusin õnneks üpris taga, nii et sain õpetaja jutu ajal ettekannet kirjutada. Üritasin meeleheitlikult lühikese ajaga midagi kokku sirgeldada, et töö täiesti tegemata poleks. Olin üks kooli parimaid õpilasi – ikkagi õppeedukuselt kuues koht – ja vanemad olid minu üle väga uhked. Ma lihtsalt ei saanud nulli saada! Ma polnud ka kunagi varem nulli saanud ja ma ei kavatsenud edaspidi ka saada. Seetõttu kritseldasin paaniliselt midagi vihikust paberinoaga lõigatud joonelisele lehele ja lootsin, et sellest piisab.
Enne kui arugi sain, helises kell uuesti, kuulutades tunni lõppu. Pole võimalik! Tund ju alles algas! Ettekanne oli peaaegu valmis, aga tekst oli segane ja seosetu. Mul oli kahtlane tunne, et härra Riley ei jää sellise tööga rahule, kuid millekski paremaks polnud mul lihtsalt aega. Ajalootund oli kohe algamas.
Sammusime Marchiga ajalooklassi ja istusime oma kohtadele. Tegin tööle veel viimaseid parandusi. Kell helises. Jälle nii ruttu! Tundus, nagu oleks aeg meelega kiiremini edasi rutanud, et mulle pahandusi kaela tuua. Lasin pilgu üle ettekande. See oli saast! Täielik saast! Kui mina oleksin pidanud seda hindama, oleksin lehe kohe prügikasti visanud või ära põletanud.
Langetasin pea ja ohkasin raskelt. Ma poleks pidanud kooli tulema! Mu elu oli läbi! Teadsin, et kui härra Riley mu klassi ette kutsuks ja minu kirjutatud kodutööd kuuleks, rebiks ta mul otsekohe pea otsast, lööks selle teibasse ja paneks klassi ette õpetuseks teistele.
Härra Riley astus klassi ja alustas tundi. Mul hakkas halb. Korraks kaalusin isegi kooliarsti juurde küsimist, kuid sellega oleksin riskinud esimesena esineda. Kaastundega härra Riley ei hiilanud. Ta oli juba selline. Pealegi oli mu halb enesetunne tingitud närvilisusest, mitte haigusest. Vähemalt nii ma arvasin.
Pärast lühikest sissejuhatust hakkas härra Riley õpilasi ükshaaval klassi ette esinema kutsuma. Esimene oli Steve O’Connel, üks punapäine poiss, ja teine Lillian Welmer, ülientusiastlik tuupur, kelle ettekanne oli peaaegu täiuslik. Mul hakkas süda läikima. Nad mõlemad olid nii tasemel! Mina olin nendega võrreldes … valmistanud ennast ette, leebelt öeldes, kohutavalt. Minu ettekannet võis võrrelda rongiõnnetusega. Jah, ma pingutan üle, kuid muudmoodi ei ole võimalik kirjeldada, kui kehv mu ettekanne oli.
Suurte prillidega Lillian lõpetas ja istus tagasi oma kohale. Tundsin, kuidas mu süda ebameeldivalt puperdab. Härra Riley otsis uut ohvrit. Palvetasin, et see poleks mina. Mõtlesin, et kui teised enne mind esineks ja neil läheks kaua, võiks tund enne lõppeda, kui järg minuni jõuaks. Siis saan kodus kirjutada korraliku ettekande ja kanda selle ette järgmine kord. Kujutasin seda endale juba elavalt ette ja minu fantaasias oli see lihtsalt täiuslik …
„Misk!” hüüdis härra Riley valjult.
Oleksin peaaegu oksele hakanud. Tõusin vastu tahtmist toolilt ja võtsin täiskritseldatud paberilehe kätte. Mu põlved olid nii nõrgad, et kartsin kõndides ninali kukkuda. Teekond klassi ette tundus palju lühem kui tavaliselt. Pinkide ette jõudes ja härra Riley kõrval seisatades oli mul nii halb olla, et kaalusin tõesti arsti juurde jooksmist. Uskumatu, et üksainus ettekanne võis mind niimoodi endast välja viia! Heitsin pilgu kaasõpilaste poole, kes vaatasid mulle suhteliselt ükskõikselt otsa. Härra Riley seisis tükk maad eemal, toetudes kergelt aknalauale. Kõik ootasid, et alustaksin.
Mu pilk liikus aeglaselt käte vahel värisevale lehele. Sealt vaatas vastu täielik sodiladu. Avasin suu, et alustada … Ja siis juhtus midagi, mida keegi ei oodanud.
Esimese asjana libises paberileht mu näppude vahelt välja, kuigi ma polnud sellest lahti lasknud, ja lendles aegluubis põranda poole. Vaatasin seda lummatult, aga kaotasin lehekese silmist, sest äkitselt lõi maapind mulle vastu nägu. Vähemalt tundus nii. Kulus hetk, kuni taipasin, et olin ise pikali kukkunud. Klassis kõlas ehmunud hüüatus, mis oli vist venitatud ja aeglane, ning siis hakkasid toolid ja õpilaste jalad liikuma. Märkasin veel, kuidas ettekanne ühe laua alla libises ja keegi sellele peale astus. Tore, see oli niikuinii saast … Ja siis ei näinud ma enam midagi.
Noh, klassi ees kokku kukkuda oli üks moodus ebameeldivast ülesandest kõrvale hiilimiseks. Olin piinlikumaidki asju üle elanud.
Kõik järgnev möödus kiiresti ja segaselt. Ärkasin korraks, jäin uuesti magama ja vist sügavamalt kui enne. Sain kuidagi ähmaselt aru, et minu ümber toimus midagi, kuid mu mõistus lülitas end peagi välja ning varsti ei tajunud ma enam midagi. Isegi unenägusid mitte. Ärgates olin juba haiglas ja aknast paistvate längus ja kahvatute päikesekiirte järgi oli õhtu. Vedelesin liikumatult haiglavoodil ja vahtisin lakke. Mõne hetke pärast tajusin, et minu küljes on igasuguseid juhtmeid ja voolikuid, mille nimesid ja ülesandeid ma ei teadnud, kuid mis mind hirmutasid. Veel hullem oli äratundmine, et mu nägu pitsitas hapnikumask. Ma ei saa aru praegu ega taibanud ka siis, miks seda nimetatakse hapnikumaskiks, sest pigem hingasin sellest sisse süsihappegaasi. Tunne oli võrreldav teki all hingamisega, kus õhk läheb kogu aeg tulisemaks ja kleepuvamaks, ainult et lisaks kõigele soonis mask mu nägu. Lühidalt öeldes oli mul ebamugav, aga veel