mõnikord on proovinud teha. Enne seda olen ma veel vanaema käised hästi kõrgele üles keeranud.
Vanaema kastab käed kausis märjaks ja torkab need mõhke, otse taigna sisse, tõstab sealt paraja jao tainast välja labida peale. Tolleks ajaks olen mina ühe käega labida ilusasti jahuseks puistanud. Vanaema seab taignatüki labidal kenasti pikerguseks ja hakkab seda mõlema käega silitama, voolima ja vajutama, kuni tuleb ilus pikergune päts. Siis kastab ta veel kord käed vette ja joonistab pätsiseljale sügava risti.
„Vanaema, mispärast sa leiva peale risti tõmbasid?” tahan ma kohe teada.
„Selleks, et vanatühi ei saaks meie leivapätsi küljest hammustada, vanapagan kardab ristimärki.”
„Aga vanapagan ei saa ometi kuumaksköetud ahju leivapätsi näksima minna, ahjus on palav, ta põleb seal ise ära.”
„Ei ta põle. Vanapagan ei karda kuuma, tal põrgus veel palju palavam kui meie leivaahjus. Ei tema kuuma karda, tema kardab ainult ristimärki. Nii kui seda näeb, paneb plagama.”
„Vanaema, tee siis hästi suur rist, et pimedas ahjus selgesti näha oleks.”
„Küll vanapagan kõik ära näeb, tal on tulised silmad, nood annavad valgust.”
„Kas nagu söetükid?”
„Täitsa sedamoodi jah, ainult et palju punasemad ja hõõguvad hullumoodi.”
„Oi, vanaema, ma tahaks näha.”
„Kas sa oled vait, pattu ei pelga või, rumal laps, issand, anna meile andeks!”
Vanaema on tark nagu Vana Jott. Ta teab kõike vanapaganast ja ka patust. Kuid ometi mängib ta vahel meiega õhinal kaarte, kolme lehte ja viit lehte. See on patt, päris kindlasti on, meiegi teame ja vanaema peaks seda eriti kindlalt teadma. Ometi on juhtunud, et mõnikord videviku eel paneb vanaema äkki sukavardad käest, viipab meile kutsuvalt, patsutab oma põlletaskut ja me lähme kõik koos kuskile hämarasse toanurka. Põlletaskus on vanaemal kaardipakk, me istume seal nurgas tihedasti ringi, vanaema segab ja jagab kaardid, seletab välja trumbi. Kõike peab tegema vaikselt ja salaja, sest kui ema laudast loomi talitamast tuleb ja meid niiviisi leiab, saab vanaema tema käest pahandada, miks ta lastele niisuguseid narre mänge õpetab.
Mulle meeldib kaardimäng kõige rohkem sellepärast, et seda peab salaja tegema ja niiviisi on hästi põnev. Meie sõnakuulmatu ja vallatu vanaema meeldib meile ka väga, ta on lõbus ja alati lahke. Meil on siinsamas külas teine vanaema ka, too on meie isa ema, aga temaga me saame harvemini kokku, ta on juba väga vana ega mängi meiega kunagi.
Ema ei poolda kaardimängu sugugi. Ta teab, et kaarte mängivad pühapäeviti laisad mehed Soelaane suure kivi ümber, mida külas Rahvamajaks kutsutakse. Too on tohutu lai ja lapik kivi otse keset küla, suve ajal alati soe nagu ahjupealne. Mehed kogunevad palavatel pühapäevadel sinna suitsu tegema ja poliitikast rääkima, aga varsti kargabki mõnest taskust justkui kogemata kaardipakk välja ja läheb lahti. Vahel on seal mängitud isegi raha peale, mis on eriti hull. Naised käivad mehi koju kutsumas, nad tahavad oma mehi ju pühapäevaselgi päeval puid lõhkuma või seasulgu parandama meelitada. Aga mehed on mõnikord väga kindlameelsed. Kui nad juba kord on kodust välja pääsenud, siis nad tahavad oma vabadust kasutada.
„Mine, mine ära koju, küll ma tulen ka varsti,” öeldakse naistele. Ja mängitakse aga kaarte edasi. Mõnikord õhtuni välja. Pahandada saamise kangus ei olenenud kuigipalju sellest, kas kodust äraolek oli kestnud tunni või terve pühapäeva õhtupooliku. Loomulikult oli kõiges süüdi vanatühi, tema pidaski seal mehi kinni ega lasknud tulema. Sest vanapagan oli ise kõik see aeg sealsamas meeste juures. Mehed hõikasid ta kohe alguses nimepidi kohale, ikka tolle kõh-tähega sõnaga. Ja hõikasid teda kogu päeva muudkui uuesti ja uuesti. Vanatühja üksi ei saa ka süüdistada, tema ei saanudki kaardimängijatest sammugi kaugemale minna, mehed ei lasknud. Tolle kõh-tähega sõnata ei saadud kaardimängus kuidagi läbi, olin seda küllalt kuulnud.
VANAPAGANA pärast on üldse sekeldusi. Ei tohi raamatut ööseks lauale lahti jätta, vanapagan tuleb ja loeb läbi.
„Kas vanapagan on siis koolis käinud, et oskab lugeda?” tahtsime meie teada.
„Muidugi on, mõned koolipoisid ju ka kutsuvad teda, nii ta seal tunnis ja eriti vahetunnis õpib. Lapsed ja ka õpetaja ei näe teda, aga ta on seal, näeb ja kuuleb kõike.”
„Koole on mitu tükki. Kui teda mitmesse paika korraga kutsutakse, kuidas ta siis saab?”
„Oh, küll tema jõuab igale poole. Talle väga meeldib, kui teda nimepidi kutsutakse.”
Töid ja toimetamisi pidi sel vanapaganakesel tõesti palju olema, vahel hakkas teisest lausa kahjugi. Paistis nii, et kui me ise pahandusi ei teinud, siis oli vanapaganal ka kergem. Ei tohi lehmakette õue peale vedelema jätta, vanapagan võib sinna öösel sõlmed sisse teha. Ei tohi istudes jalgu kõigutada, niiviisi kiigutad vanapagana lapsi.
Kuid vanapaganast võib ka kasu olla. Kui mõni asi ära kaob ja kuidagiviisi üles ei leia, aitab vahel ainult ähvardusest: „Paneme vanapagana kammitsasse.”
Vanapagan kuuleb seda, ta ei taha kammitsasse ja laseb meil kadunud asja üles leida. Kui aga ähvardus ei aita, paneme vanapagana tõepoolest kammitsasse. Seda saab teha ainult suvel, aga peamiselt suvel ju lähevadki meil igasugused asjad kaotsi, olgu siis kalapeaga väits karja juures või mõni ilus kivike või pall. Kammitsasse panemiseks kõlbab õues, aias või metsas paras rohutuust latvapidi sõlme köita ja sõlmele veel kivi peale tõsta. Nüüd on vanapagan kivi all kinni ja hädas, välja ei pääse, jalad kammitsas. Seejärel on vaja otsekohe veidi ringi vaadata ja kadunud asi ongi käes, võta ainult üles. Kui vanapagan on kammitsas, siis tema pikalt ei kauple.
Peab ainult meeles pidama, et kui vanapagan on meile kadunud asja kätte andnud, tuleb ta silmapilk kammitsast lahti päästa. Õiglus peab valitsema. Ei tohi mehikest kammitsasse unustada. Kes unustab, sellele võib vanatühi varem või hiljem mõne viguri väänata.
Niipalju siis vanapaganast, vanatühjast, temast endast, kõh-tähega mehikesest, kellel on mõnikord jalgade otsas kabjad, mõnikord kollased kanavarbad.
KUI OOTAD suve, siis on iga hommik isemoodi. Jäälilled on akende pealt ammu kadunud. Me saame vabalt läbi akna vaadata ja hommikul on näha, et nurme peal on valged lumelaigud hulga väiksemaks jäänud, kui nad veel eile olid, ja üleüldse on neid päris vähe järel. Seal, kuhu sügisel rukis külvati, läheb iga päevaga rohelisemaks. Varsti võetakse meil topeltaknad eest ära ja viiakse pööningule. Siis võib juba läbi kinnise akna tuppagi kuulda, kuidas lõokesed väljas laulavad. Nad on juba mitu nädalat siin, ma tean. Ja kiivitajad on niidu peal tagasi. Nood on päris suured linnud. Kui nad heinamaa kohal madalalt lendavad ja heledalt kiii-ii-iivit hüüavad, on nende valged kõhualused näha. Neil on palju tööd ees, vaja pesa valmis teha, munad muneda, pojad välja haududa ja suureks kasvatada. Kogu aeg peavad nad siis poegadele süüa tassima ja valvama, et varesed või kassid pesa üles ei leiaks. Kõige vahvamad on kevadel siiski varblased. Nad säutsuvad ja karglevad, tülitsevad ja kaklevad otse akende all ja on nii rõõmsad, et neid võiks terve päeva vahtida. Ema ütleb, et varblased peavad sirelipõõsastes koosolekut.
Hommikuti on katuseräästaste külge veel mõned uued jääpurikad rippuma külmunud, varsti hakkavad nad tilkuma ja keskpäevaks on kõik ära sulanud. Keskpäeval laseb ema juba kanad laudast välja päikesepaistele. Nad on alguses väga naljakad. Taaruvad jalalt jalale, lehvitavad tiibu ja jäävad siis tükiks ajaks seisma, pea viltu ja silmad kinni. Paistab, nagu oleksid nad siblimise täiesti ära unustanud. Ema ütleb, et kanad peavad uuesti valgusega harjuma, terve talve on nad hämaras laudas olnud, seakünadest pärasid nokkinud ja üldse pole neil seal seda õiget kanaelu olnud, ühtevalu loomadel jalus, kui just lae all õrrel ei tuku.
Pikapeale nad harjuvad jälle õueeluga. Taaruvad õlekuhja juurde, kraapsivad natuke jalgadega ja uurivad, kas seal maas üldse on midagi või mitte. Kraapsivad uuesti ja tonksavad korraks nokaga vastu külma keltsast mulda. Siis nad proovivad kaagutada. Alguses vaikselt ja lühidalt, kuni järsku mõni julgem hõiskabki täiest nokast kaaaa-ka-kaaaa-ka.