ringi. Valge majakese ees laiuv ereroheline äsjapöetud muru, mille värske lõhn veel õhus hõljub, on ajakirjanikke täis valgunud. Nende vahel, väikestest gruppidest ümbritsetuna, seisavad kolm ülikonnas noormeest. Mateebe märkab ühte lilla särgi ja kuldse lipsuga tegelast, kes räägib parajasti tasasel häälel Andrew’ga Red Pepperist.
„…usume, et tal on suured võimalused. Ta on rahulikum ja ennekõike uus nägu, midagi värsket. Besigye on kaotanud kahel viimasel presidendivalimisel ja kui ta peaks kolmandat korda esitatama, siis on võit enam kui kahtlane. Miks peaks ta Musevenit võitma nüüd, kui ta ei ole selleks olnud võimeline viimase kümne aasta jooksul, on nii? Tema aeg on läbi! Rahvas tahab kedagi uut, kes süütaks nendes taas lootuse muutusele, ja Muntu sobib selleks ideaalselt.“
„Nii et Muntu hakkab Besigyega võistlema? Muntust, Besigye suurest sõbrast, kellega nad koos põõsas diktatuuri vastu võitlesid, kellega mõlemad Liikumisest välja astusid, saab nüüd tema rivaal võitluses riigi presidenditooli pärast?“ muigab Andrew pead vangutades. Ta ei suuda uskuda, et mahlane info talle pärast nii halli pressikonverentsi ise sülle jooksis. Jälle! Ta näeb juba homseid pealkirju, skandaali, siginat ja saginat, mida taoline info tekitab, ning ta ei suuda rahulolevat muiet tagasi hoida. Andrew’l on kogu aeg selline nägu peas, nagu ta oleks järjekordse käki kokku keeranud või hakkab selle keeramisega kohe tegelema.
„Andrew, ära nüüd liialda! Tegemist on demokraatliku valimisprotsessiga ja FDC teeb seda esimesena parteisiseselt, et näidata, tõestada rahvale, et me teeme seda ka pärast võimule saamist, riiklikul tasemel. Ja et meil on alternatiive Besigyele. Mitte nagu Liikumises, kus ainuke kandidaat on Museveni. Ja seda juba viimased 25 aastat. Muntu ja Besigye on endiselt sõbrad, sest see, mis varsti toimuma hakkab, on vaid puhas poliitika… Ja, nagu alati, ära oma loos allikat nimeta!“
Mateebe kasutab tekkinud vaikust ja küsib vahele: millal Muntu siiakanti satub? Tal on intervjuud vaja. Kuldse lipsuga noormees mõtleb hetke. Kahe päeva pärast on kindralmajor lubanud vähemalt paar tundi peakorteris olla, nii et siis võib proovida tema jutule pääsemist. Mateebe tänab, jätab hüvasti ning hakkab auto poole astuma, mina sabarakuna tema järel.
„Jama! Fredile see ei meeldi,“ ütleb ta autot käivitades. „Ta tahtis Muntuga intervjuud juba täna ja mitte kahe päeva pärast… Loodame, et kolmapäeval Muntu minuga räägib… Ja lugu meil ka ei ole.“
Vaatan Mateebet mõistmatult. Kuidas meil lugu ei ole? Kas see pole siis lausa suurepärane lugu, et politsei tapab keset tänavat neli inimest, keda kahtlustati milleski, mida nad veel teinudki ei olnud, aga politsei pressiesindaja argumendiks on see, et tunnistajate sõnu ei saa uskuda, sest asi toimus hilja õhtul… Mida ta sellega mõtleb? Et liiga hilja ja kõik linlased juba magasid, või nii pime, et midagi pole niikuinii näha? Lisades veel, et teda ennastki polnud seal, nagu ta oleks muidu alati sündmuspaigal isiklikult kohal. See on ju absurdne!
Mateebe raputab mu jutu peale itsitades pead, kuid ei ütle midagi. Toimunu otsekui polekski skandaalne, aga ta ju ometi on seda… Vajun mõttesse. Majad, autod ja inimesed lainetavad kuumuses. Kaherealine sõidutee tõmbub vahepeal ahtaks, näib, nagu oleks keegi asfaldi äärtest lihtsalt ära närinud. Vasakule jääb pesunaiste linnaosa, kus tontlike madalate majade vahele on risti-rästi kinnitatud sadu nööre, millel ripub sadu pesuesemeid ja tundub, et rohkem sinna küll ei mahu, kuid kümned värviliste pearätikutega naised küürutavad pesukausside kohal edasi ning ei lakka nühkimast. Väikesed poolpaljad lapsed mängivad autotee lähedal, eksivad suurte linade vahele ära, mõni nutab, hüüab ema, teised kilkavad naerda, kui veerema löödud teab kust leitud roostes rattale paljajalu järele kimavad. Pruun linnaõhk, mis on muutunud veelgi paksemaks, hägusemaks, tolmusemaks, paneb silmad kipitama. Ja ma pigistan nad kinni.
3
Taldrikule potsatab valge püdel mass. Posho.
„Maisipuder, millel pole mingit maitset,“ kõkutab Mateebe mulle kõrva. Seisame kõrgete alumiiniumist pottide ees järjekorras, käes taldrikud, kõhus augud. Meiesuguste näljaste saba ulatub sel kellaajal sööklast välja ja kui lõpuks sisse jõuab, segunevad toiduaroomid märja nõudepesulapi mõrkja lõhnaga, mis peletab pooleldi nälja. Võib-olla on see taotluslik, mõtlen. Selles kõiges on midagi nii tuttavat…
Posho kõrvale potsatab heleroheline möks. Matoke. Rohelisest aurutatud banaanist valmistatud puder, millel polevat samuti mingit maitset, kuigi muidugi oleneb, kes ja kuidas seda valmistab. Näiteks Mateebe ema teeb maailma parimat matoke’t, sest lisab sinna köögi- ja juurvilju ning ümiseb putru banaanilehtede sees sussutades kauneid viise. Posho’le ja matoke’le neli keedukartulit ning lusikatäie riisi lisanud kokatädi ei ümise ja ta pole seda nägugi, et ta seda üldse kunagi teeks. Ta mõõdab mind pika pilguga ja käsib siis tüdinult valida kollase leeme, mille sees ujuvad lihatükkide kõrval kaks porgandit, ning erklillat värvi kastme vahel. Kõhklen. Ei-ei, see lilla soust näeb ikka liiga kahtlane välja. Ja osutan kollasele. Igaks juhuks.
„Kas siis maapähklikastet ei soovi kohe kindlasti?“ ei suuda põllega naine mu valikut uskuda. Kehitan õlgu. Mina ei tea, kas soovin või mitte.
Ta kahmab kulbi ning valab kollaka kastme hooga mu taldrikul kõrguvale hunnikule. Kaks loomalihatükki veerevad söögimäe külge mööda alla. Siis võtab ta törtsu lillat kastet ning asetab selle õrnalt taldriku ainukesele vabale sentimeetrile. Ma ei suuda oma hiiglaslikult portsult pilku pöörata. 1100 šillingit, alla 50 eurosendi. Kes selle kõik ära jõuab süüa?
Daily Monitori tagahoovis asuva ametiautode parkla ühte nurka on üles seatud kaheksa lauda kuuele. Puust laudadel on katus peal ja kooruv värv lubab aimata kunagist rohelist tooni. Hoov on rahvast täis, enamik kontoriinimesi eelistab lõunatada värskes õhus. Nende jalgade vahel luuravad kidurad kassid, kes nõuavad häälekalt oma osa ning kelle nina ette kukubki lihtsalt niisama, selgest taevast, midagi erilist peale kräunumise nõudmata, tükike söödavat. Pisut eemal on kiivitaja moodi valge lind seisma jäänud ja vaatab nagu muuseas siia-sinna, kuid aeg-ajalt, ma näen küll, teeb ta järjekordse sammukese laudade poole.
Istun Mateebe kõrvale, kui meie lauast mööduv punase pearätikuga neiu naeratab mulle ja hõiskab: „Tere, Elizabeth!“ Tervitan viisakalt vastu, tüdruk kaob majja ja alles siis taipan. Mis Elizabeth?!
Lähedal käivitatakse furgoonauto. Musta tossu on kõik kohad täis, mina köhin, vehin käega, kuid Mateebet ei näi miski häirivat. Ta sööb aplalt, peaaegu mälumata, ahmides. Maailmas ei eksisteeri peale posho ja matoke mitte midagi muud. Mina torgin toitu kombekalt noa ja kahvliga, kuid kui olen veerandi taldrikul kõrgunud mäest ära söönud ja tunnen, et enam ei jaksa, jään ümbritsevaid inimesi silmitsema. Nad naeravad tühjaks söödud taldrikute kohal, jutustavad omavahel elavalt, ilmselt jagades üksteisega põnevaid uudiseid, saladusi, kuulujutte, sest vahepeal lastakse lendu kõrvulukustavaid kiljatusi. Mateebe aga vaatab mind, siis mu taldrikut ja uuesti mind. Kuidas saab kõht enne täis saada, kui taldrik on tühi? Pakun talle oma toitu, kuid ta raputab pead.
„Ah, mul ei ole isu,“ ütleb Mateebe midagi hamba vahelt urgitsedes „Olen ikka väga vihane. Ma pidin jälle oma autoga tööasju ajama. Siin firmas töötab üle kahesaja ajakirjaniku ja firmal on ringiliikumiseks ainult kaks ametiautot. Kaks! Mismoodi saab niimoodi kvaliteetset ajakirjandust teha?“
Mina ka ei tea.
„Aga sulle makstakse bensiin ikka kinni?“
„Seda küll, kuid alles pärast kolme erineva tähtsa mehe allkirja, mida ma pean nüüd taga ajama, sest enne allkirju kulusid kinni ei maksta…
Pealegi polegi küsimus selles. Mis saaks siis, kui mul autot ei oleks, nagu enamikul siin? Jääks minemata? Või rapuks boda-boda’ga linna teise otsa ja tagasi? Oh, kuidas ma tahaksin selle reporterijama siin jätta kus kurat ja töötada mõnes Euroopa Liidu asutuses, ausalt! Seal makstakse vähemalt normaalselt ja amet oleks prestiižsem.“
Euroopa Liidus on kõik võimalik. Euroopa Liit on uus Ameerika unistus. Lehepoisist miljonäriks, reporterist rahvusvaheliste