reis Helsingist Jyväskylässe oli ärev ja kummaline. Mingi paine oli peal. Ma lihtsalt ei suutnud olla. Aga kuna olin koos tütar Avega, siis emalik instinkt hoidis vaos ja koos. Umbes kolmveerand tundi sõitu Helsingist, Tuuliharju bensiinijaamas tuli aga selline väsimus, et tahtsin selle matka peatada. Küsisin Avelt: nel N 5 on aja jooksul hoopis teiselõhnaliseks muutunud.
„Kuule, mis sa arvad, kui keeraks sinna tahapoole põõsa alla pikutama natukeseks? Ma ei jaksa enam…”
Olin valmis selleks, et laps hakkab hurjutama, et kuidas ma sedasi avalikult bensiinijaamas põõsa all pikutan – tänapäeva noored on sellistes asjades vahel üsna konservatiivsed. Kuid vastupidiselt minu kartusele teatas ta:
„Ookei, pikuta siis. Mina küll ei taha, aga sina võid, kui soovid.”
Oli see stress, mis mind vaevas? Hirm teadmatuse ja tuleviku ees?
Otsisin oma kola täis autost teki, laotasin selle bensuka kõrval asuva põõsapuhma varju murule, pikutasin ja vahtisin pilvi. Ave võttis raamatu ja luges. Eemal kaunisklesid mõned plekist hobuseskulptuurid. Olime end lisaks muule sisse seadnud ehtsa Soome stiilis tänavakunsti külje alla. Hiljem olen selliseid veidraid skulptuure, küll lehmi, karusid, kitsi ja põtru, sageli kohanud võimalikes ja võimatutes kohtades üle Soomemaa. Meil Eestis vaieldakse, kas panna Kalevipoeg Tallinna lahte või mitte… Mõttetu vaidlus mu meelest. Ilu ei saa patta panna ja maitse üle ei vaielda.
Minu ja Ave tulek siia ülelahemaale oli suhteliselt spontaanne. Täis ootamatuid pöördeid ning seetõttu ka täiesti planeerimata. Juulis 2004 sain oma vanalt Professorilt e-kirja, et ta on hädas. Tema kolleeg, organisatsioonikommunikatsiooni ja suhtekorralduse teine professor, oli otsustanud pärast lühikest tööperioodi lahkuda. Sest temal oli perekond Helsingis – soomlased, muide, eristavad väga põhimõtteliselt pealinna ja provintsi ja Jyväskylä tundus pealinnas hästi kohanenud edukale daamile kauge. Ka ei soovinud tema pere Helsingist ära kolida, mispeale tema kohusetundliku ja hooliva pereemana läkski Helsingisse tagasi, loobudes oma professoriametist. Hiljem kuulsin, et seal olla ka muid probleeme olnud, kuid neist ma ei tea, pole huvi tundnud. Ignoreerisin siis ja ignoreerin nüüdki soomlaste klatši, mis muideks on kohati palju intensiivsem ja põhjalikum kui eestlastel. Selline väliselt vaikne ja koorikuga tundub see Soome elu, aga koore all kohe hullusti pulbitsev ja müttav.
Niisiis. Ei saanud keelduda. Õnneks oli see sügissemester mul Tartu Ülikoolis plaanitud väiksema koormusega. Olin juba pikka aega tundnud, et mõõt hakkab täis saama, et olen tühjaks imetud, kuivaks väänatud, ära kasutatud. Ja seetõttu olin omale saanud ka natuke väiksema koormuse sügiseseks õppetööks – et saaks „akusid laadida”. Tartus on õppejõul õigus endale teatud aja tagant loenguvabam semester küsida. Nüüd aga, seoses Soome väljakutse vastuvõtmisega, ähvardas plaanitud puhkus kujuneda hoopiski topelt töökoormuseks. Ma küll lohutasin end mõttega, et Soome-kogemus saab olema vaheldus ja värskendus, ja tegelikult saab ju niimoodi ka natuke puhata. Alguses vähemalt lootsin nii, kui tegelikust elust veel ettekujutust ei olnud. Ave sattus mulle kaasa aga täiesti juhuslikult. Kuuldes, et ema läheb mõneks ajaks (esialgu oli jutuks, et jõuludeni) Soome tööle, ütles tüdruk, et tema tahab ka. Ja nii oligi asi otsustatud.
Nõnda me seal Tuuliharju bensiinijaamas kahekesi põõsa all pikutasime augustis 2004. Ja muumitrolliraamatu-stiilis pilved sõudsid taevas ja päike oli nii suviselt soe. Ja Helsingi– Lahti kiirteel kimasid autod siiapoole ja sinnapoole. Ja tõesti, kedagi ei häirinud need põõsa all pikutavad eestlased. Soome elas oma elu. Ja meie üritasime oma elu uue algusega hakkama saada.
PROFESSORI SAUNAS
Professor oli meile pakkunud, et saame alguses elada tema juures saunas. Sinna sauna jõudmiseks oli meil täiesti arusaamatu juhis. Professori pere elas Jyväskyläst väljas, ikka päris metsas, nagu enamik linnaelust mittelugupidavaid soomlasi. Ja kaarti meil muidugi ei olnud.
Aga üles me selle paiga leidsime, naljatasime ise, et lõhna järgi, või et mõne taevase kaitsja käsi lihtsalt juhatas meid õige teeotsani. Oli õnne ja õnnistust meie esimesel tulemisel.
See, et Professor meile elamispaika pakkus, oli väga tema moodi, ta on lõputult heasüdamlik inimene. Kuigi kodune olukord ei olnud neil lihtne, vanem tütar on Aspergeri sündroomiga – autismi vorm, mille puhul kontakt välismaailmaga on siiski mingil moel olemas. See olukord reguleerib nende kodust elu väga tugevasti. Samuti ei tundnud me ju Professori naist. Milliseid probleeme meie Professori sauna elama asumine selles kontekstis võib tuua? Ei kujutanud üldse ette, kuidas võiks reageerida üks naine, kui tema abikaasa teatab: „Nüüd, musike, tuleb Eestist üks mu naiskolleeg oma lapsega ja elab siin meie juures mõned nädalad.”
Võib-olla oleksin löönud isegi põnnama ja jätnud selle Soome-projekti pooleli, kui Professor poleks korteriprobleemist alguses üle aidanud. Eks tal oli ju mõnes mõttes ülikoolis hädaolukord ja seega ka praktiline huvi, et ma ikka tuleksin, ja eks see omakorda motiveeris teda mulle appi tõttama. Ja teine põhjus, miks Professor meile ulualust pakkus – ta lihtsalt ongi väga-väga-väga hea inimene. Internetist tundus elamise otsimine tol hetkel nii keeruline – enamik infot oli soome keeles ning alguses ei saanud ma kohalikule süsteemile üldse mitte kuidagi pihta. Ja kui ausalt öelda, polnud väga rahagi, et seal Jyväskyläs kohe midagi üürima hakata, hotelli kolimisest rääkimata. Olin oma peas isegi kõige mustema stsenaariumi valmis mõelnud – teadsin, et saan endale suure töökabineti ja ääriveeri uurisin ka Ave suhtumist sellesse tagavaraplaani:
„Tead, vaatame selle Professori sauna üle ja kui see on väga komplitseeritud olukord seal, siis kolime ülikooli minu kabinetti. Põrandal ikka saame kuidagi ära magatud, ostame paar madratsit, voodiriided on meil ju kaasas. Päevaks korjame oma kola kokku, paneme kappidesse…?”
Ave arvas selle peale:
„Minul pole probleemi, aga kuidas sa ise oma haige seljaga seal põrandal mõtled toime tulla?”
„Noh ega ma siis nüüd nii hädine ka pole,” arvasin.
„Tead, emps, ma usun, et see asi ei ole seal Professori juures nii keeruline. Arvan, et kõik sujub kenasti, ära muretse!” lohutas laps ema.
Ja lapsel oli õigus. Kabineti põrandal me ööbima ei pidanud. Saime endale hoopiski ilusa ajutise kodu metsa veerde allika äärde, ehtsasse soome sauna, mis oli osaliselt saun ja osaliselt kenasti ontlikult Professori töötoaks remonditud. Väga privaatne ja mõnus suure aknaga maailma rahulikem elamispaik. Samuti saime endale sisuliselt ka teise perekonna, sest Professori Naine võttis meid kiiresti omaks ja saime headeks sõpradeks. Ning ka Professori lapsed kohanesid meiega kiiresti. Noorem Tütar ehk hoidis väheke distantsi, aga ta ongi selline vaiksem ja tagasihoidlikum, sissepoole, tüüpiline soomlane. Eriline rõõm oli muidugi tee leidmine Aspergeri sündroomiga Vanema Tütre südamesse.
Niisiis Professor. Pikk ja veidike punnis kõhuga, mis on õllekõhu moodi, aga mis tegelikult vist ei ole õllekõht. Klassikalise biitlite-ajastu soenguga, sest hingelt on ta jätkuvalt noor ning ei suuda aktsepteerida tõsiasja, et ihu vananeb. Professor on minu akadeemiline isa, tõepoolest selle sõna kõige üllamas ja ülevamas tähenduses. Ta on minus kasvatanud selle akadeemilise isiksuse, just nii nagu isad oma lapsi kasvatavad. Doktoritöö kirjutamise ajal ta suunas ja juhtis küll, kuid mind hämmastas see, kuivõrd ta mulle samas ka vabadust andis, kuivõrd tunnustas ja sellega motiveeris. Peab tõesti tõdema, et hea sõna, usaldus ja sõbralikkus kasvatavad inimest kõige tõhusamalt. Mõnikord ei ole ma temaga nõus ja me vaidleme, ja suurimaks komplimendiks mulle on see, et ta nii mõnelgi korral on vaidluse lõpuks nõustunud minu seisukohaga. Kuigi väga sageli on tegelikult temal õigus, kui hiljem asja üle järele mõelda.
Ehk siis nii nagu kuulsas Lumekuninganna muinasjutus röövlipealik (naine) ütles: „Lapsi tuleb hellitada, siis kasvavad neist head röövlid!” Mu ema armastas seda tsiteerida, ja mulle tundub, et ka mu vana hea Professor elab selle põhimõtte järgi.
Üldiselt on soomlased veidi ka sellised pealesuruja-tüüpi inimesed.