Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada?
Olen kogu aeg näljane ega suuda söömist lõpetada!”
Minu kabinetis nuttis naine, kes oli oma kontrolli alt väljunud söögiisu tõttu sügavas masenduses. Ruth oli 37-aastane medõde, kel jagus teadmisi nii toitumisest kui bioloogiast. Vaatamata psühholoogiaalastele teadmistele ja koolitusele ei suutnud ta mõista, miks tema söömisharjumused sedavõrd rappa olid läinud. Nagu Ruth ise nii tabavalt ütles: „Mul on selline tunne, et mu keha ja söögiisu reedavad mind. Ma muudkui luban endale, et hakkan õigemini sööma ja võtan kaalust alla, kuid näib, et mu suul ja kõhul on teised plaanid!”
Ruth kirjeldas, kuidas tema söögiisu ühest äärmusest teise kõigub. Näiteks luges ta mõnest uuest dieedist ja järgis seda rangelt. Ja iga kord juhtus nii: Ruth võttis kuni viis kilo kaalust alla, aga siis masendas teda miski – näiteks mõni raske patsient haiglas, kus ta töötas, või ülemus, kes käskis teha kaks valvet järjest, või abieluprobleemid. Neil hetkedel kadus Ruthi pühendumus dieedile, asemele tuli hoopis kohutav isu kookide, küpsiste ja jäätise järele.
Ruth õgis salaja omaette. Nii ei saanud keegi teda näha, kritiseerida ega rasvase magusa ahmimist peatada. Ruth sõi autos, vannitoas ja isegi pesuköögis. Minu vastuvõtule jõudnuna oli Ruthi enesehinnang pidevast enesesüüdistamisest ja masendusest praktiliselt olematu.
„Ma tean, ma pole rumal,” ütles Ruth, „ja ma teen medõe tööd hästi. Aitan iga päev inimelusid päästa.” Siis hakkas Ruth näost õhetama. Ruthi parem käsi läks rusikasse ja läbi kokkusurutud hammaste ütles ta: „Aga miks siis – kui ma nii pagana tark olen –, miks ma siis ei suuda õgimist lihtsalt lõpetada?!”
Teised esmajärjekorras
Ruthil oli õigus. Ta tegigi oma tööd hästi. Nii nagu paljud kompulsiivsed liigsööjad, oskas ka Ruth suurepäraselt hoolitseda teiste eest, kuid ei saanud üldse hakkama enda aitamisega. Olen töötanud paljude Ruthi sarnaste inimestega, kelle tööks on teiste aitamine. Need on medõed, arstid, õpetajad, terapeudid või kõikvõimalikud teenindajad. Teiste abistamine on sellistele inimestele väga hingelähedane, sest juba lapsena õppisid nad eelkõige teiste soove rahuldama.
Ruth oli pere vanim tütar. Tema ema oli krooniliselt haige ning isa veetis enamuse ajast kas tööl või kodus oma kabinetis. Ruthi „tööks” oli perekonna eest hoolitseda. Ta andis emale rohtu ja aitas vannis käia. Ta aitas nooremaid õdesid koolitükkides. Ruth käis ka poes ja tegi süüa ning üritas noorematele õdedele kodutöid delegeerida. 12-aastaselt oli ta oma peres „ema” rollis.
Kõrgkoolis oli Ruth jätkuvalt ülimalt vastutustundlik. Ta oli parim ja sai ainult parimaid hindeid. Ruth läks medõeks õppima osalt kohusetundest, osalt selleks, et pääseda eemale kodust. Just siis hakkas ta kaalus juurde võtma.
„Ma ei olnud mitte kunagi varem kodunt eemal elanud,” meenutas Ruth. „Tundsin kohutavat üksindust ja koolikoormust oli peaaegu võimatu taluda. Kõik need tuupimised: anatoomia ja muu. Kohutav!” Ruthi kolledžimälestused koosnevad lõpueksamite, juustuburgerite ja pitsade segapudrust. Kooli lõpetamise ajaks oli noor naine võtnud juurde umbes 15 kilo.
Järgneva 15 aasta jooksul sai Ruthist haigla medõde, abielunaine ja kahe lapse ema. Ta proovis dieete, hüpnoosi, käis trennis ning ostis koju spordivarustust ja söögiisu pärssivaid tablette. Vaatamata sellele ei allunud kehakaal ega söömine kontrollile.
Kontrolli alt väljas, side katkenud
Mul tärkas üks kahtlus, mille kontrollimiseks palusin Ruthil kirjeldada, kuidas tal kingad jalas istusid. Kuidas tundus vöökohal aluspükste kumm. Millist tunnet tekitasid rinnahoidjapaelad. Ruth keskendus kehalistele aistingutele ja oli imestunud, kui avastas, et rinnahoidjapaelad nöörisid õlgu ja selga ning tugikaared torkisid ihu. Üllatav oli tema jaoks ka see, et püksikumm pigistas ja kingad näisid olevat liiga väiksed ja kitsad.
Mina ei olnud üllatunud, sest olin seda korduvalt varem näinud. Ruth oli end välja lülitanud ega teadvustanud endale oma kehalisi aistinguid. Ta oli pööranud kogu tähelepanu teistele inimestele. Sellepärast oligi Ruth suurepärane medõde, ema ja hoolitseja. Ta pühendas 100 % energiast teiste inimeste soovide aimamisse ja rahuldamisse! Kuna Ruthi kogu energia oli suunatud väljapoole, jäi ta enda vajadustele kurdiks, tummaks ja pimedaks.
Ta ei pannud tähele pitsitavaid kingi, rinnahoidjapaelu ega söögiisu. Ruth oli kaotanud sideme tegelike kehaliste aistingutega nagu nälg ja täiskõhutunne. Ta võis lõputult süüa, kuni oli lõpuks nagu täistopitud tänupühakalkun. Aga Ruth ei suutnud täiskõhutunnet tunda, sest tema teadlikkus oli suunatud väljapoole.
Samamoodi väärastunud oli ka naise näljatunne. Ta ei teinud vahet füüsilisel näljal ning stressist ja vihast tingitud emotsionaalsel näljal.
Ruthi-taoliste klientide jaoks tähendab teraapia oma kehaga sideme taastamist. Palusin Ruthil silmad sulgeda, hingata mõned korrad sügavalt sisse-välja ja kirjeldada, mida tunnevad tema jalad põrandal, sääred vastu tooli, tagumik tooliistmel ning käed ja sõrmed tooli velvetpolstril. Palusin, et Ruth kirjeldaks, mis tunne oli käsivartel, lõual ja kaelal.
Palusin keskenduda enesele, et Ruth hakkaks jälle tunnetama oma keha aistinguid, saaks endaga taas tuttavaks ning õpiks sealjuures tegema vahet emotsionaalsel ja füüsilisel näljatundel. Kui inimene saab selle erinevuse selgeks, kaotab emotsionaalne näljatunne suurema osa oma väest. Söögiisu muutub normaalsemaks, inimesel on selle üle suurem kontroll ja vähenevad ka söömishood.
Emotsionaalne ja füüsiline näljatunne võivad tunduda ühesugused juhul, kui sa pole õppinud neil tegelikult vahet tegema. Kui järgmine kord tunned hundiisu, siis vaata hoolega, kas pole märke sellest, et su söögiisu on hoopis emotsionaalne, mitte niivõrd füüsiline vajadus. Selline teadlikkus võib ära hoida emotsionaalse söömishoo.
Painavast isust vabanemine
Selleks et järjekindlalt kindlaks teha, kas tegemist on emotsionaalse või füüsilise näljatundega, on vaja kannatlikult harjutada. Kui oled emotsionaalset nälga tundnud, siis tead, kui vastupandamatu võib olla tung midagi süüa. Isegi kui oled endale tõotanud, et ei söö liiga palju, tühistab emotsionaalne nälg tõotused hetkega. Ka kõige pühendunum tervisefanaatik leiab end külmkapi poole sööstmas ja seal närviliselt tuhnimas, et seda kõikevaldavat isu kuidagi rahuldada.
Vabasta isu ja söömisharjumused sellest kohutavast emotsionaalse nälja haardest! Võta tagasi vabadus ja juhtohjad, et saaksid öelda: „Ei, ma keeldun ülesöömisest!” Et seda teha, on vaja läbi teha 5 sammu.
Kui järgmisel korral tunned, et oled kohutavalt näljane, võivad järgmised 5 sammu sulle abiks olla:
1. Võta endale veerandtunnine mõttepaus. Ütle endale, et sa ei saa veel 15 minutit süüa. Kui sa ka pärast veerandtunni möödumist veel tunned nälga, ei keela sind keegi söömast. Selle 15 minuti jooksul jõuad aga läbi käia järgmised 4 sammu, ning pärast seda oled tõenäoliselt saavutanud seisundi, milles sa toiduga ei liialda.
2. Mine toidu juurest eemale. Kui vaja, lahku kodust. Peaasi on järgmise 15 minuti jooksul köögist eemale hoida. Emotsionaalne söömine muutub sageli automaatseks ja hajameelseks, mil sa ei saa isegi aru, kui palju oled söönud. Söömishoogu saab ära hoida lihtsalt toidu juurest lahkumisega. Mina pidin mõnikord isu tekitanud toidu ära hävitama. Sellest ei piisanud, kui küpsisepaki lihtsalt ära viskasin, sest siis oli mul võimalus see prügikastis tuhnides uuesti kätte saada, ja see tekitas enda vastu veelgi suuremat vastikust. Sellistel hetkedel võiks toidu puistata prügipurustajasse (see maksab kokkuvõttes vähem kui teraapia või ülekaalust tingitud haiguste ravi!) või valada toit lahtiselt prügikonteinerisse, kust seda enam pole võimalik välja koukida.
3. Kui tunned, et tegu on „suu näljaga”, pese hambad ja joo klaas vett (kuid hoia sellegipoolest köögist 15 minutit eemal!). Suud puhastades saad lahti šokolaadi, burgeri, küpsise või