jõudu juurde ja kinnitan: „Me ei jää ööseks siia lennujaama. Me lendame siit ära ja saame issiga Guatemalas kokku. Veel täna.”
Ütlen meie abilisele, et mul on enne piletite ostmist vaja helistada. Minu Eesti telefon aga ei vali siit lennujaamast kahjuks Guatemalat välja. Õnneks leidub keegi, kes aitab meil selles hispaaniakeelses maailmas osta telefonikaardi ja aitab ka numbri välja valida.
„Armas Jumal, palun tee nii, et see helin kohale jõuaks ja Juhan ka telefonile vastaks!” jõuan mõelda, kui kuulengi teises otsas õnnistatud häält. Seletan Juhanile, mis toimub. Kõigepealt soovitab ta rääkida kõiki neid lugusid, mida ma juba olen rääkinud, ja kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis osta need piletid. Kogu selle seletamise, edasi-tagasi jooksmise ja helistamise peale on juba kulunud märkimisväärselt palju aega ja nii ma alistunult palungi meid viia sinna, kust saaksime piletid ära osta. Selle leti taga naeratav tütarlaps tundub nii mõistlik, et proovin veel korra võimalust siit ilma pileteid ostmata ära lennata. Ta mõistab mind, aga tema kahjuks lennukile meid registreerida ei saa ja nii ei jäägi muud üle, kui palun tal siis leida võimalikult odava variandi. Ta klõbistab mõnda aega arvutit ja ütleb, et saaksime piletid Costa Ricasse. Jälle tükk lippamist mööda lennujaama koridore, jõuame õige lennufirma kontori ukseni ja…
„Oh, vabandust, aga nemad on tänaseks juba töö lõpetanud ja uksed sulgenud!”
Mis nüüd siis saab? Kolmetunnine pikk ooteaeg on kahanenud olematuks ja nüüd ähvardab meid oht lihtsalt lennukist maha jääda isegi juhul, kui leiaksime veel mõne avatud kontori. Tütarlaps, kes meile teejuhiks kaasa anti, ongi vaid teejuht, tema otsuseid vastu ei võta ega mingit loomingulisust meie probleemi suhtes üles ei näita. Tal paluti meid viia punktist A punkti B, siis punktist B punkti C, ja ta on selle kohusetundlikult ära teinud. Nüüd ta lihtsalt seisab siin, konstateerides fakti, et lennufirma kontor on suletud. Kõige mõistlikum, kellega siin täna asju oleme ajanud, tundub mulle teenindaja selles letis, kust just tulime. Jooksemegi sinna tagasi. Leti ette on vahepeal kogunenud järjekord.
„Vabandust, meil jäi siin just midagi pooleli,” trügin enesekindlalt üle õla hüüdes järjekorrast mööda. Hetkegi kaotamata prahvatan ühe hingetõmbega: „See kontor oli juba suletud. Aeg on otsas. Lend läheb 45 minuti pärast! Ma olen lapsega juba kaks ööpäeva reisinud. Meil on reisil ka koer. Mu mees ootab meid Guatemalas ja palun, palun, leidke meile võimalus need neetud kaks piletit osta! Ükskõik kuhu! Palun!!!”
Ta ongi mõistlik, see naine seal teisel pool letti. Ja ka abivalmis. Ta leiab selle võimaluse ja me saame need kaks piletit. Costa Ricasse. Piletid näpus jookseme jälle lennujaama teise otsa, kus seesama mees, kellega paar tundi tagasi pikalt mõtteid vahetasime, registreerib meid ilma igasuguste emotsioonideta lennule. Jõuame kohale, kui algab lennukile minek. Niisiis, me ei jäänud Mehhiko lennujaama ööbima, me lendame siit ära, veel täna!
Maandume Guatemalas tõrgeteta, ka passikontroll sujub ilma mingi probleemita ja mitte kedagi ei huvita, miks ja kui kauaks me tulime ega ka see, kas meil on olemas piletid siit äralennuks. Kui kohvrilindi juures oma pagasit ootame, näitab kell esimesi minuteid uuest päevast. Eestis on kell juba üheksa järgmisel hommikul. Aga siin kesköö. Ja meid on ette hoiatatud, et nii hilisel tunnil veterinaarteenistust enam lennujaamas pole ja koera saame seega kätte järgmisel hommikul. Tahaksin muidugi küsida, on ta vähemalt elus, aga pole kedagi, kellelt küsida ja ega ei oskaks ka. Ja me loodame, et kui ta elas üle lendamise pagasiruumis, ehk elab siis üle ka selle öö lennujaamas. Õnneks on meie ülejäänud pagas reisinud koos meiega ja, tirinud oma kohvrid liinilt maha, seamegi sammud väljapääsu poole. Ma ei tea, mis jõud see on, mis sunnib mind seda tegema, aga millegipärast heidan veel pilgu üle õla tagasi ja: „Appi, Kata, vaata, meie koer on lindi peal!”
Jah, seal ta sõidab oma puuriga kesk kõiki pakke ja pampe ja juba kaugelt on näha, et ta on üliväga elus. Tormame koos Kataga kohvrilindi juurde tagasi ja meiega kohtumine muudab Morrise nii elusaks ja rõõmsaks, et ta kargab puuris ringi nii palju, kui selle mõõtmed lubavad ja me ei jaksa sellist karglevat puuri lindilt maha tõsta. Kohe leidub abivalmis meesterahvaid, kes meie koera lindilt maha vinnavad ja pärast sõbralikku vestlust teemal, kes, miks ja kui kauaks Guatemalasse on tulnud, seame uuesti sammud väljapääsu poole.
Oh, nüüd veel toll! Kas nad äkki lubavadki meid kohe, koos koeraga, maale? Tollimees võtab meilt paberi, mille eelnevalt oleme täitnud, kinnitades, et meil pole kaasas mitte midagi kahtlast, vaatab siis meie koera ja pikast hispaaniakeelsest tiraadist, mis ta selle peale esitab, tabab mu kõrv sõna: „Certificado”. Ojaa, muidugi on mul sertifikaat! Käte värinal sobran rikkalikus dokumentide kuhilas, mille me oma koera Guatemalasse toimetamiseks oleme ette valmistanud, ja seal ta ongi – sertifikaat. Tollimees heidab läikivate pitsatitega paberile pilgu peale, lööb sinna uhke plartsuga templi ja teeb siis peaga hetkel maailma parima liigutuse: „Võite minna!”
Puur ei ole enam raske. Kohvrid on absoluutselt sõnakuulelikud. Veel mõned meetrid ja seal ongi Juhan. Me oleme kohal! Elus ja terved. Et taas kord alustada millegi uuega.
GUARDAESPALDAS – IHUKAITSJA
Jah, muidugi on Juhan mulle juba eelnevalt rääkinud, et seoses kõrge kuritegevustasemega Guatemalas on firma meile ihukaitsjad ette näinud. Aga ma loodan, et vahest puudutab see siiski rohkem teda, kes ta sellisel ametikohal töötab, ja mina saan ikka normaalselt edasi elada.
Esimesel kuul Guatemalas räägin ihukaitsjate teemal kõigiga, kes minuga eesti või inglise keeles rääkida mõistavad. Juhan saab natuke kurjaks, kui ütlen, et las nad turvavad pealegi teda, aga lasku minul ja lapsel olla.
„See on käsk ja sinu arvamus ei loe siin mitte midagi,” on Juhan resoluutne. Sellest, kuidas see öeldud on, saan ma aru, et otsus edasikaebamisele ei kuulu. Juhan tajub minu solvumist ta äkilise avalduse peale ja lisab: „Sa saad ju aru küll, et firma ei saa endale seda riski võtta, et me siit elusana ei lahku.”
„Püha taevas! Kas nad tahavad meid tappa?”
No muidugi olen ma näinud filme sellest, kuidas tähtsatel ametipostidel meeste naisi või lapsi pantvangi võetakse ja kuidas siis mõni väga osav psühholoogi kalduvustega märulimees nad elegantse osavusega pärast surmaga silmitsi seismist vabastab, aga… See kõik juhtub ju ainult filmides! Hea küll, võibolla juhtub see kusagil, kellegi rikka maffiamehe perekonnaga, aga meie, täiesti tavaliste, ausate inimeste elus ju midagi sellist ette tulla ei saa.
Virisen ihukaitse üle ka oma hispaania keele õpetajale. Ütlen talle, et kui linnas ringi liigun, siis ma ei tunne mingit silmatorkavat kuritegelikku huvi oma isiku vastu. Hoopis vastupidi, kõik on eriti lahked ja vastutulelikud, kuigi ma tegelikult muidugi ju ei saa mitte midagi aru, mida nad räägivad. Selle peale mõõdab mu umbes neljakümnene pisike ülekaalus õpetajanna mind arusaamatu pilguga: „Sa vaata, milline sa välja näed!”
„Jah?!” olen üllatunud. Mõtlen, et ei tea, mis mu väljanägemisel siis nii hirmsasti viga peaks olema?
„Sa oled pikk, blond ja siniste silmadega,” deklareerib ta.
„No ja siis…” mõtlen. „Meil Eestis on suur osa inimesi sellised…”
„Ja see tähendab, et sa oled rikas,” jätkab õpetaja, „ilmselt USA-st, sest enamik pikki-blonde-sinisilmi tuleb guatemalalaste meelest just sellest riigist, ja et see, mis sul on ja mida neil pole, tuleb sult kibekiiresti ära võtta. Ja sa oled õnnega koos, kui pääsed vaid koti või mobiiltelefoni äraandmisega ja nad nii palju ei vihasta, et sind maha lööksid.”
Jah, mulle meenuvad nüüd küll Lonely Planeti Guatemala raamatust loetud read selle kohta, et kui te peaksite seal riigis röövi ohvriks langema, siis andke vastuvaidlemata kõik ära, mis küsitakse, sest vastasel korral riskite oma eluga. Meenub ka nõuanne, mille andis üks kinnisvaraagent meie esmakülastuse ajal, et kui teil on just ilmtingimata tarvis üksi kusagile kõndima minna, siis hoidke alati natuke sularaha taskus, sest kui keegi teile matšeete kõrile surub ja teil midagi anda ei ole, siis võite tühipaljalt röövli solvamise pärast pea jagu lühemaks jääda. Ja seepeale turgatab pähe veel ajalehest loetud fakt, et Guatemalas tapetakse vägivaldsel