rohu lõhn, karge tuule pai ning piisavas kauguses päikesepaiste. Ent pean oma karguseunest ärkama ja reaalsusega silmitsi seisma.
Minu igatsetud muruplatsi ja Casablanca lennujaama klaasuste vahel seisab Mustapha, kelle kõrval on kontkõhn noormees – pildi järgi tunnen ära tema venna Lahceni. Mustapha käe otsa on end haakinud pisike poiss, kes juba eemalt vaadates oleks justkui koopia minu abikaasast, ainult et minieksemplar ja hulga tõmmum – see on Aziz, pere 10-aastane pesamuna. Kõigi kolme silmist voolavad pisarad.
Selge, vaikus on siis viimaks murtud. Juba siis, kui ma veel Pariisis olin, rääkisin MSNi vahendusel ka venna Lahceniga. Teadsin Mustapha enda suu läbi, et kui ta Kuveiti tööle läks, jäi temast koju väga haige ema. Rinnavähi laastamistöö on halastamatu! Lahcen kirjutas mulle ema surmast juba kuid tagasi, kuid keelas mul kategooriliselt Mustaphale midagi öelda – see oli isa soov. Isa kartis, et muidu tormab poeg kõike maha jättes Kuveidist koju ja rikub sellega oma elu. Tundes Mustaphad – just seda ta olekski teinud, kuid kas sellepärast on õigust tema eest kuude kaupa ema surma varjata? Raske, väga raske oli mul oma tulevase eest seda salajas hoida. Võib-olla lootsin südames, et see on mingi eksitus ja seetõttu saigi Mustapha ema surma kohta kinnituse alles koju Marokosse jõudes, kuigi isegi mina teadsin sellest juba kuid varem.
"Ma tean, ma tunnen, et teda enam ei ole," ütles Mustapha mulle kord, kui veel Kuveidis olime. "Ei ole võimalik, et nad iga kord, kui teda haiglasse vaatama lähevad, kõik mobiilid maha unustavad, kuigi teavad, et ma helistan ja tahan emaga rääkida. Ma tunnen, et teda ei ole enam!"
Nüüd aga on asi kindel. Raske on kirjeldada, mida tähendab ema moslemist pojale. Jumal on Koraanis meid manitsenud oma vanemaid austama, kuid emal on eriline staatus.
Palverännaku ajal tuli Prohvet Muhammedi juurde mees, kes kandis seljas oma vana ema. Ta küsis: "Jumala Sõnumitooja, kas nüüd olen oma emale tasunud?" Prohvet vastas: "Isegi mitte ühe karje eest, mis ta sind kandes ning sünnitades on esile toonud." – "Kuidas on see võimalik, Jumala Sõnumitooja?" küsis mees imestunult. – "Aga sellepärast, et sina kannad teda, oodates ta surma; tema aga kandis sind, oodates sinu elu." Ema töö ei lõpe iial – sellest hetkest, mil ta oma lapsest teadlikuks saab kuni hetkeni, kui ta oma silmad igaveseks sulgeb, muretseb ta ikka oma lapse pärast, olgu see kasvõi kuuskümmend aastat vana. Sellepärast ongi tal meie südametes nii eriline koht.
Seal nad seisavad, kolm poega, nuuksudes nagu väikesed lapsed üksteise embuses, kuigi laps on neist tegelikult vaid üks. Andes au sellele naisele, kellest olin nii palju head kuulnud, ei taha ma vahele segada ja istun murule, hoolimata ümberringi sibavast rahvast.
Ma ei olnud teda kunagi näinud ega temaga rääkinud. Olin tema jaoks täiesti võõrast kultuurist, võõraste traditsioonide ja võõra väljanägemisega võõras tüdruk võõrast kohast. Sellest hoolimata sulas mu süda sees, kui Mustapha helistas mulle ühel varahommikul, kui Pariisis olin ja Mustapha veel Marokos Rabatis oma ülikooliasju lõpetas, ning minu kinganumbrit küsis. "Miks sul seda vaja on? Ja mispärast sa mind nii vara üldse üles ajad?" olin ma veidi tige.
"Emmmm… tead, teatasin eile õhtul oma vanematele meie kihlusest ning arva ära, kes mõni hetk tagasi minu ühikauksele koputasid?"
"Tulid sind vaatama? See on ju tore, aga mis puutub siia minu kinganumber?" ei mõistnud ma ikka veel.
"Minu emal on kinnisidee, et ta peab oma tulevasele miniale kõige ilusamad Maroko kingad ostma, ja kohe praegu."
Umbes kuu pärast saingi oma kingad kätte – imekaunid tutikeste ja tikanditega valgest nahast papukesed. Tuli välja, et ema oli isa ja Mustaphad pool päeva mööda Rabati poode vedanud ja lõpuks siiski otsustanud, et nii ilusaid kingi, kui tema minia väärt on – sest kindlasti on ta neid väärt, kui tema kallis poeg on ta kord juba välja valinud – ei olegi veel olemas. Need imekingad tehtigi eritellimusel.
See naine, kes oli vanemate surma tõttu kasvanud äärmises vaesuses, nõudis oma lastelt alati äärmuslikku puhtust ja korda.
See arukas ema, kes oli käinud vaid algkoolis, nõudis oma lastelt alati häid tulemusi koolis ning oli nõus kas või oma pea panti panema, et neile parimat võimalikku haridust võimaldada. Ka suutis ta oma harimatusest hoolimata laitmatult korraldada kõiki majapidamist puudutavaid küsimusi, alates pere eelarvest ja lõpetades kodu sisustamisega. See intelligentne naine, kes ise lugeda ega kirjutada ei osanud, avaldas sügavat rõõmu selle üle, et tema poeg abiellub naisega, kes on lõpetanud ülikooli: "Kas pole tore? Minu lapselapsed saavad olema targad, sest neil on tark ema kodus õpetajaks. Nagu ütles meie prohvet, Jumala rahu ning õnnistus olgu temaga: kui harid poissi, harid mehe; kui harid tüdrukut, harid rahvast."
Jah, raske on kirjeldada, mida tähendab ema moslemist pojale. Ja mida see naine tähendas mulle. Mul on üks soov – et minu lapsed armastaksid mindki nii, nagu tema lapsed teda armastasid ja armastavad veelgi.
MAROKOGA SILMITSI
Kindlal sammul läheneb oma nuuksuvatele poegadele isa Mohammed. Ta on lühikest kasvu, kuid temast jääb mulje, justkui oleks ta suur ja tugev mees.
Tema päikesest tumepruuniks põlenud näos on kaks suurt kurba musta silma, mis innukalt vanemat poega takseerivad. Ta patsutab Mustaphad õige erusõjaväelase kombel õlale, surub kätt ning vahetab pojaga paar sõna. Muidu kindlast hoiakust hoolimata väriseb veidi ta vasem käsi, mida ta ei pea tervituseks välja sirutama. Tema juustes ei ole halli, habe on korralikult aetud ning hoolitsetud vuntsid ehivad ta ülahuult.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.