Lennuk vappus tuule käes.
„Daamid ja härrad, kapten lülitas sisse märgutule „Kinnitage turvavööd”,” ütles stjuuard tugeva iiri aktsendiga.
„Minu meelest oleks tore lennukiga alla kukkuda,” lasi Epp edasi, kui lennuk jälle vappus. „Ma olen kogu aeg tahtnud kirjutada raamatut lennuõnnetusest. Kõigepealt kirjutaksin juhtunust dokumentaalteose,” rääkis ta erutunult. „Ja siis kasutaksin seda kogemust romaani kirjutamisel!”
„Kujuta seda parem ette. On turvalisem,” ütlesin ma.
„Aga sa ei saa ju teada, mis tunne see on, kui sa pole seda kogenud,” ütles Epp aknast välja tormisesse öhe vaadates. „Ja mõistagi oleks see õnnelik õnnetus. Me laskuksime vette, keegi ei saaks surma ning me ujuksime Walesi.”
„Käi kukele.”
Epp vaatas mu hirmunud silmadesse ning nõjatus murelikult ettepoole. Mõlemad teadsime, et suudlus on igasuguse foobia vastu parim ravim.
Meie reis hakkas lõppema ning ma ei igatsenud sugugi New Yorgi järele. Olime just bussiga Dublinist Corki sõitnud ning mõne päeva pärast pidin koju tagasi lendama.
Aga kus mu kodu üldse oli? Tundus, et siin, koos Epuga. Ilma temata? See oli sünge emotsionaalne põrgu, mis kuulus kaugesse minevikku. Too elu oli läbi. Nüüd olime kahekesi. Me pidime kokku jääma!
Ühel ilusal päeval Corki kõrvaltänavail uidates võtsin julguse kokku. Epp mängis ühes maa-aluses garaažis seinamaalingu kõrval oma vihmavarjuga. Hakkasin just pilti tegema, kuidas ta sellega hiina naist mängis, kui küsisin ühtäkki talt väga ausameelse küsimuse. „Kas sa tuled mulle naiseks?”
Epp vaatas mind imelikult, kiikas siis oma vihmavarju poole, vaatas seinamaalingut ja viipas siis käega. „Ei!” näitas ta käega ja hüüatas veel kord: „Ei!” Siis pani ta vihmavarju teisele õlale ja mängis sellega edasi.
Olin löödud, ent ei öelnud midagi. Ootasin tema järele, tegin need totrad pildid ning jalutasime mööda Corki edasi, otsekui midagi poleks juhtunud. Ma leppisin tema eitava vastusega ning hakkasin end sisimas üha viletsamini tundma. Kui ta ei taha minuga abielluda, miks ma siis temaga aega raiskan?
„Mis sinuga lahti on?” küsis Epp, kui me jalutasime üle silla. Ilm oli niiske ja hall. Iiri tänavamuusikud mängisid taamal tänavanurgal Bryan Adamsi nostalgialugu „Summer of ’69”.
„Ei midagi,” vastasin mina.
„Mis mõttes ei midagi? Sa oled terve päeva torssis olnud. Miks sa nii õnnetu oled? Sa peaksid rõõmus olema. Elu on ilus!”
„Rõõmus?” pahvatasin. „Sina ütled mulle, et ei taha minuga abielluda, ja ma pean selle üle rõõmus olema? Äkki pean selle lihtsalt maha jalutama?”
„Sa palusid mind naiseks?”
„Ja sina teed näo, nagu oleks see mingi pisiasi.”
„Sa palusid mind naiseks? Millal?”
„Jah, palusin küll, aga sina ütlesid „eiiiii!”, sest sa muidugi lihtsalt pead mind Londonisse kutsuma ja siis mu südame murdma.”
„Aga ma ei öelnud, et ma ei taha sinuga abielluda.”
„Ei öelnud või?”
„Ei öelnud.”
„Aga seal maaliga garaažis ütlesid sa ju ei. Mina seisin ja küsisin „kas sa tuled mulle naiseks” ja sina ütlesid „ei”.”
„Oi,” ütles Epp punastades. „Ma ei tahtnud, et sa pilti teeksid. Ma ei kuulnud, mida sa küsisid. Muidugi tulen sulle naiseks. Kalla-kalla!”
Me embasime ja suudlesime ning mu maailm oli kui võluväel jälle tasakaalus.
Ühel päeval Corki bussijaama lähedal suitsuses pubis istudes palus Epp mul kirja panna kõik, mida ma eesti keeles öelda oskan. Tema rüüpas kohvi ja lehitses meie Lonely Planeti reisijuhti, mina aga üritasin sigaretisuitsuse sudu ja Iiri rahvamuusika keskel keskenduda. Õues avanesid taevaluugid ja lasid novembrikuisel vihmal alla sadada.
Lühike pihtimus algas nii: „Mina olen Justin. Ma armastan Epu.”
TERE TULEMAST EESTISSE!
Kõige keerulisemad numbrid olid kaheksa ja üheksa.
Kõik ülejäänud numbrid kasvasid kergesti meeldejääva laulu kombel: üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse. Seitse kõlas peaaegu nagu ingliskeelne seven. Aga üheksa? Kuidas nad küll selle peale tulid?
Üritasin ette kujutada, kuidas mingid soome-ugri põdrakarjused olid sadu aastaid tagasi Uurali mägedes leidnud piisavalt aega, et elementaarsete asjade jaoks kõik need pikad sõnad välja mõelda. Lõppeks oli Epu rahvas just sealtkandist pärit. See selgitas ka eestlaste võimatult kõrgete põsesarnade päritolu.
Eesti keel tundus küll raskena, ent ma ei lasknud end heidutada. Pärast seda, kui mulle meenus, et soomlased olid veelgi kaugemale läinud ja neil oli kahdeksan ja yhdeksän, tänasin soome-ugri armujumalaid selle eest, et olin leidnud Eesti talutüdruku Viljandimaalt, mitte punapõskse soomlanna Rovaniemist.
Pärast Prantsusmaal, Itaalias, Sloveenias ja Iirimaal käimist kulutasime Londonis ära mu viimase raha. Epp käis mul ka Ühendriikides paariks nädalaks külas ning sõitis siis Eestisse tagasi ja hakkas korraldama asju minu saabumise auks.
Miks Eestisse? Epp rääkis, et ta tahab oma magistrikraadi kätte saada ning mina jälle tahtsin naasta imekaunisse Tallinnasse ning õppida pisut eesti keelt. Lisaks olin ma ju ometi väliskorrespondendiks tahtnud saada!
Epp tegi mulle aga kiirelt selgeks, et ta ei tahtnud Tallinnasse pidama jääda. Tema reisikihk polnud kaugeltki veel ammendunud. Ta kuulis juba aašrami kutsungit.
„Luba mulle, et me ei jää igavesti Tallinnasse,” palus Epp minult enne kolimist. „Luba, et sa tuled pärast seda minuga koos Indiasse.”
„Ainult sel tingimusel, kui sina minuga Brasiiliasse tuled.”
„Kokku lepitud.”
Enne Indiat ja Brasiiliat avastasin end aga jälle põhjamaalt. Vähem kui neli kuud pärast väliskorrespondentide kursuse lõppemist naasin ma taas romantilisse Helsingisse. Pilvede alt ilmus nähtavale Soome: korralikud maanteed, kus kulgesid unised veoautod, lõpmatud rohelised metsad, geomeetriliselt korrapärased hooned, lumised välud. Olin jälle siin. See polnud küll kodu, ent ikkagi eriline.
Õhust vaadates oli esimene mulje Tallinnast aga hoopis teistsugune, kui see oli olnud mere poolt saabudes. Tallinnas ehitati. Uute ja geomeetriliselt täiuslike hoonete kõrval seisid põlenud 19. sajandi tehased ja hüljatud Nõukogude jubedused. Kui Lõuna-Prantsusmaa villasse elama kolinud Johnny Depp oli geenius, siis kuidas kutsuda kõrgharitud ühendriiklast, kes otsustab keset talve Tallinna kolida?
Väljas oli krõbe külm. Epp oli saatnud mulle pilte lumme mattunud autodest ja lastest, kes pidid kodus passima, sest nad ei pääsenud toast välja. Kool oli niikuinii suletud, sest lasteaias olid torud kinni külmunud. Põhjamaine lumetorm möllas Eestis novembri lõpust peale ning ilmateade lubas vaid veel jääd ja pimedust. Seda just tasuski oodata kõik need kaheksa tundi, mis kulusid New Yorgist Tallinna lennujaama jõudmiseks.
Epp oli mul lennujaamas vastas, tal oli seljas valge jakk ja jalas valged saapad. Tema Medusa moodi juuksed langesid õlgadele. Mõtlesin endamisi, et niimoodi riides noorele naisele antakse maailmas kõik, mida ta vaid tahab. Tal oli see valge jakk seljas terve detsembrikuise New Yorgi külastuse aja.
Tookord rongiga New Yorki sõites ütlesin Epule, et mulle meeldis, mis tal seljas oli. „Kohe on näha, et oled Ida-Euroopast,” ütlesin ma. Pidasin sellega silmas seda, et ta nägi välja pisut pöörane ja silmatorkav, aga Epp solvus.
„Mis mõttes näen välja nagu Ida-Euroopast?”
„Mitte halvas mõttes. Ma mõtlen lihtsalt, et sa näed teistmoodi välja, eksootiline.”
„Ja