vaid pöördus hoopis minu poole:
«Kas tead mis, noor Alavain? Sa ole õige hea poiss, lippa korraks meie vigvammi ja vaata, mis Diia teeb. Ta mul üksi kodus, emand pidi kuhugi naiste koosolekule minema.»
Ema nagu ehmus ja tahtis midagi vahele öelda, aga katsu sa Parameelt katkestada, kui sellel keel juba liikuma on hakanud.
«Plikal, vaesekesel, igav, lohuta teist natuke. Sa ju suur mees, aeg on hakata kavaleri kombeid õppima. Või mis sa ise arvad?»
Mis minul arvata.Iseenesest ei olnud mul miskit isu ära minna.
Aga kui sooviti, seda enam, et ema oli kuidagi kummaliselt ärevil ja vana Parameelgi rääkis veidralt nohisedes ning madala häälega. Aga saa sa neist aru. Isa ütles ju kah, et tuleb oma tänulikkust üles näidata.
«Eks ma siis lähe.»
«Tubli, noormees, tubli!» kiitis Parameel tunnustavalt. Ema heitis mulle kiire ja just nagu argliku pilgu ning ütles kähku:
«Ära siis kauaks jää…Tule varsti tagasi…»
«Kuule juttu, las olla nii kaua kui süda lustib,» vaidles Parameel. «Ega ta seal tüliks ole.»
Läksingi. Endal oli väga imelik tunne, justkui oleks midagi viltu. Diia polnud üldse üksi, mamma lesis diivanil ja luges.
«Ah sina,Villem. Tule sisse. Diial ongi igav. Kas teie pidu on täies hoos?»
Selle peale ei mõistnud ma midagi vastata. Pidu käis ju küll, aga erilist hoogu seal enam just nagu ei olnud.
Proovisime Diiaga küll üht-, küll teistmoodi aega viita, aga õiget tuju ei tulnud. Süda nagu kipitas, miski tegi rahutuks. Diiagi sai aru, et minuga midagi lahti on, ja ütles mossitades:
«Igav oled täna. Mis sul viga on?»
Ei teadnud isegi. Läksin akna juurde, vaatasin välja. Ja nägin korraga isa, kes eemal suurte lompide vahel laveerides lähemale tuli. Ma ei mõelnud midagi, keerasin järsku kannapealt ringi ja sööstsin välja. Lendasin kui tagaaetav üle hoovi, kiskusin välisukse lahti, sadasin sisse.
Ema istus diivanil, vana Parameel seisis akna all ja vahtis kangesti hoolega taevasse.
«Oledki tagasi,» ütles ema sellise häälega, nagu oleksin ma vahepeal kuskil uppumas või põlemas või muidu surmasuus olnud. Vana Parameel ei lausunud musta ega valget, ainult nohises, nii et päris närvidele käis. Ma kohmasin rabedalt:
«Isa tuleb ka juba.»
Tundsin, kuidas ema käsi minu õlgade ümber värahtas. Parameel pöördus äkki ringi ja sihtis mulle erilise, uuriva pilgu.
«Sa, poiss, ei olegi nii rumal,» ütles ta aeglaselt. Minu parem kõrv oli surutud vastu ema rinda, tundsin, kuidas ta süda põksus.
Sealsamas käis köögiuks ja isa ilmuski nende neetud sigaritega pärale.
«Noh, kas lauas istumine jõudis juba ära tüüdata?» küsis ta üllatunult. «Kauplus, kurivaim, kah nii kaugel.»
«Tarvis selga sirutada, Alavain, tarvis selga sirutada,» vastas Parameel tähtsalt ja oli korraga jälle seesama mis ennist – hakkas naeru lagistama ja nalja heitma. Enne keskööd me temast lahti ei saanud. Uksel suudles ta emal poolvägisi kätt ja sõnas rõhutatult:
«Meie peame üldse rohkem läbi käima, armuline proua. Mulle meeldivad tõsised töömehed, kelle õige tulevik alles ees on. Jah, kellel kõik veel ees on… kui nad ainult ise tublid on.»
Isa seisis ema selja taga ja kinnitas kärarikkalt, et olgu härra vabrikant mureta – töödejuhataja Alavain teab, mis tema aukohus ja tänuvõlg tähendavad.
«Eks me näe, eks me näe,» noogutas Parameel. «Nägemiseni, armuline proua ja aitäh kõige hea eest… Homseni,Alavain.»
Isa oli erakordselt heas tujus, tühjendas ihuüksi veel paar klaasi ja aina rääkis, et Parameelega tuleb nüüd tihedalt kontaktis olla, et on ta mis ta on, aga kui teda parajal mõõdul soe hoida, on tulevik kindlustatud.
Ema istus, käed rüpes, diivanil ja ütles järsku kõlatult:
«Oli sul vaja nende sigarite järele tormata. Nagu… jooksupoiss.»
«Tohoh,» venitas isa ja tõmbas lauba kortsu, nii et kulmud ninajuurel peaaegu kokku puutusid.
«Mis ma siis sinu arvates pidin tegema? Kogu selle hea vahekorra ära rikkuma, oma lolli uhkust taga ajama? Ena mul asja, pool tunnikest kõndimist.»
«Sa poleks pidanud minema,» kordas ema ja ma panin imeks, et ta hääl nii kalk võis olla. Isa silmitses ema tükk aega, valas endale veel ühe klaasi ja lausus siis:
«Ma mõtlesin, et meie ja meie poja tulevik ka sulle midagi loeb.»
Ema pea nõksatas, ta vaatas isale tõsiselt näkku ja ütles peaaegu vaenuliku tooniga:
«Loeb küll.Aga ennast alandada pole sul tarvis.»
Isa tõusis järsult ja lükkas tooli kolinal laua äärde.
«Elu pole niisugune lasteaiamäng, nagu sina näid arvavat,» ütles ta. «Pane poiss magama.» Ja läks kööki.
Ma vaatasin imestades emale otsa.
«Mis isal viga on?»
«Pole midagi.Tule, ma teen su voodi üles.»
Kui ma juba teki all lamasin ja ema üle minu kummardus, et mind laubale suudelda, märkasin korraga, et tema kleit, seesama lilleline, oli kaela juurest kergelt õmblusest lahti kärisenud ja kaelal oli väike tumepunane kriipsuke.
«Ema, mis see on?»
Ema käsi sähvatas kiiresti nagu kaitseks kaelale.
«Kriimustasin. Sina ju ka iga päev kriimustad ennast kusagilt. Jää nüüd magama,Villu.»
Ma jäin varsti magama. Ja tollest ajast algasidki meie majas tusapilvised päevad.
KAHEKSAS KÜÜNAL
Meie elu näib minevat ülesmäge. Kõigepealt ei ole meid nüüd enam kolm, vaid neli.Teiseks on meil uus korter. Need põhilised muutused tulid peaaegu korraga.
Kui ema hakkas uue perekonnaliikme tulekust märku andma, siis oli lugu esiti hull küll. Isa läks päris tujust ära ja lausa nagu pahandas emaga, millest ma tegin järelduse, et ema on selle otsuse omapead teinud. Naljakas küll, muidu arutavad nad kõik hoolega läbi. Ja üldse, mis tühja neil selle pärast nii palju jagelda. Seda uut ei ole keegi ju veel majja toonud – kui ei meeldi, jätku toomata. Ise ma siiski ootasin huviga.Aga või sa alati saad, mida tahad. Kui ajad tõepoolest nii kole rasked on ja uus perekonnaliige häda ja viletsuse kaasa toob, siis löögu ka ema parem käega. Või kui ongi tellitud, siis öelgu lihtsalt ära. Küll mõni teine võtab. Neid pisikesi sigineb meie tänavale ühtevalu juurde, ju nende järele siis kaunikene nõudmine on.
Rääkisin sellest ka Diiaga, aga tema tegi imeliku näo ja ütles salapäraselt, et ei siin saa enam midagi ära öelda, et kui asjad kord nii kaugel on, siis tuleb vastu võtta ja kõik. Diia käib tänavu juba koolis ja on ülepea minust aasta vanem.
Nojah, tema käib koolis ja on seal nähtavasti igasugu teadmisi juurde õppinud, nagu ka laste saamise värk. Mina püüdsin küll lähemalt uurida, et kuidas see siis tegelikult käib, aga Diia tegi saladusliku näo ja ütles, et sellest valjusti ei räägita ja et tema ise ka veel päris täpselt ei tea. Et ootame ja vaatame.
Vana Parameel on oma jõukust suurendanud ja koguni ühe uue elumaja püsti löönud. Sinna me ümber kolisimegi. Parameel ise oma perekonnaga kah. Tuli ühel õhtul äkki meile ja viskas uudise lauale nagu täitsa hariliku asja. Isa jäi mõttesse. Parameele pakkumine näis valmistavat talle head meelt küll, aga ju ta vist hakkas jälle oma lahjale rahakotile mõtlema.
Parameel tegi imestanud näo ja küsis, et mis see siis on, et kas sõber Alavain ei tahagi lahedamaid ruume saada? Isa kratsis lõuga ja ütles, et mine sa tea.
«Tohoo pime! Siin on ju kolmelgi kitsas, aga nüüd, näe, prouaga