rajada.
Taiga on sügiseti oma sadade värvitoonidega imeilus ja seal oli tore vaba aega mööda saata. Ain polnud küll natsionalist, kuid temperamentsete lõunamaalaste kisa tüütas kohutavalt. Vahelduseks ja treeninguks tegi ta jälituskoerale kuni viiekümne kilomeetri pikkuseid jäljeradu ning Naida pidi need taigas üles leidma. Selle retke käigus sai ta nautida looduse ilu ja näha uusi paiku. Vahel kohtus Ain ka kohalike küttidega ning vestles nendega. Need kohtumised aitasid aru saada oma kaugete sugulaste elust. Ain püüdis muuseas ka välja uurida, kust võiks leida kullaliiva, aga kütid kas ei teadnud või ei avaldanud seda.
Sügisel pidi Niina kuhugi Sverdlovski kanti kolima ja Ainil tuli oma söögiharjumusi muuta.
Eeskujulikult käitunud vangidele nähti ette mitmesuguseid soodustusi: kiri või pakk kodustelt, lisatoidu ostmine laagri kauplusest, kohtumised sugulastega paarist tunnist kolme ööpäevani. Soodustuste saamine sõltus karistusrežiimist ja läbisaamisest laagri juhtkonnaga. Kolmepäevaseid kohtumisi nimetati isiklikeks. Need võisid vangil toimuda ainult lähisugulaste või isikuga, kes oli toimikus kui abikaasa. Teatud tingimustel võis selle kohtumise saada aga ükskõik kellega.
Külas oli paar kohta, kus kokkusaamisele tulnu ööbis ja kohtumise saamiseks kadalippu alustas. Isiklikeks kontaktideks oli laagris üks tuba, mis asus nn kontroll-läbilaskepunktis. See tuba oli isoleeritud nii laagrist kui ka muust ilmast. Kui tuba oli vaba, algasid läbirääkimised laagri juhtkonnaga. Määravaks ei saanud seaduslikud alused, vaid materiaalsed ja füüsilised eeldused. Kui külastaja oli modellivälimusega noor daam, kes oli valmis mõnetunniseks vestluseks n-ö kiimakotist ooperiga, võis kohtumine aset leida. Samuti lahendas probleemi raha või kohvrisisu.
Karauuliülemal, mille kohta tuli vahel täita ka Ainil, avanes võimalus tasuta näha nii komöödiaid kui ka tragöödiaid. Kohtumisele tulijad olid teadlikud eesootavast ja pidid nendeks üllatusteks valmis olema.
Ühel sügisõhtul kõndis Lomakin närviliselt kasarmu verandal. Üks brigaad oli töölt tulemata. Kõike võis juhtuda ja Ain sai käsu mootorratas sõidukorda seada.
Sellistesse brigaadidesse valiti vange, kes ei kippunud põgenema, aga mine sa tea. Korraga hakkas kaljude tagant kostma laulujoru ja nähtavale ilmusid meie kadunukesed. Kõige ees sammus kaks brigaadiliiget ja nende vahel lohises väikest kasvu armeenlasest sõdur. Järgnes brigaad ja hobuse seljas kahemeetrine lätlane Karl Karlovitš. Viimane tundis ennast suurepäraselt ja üritas laulda lätikeelset laulu. Tirsa’sid, pimpis’eid ja mauka’sid oli kogu jõeorg täis. Teised lätlased olid sillas. Siin oli ka Lomakin, kes kutsus appi oma ema ja lubas astuda vahekorda lätlase, brigadiri, hobuse ja lõpuks kogu Baltikumiga. Viimasena astus brigadir, kaks PPS-automaati õlal.
Lomakin jooksis brigadirile vastu. Brigadir astus laia naeratuse saatel Lomakinile lähemale ja kandis määrusepäraselt ette: „Kodanik ülemus, kaks laadimata automaati PPS üle antud!”
Lomakini sõimule, mis lõppes sõnadega „tattnina”, vastas meesiludusest brigadir: „Kodanik ülemus, vaadake peeglisse!” Lomakini arm põsel hakkas vahtu välja ajama.
Brigadir, endine tankipolgu komandör, istus oma viitteist aastat selle eest, et oli sakslaste käes vangis. Vangi sattus ta teadvuseta olekus, põgenes ja jõudis omade juurde. Pärast seda, kui noored KGB ohvitserid olid ta mõnitavalt üle kuulanud, mõistis kohus ta kodumaa reetmise eest viieteistkümneks aastaks vangilaagrisse.
Kui 1958. aastal anti vlassovlastele ja bandeeralastele amnestia, jäeti temasugused mehed istuma. Psühholoogiline töötlemine Nõukogude Liidus oli nii tõhus, et vaatamata kõigele olid paljud neist endiselt truud parteile ja nõukogude võimule. See brigadir oli arukas mees ja temaga vesteldes sai Aingi paljudes asjades targemaks.
Pahanduste vältimiseks peitis brigadir automaatide kettad metsa ja andis need üle järgmisel päeval.
Lomakini enda huvides oli intsident maha vaikida. Lätlane istus paar päeva kartseris, asi unustati ja elu läks edasi. Kartser oli hea soe koht ja ka Ainil õnnestus seal mõned tunnid viibida.
Aini lätlasest sõbral Troksal oli sünnipäev. Selle tähistamiseks ostis ta kuus pudelit vedelikuga, mida nimetati veiniks. Troksa ja Ain ronisid päikeselisele mäeküljele ja pidu läks lahti. Varsti juhtus sealt mööduma kohalik kaunitar Asja ja mis on pidu ilma naisteta? Tuurid tõusid. Lauldi vene, läti ja eesti keeles nii, et mäed kajasid. Tekkis tahtmine kuhugi kihutada. Mis muud, kui mootorratas välja, Asja külgkorvi, sünnipäevalaps sadulasse, Ain tagaistmele ja läks lahti.
Külas oli umbes kilomeetrine plankudest ringtee, kus õhtuti sõitis oma Kovrovetsiga kohalik tuletõrjuja Boitsenko.
Viljakusejumalanna oli tema peret õnnistanud kümne lapsega, aga unustanud neile toidu kaasa anda. Nüüd pidi Boitsenko õhtusöögi asemel tegema igaühele ühe ringi mootorrattaga. Kui mees läks teele kõige väiksemaga, kes istus kütusepaagil, röökisid kasarmu verandal tolknevad sõdurid: „Meistersportlane Boitsenko läks viimasele ringile.”
Samale ringile soovis minna ka Troksa. Häda oli selles, et üks mäestikujõge ületatavatest sildadest oli mootorrattast kitsam, mistõttu tuli silla ületamiseks kümmekond meetrit sõita kahel rattal.
Troksale kui vanale krossimehele oli see käkitegu, aga Ain polnud enne Talitsat külgkorviga sõitnud. Ometi oli pruun veinivedelik oma töö teinud, nii et keeldumine ei tulnud pähegi.
Ebaõnnestumisel oleks tšekiste oodanud kümme meetrit vabalangemist ning mitte eriti pehme maandumine jõekese märgadele kaljudele.
Lepiti kokku, et starditakse vaheldumisi ja sõidetakse aja peale. Kohale ilmus ka armeenlane Hatšaturjan ning asus aega võtma.
Esimesena startis Troksa, Asja külgkorvis. Vägeva mürina saatel saabus paarike ka finišisse. Nüüd tuli minna Ainil. Hirm oli küll suur, aga rahvuse au oli mängus.
Asja tundis end seitsmendas taevas ja keeldus kategooriliselt külgkorvist lahkumast. Mootorimürin oli kohale meelitanud kogu küla. Puudus ainult kapten Lomakin. Ain venitas startimisega, aga kauem polnud enam võimalik. Kõvasti gaas peale ja Asja kiljumise saatel lennati üle silla. Võitja jäigi välja selgitamata, sest vahepeal ilmus kohale Lomakin, kes kisas valjemini kui ülejäänud publik. Kõigele lisaks oli Hatšaturjan ehmatusest stopperi kinni vajutanud. Esimene ja viimane rahvusvaheline motovõistlus Talitsas oli sellega lõppenud. Rahvas läks laiali, Asja sai mehe käest paar kõrvakiilu ja läks nuttes koju.
Võistlejatega hakkas tegelema kapten Lomakin. Alustuseks andis ta Ainile ja Troksale käsu kirjutada seletuskiri toimunust.
Mehed kirjutasid, et soovisid parandada oma sõiduoskusi, täitmaks paremini kommunistliku partei ja valitsuse antud ülesandeid – seega viidi läbi treeningsõit.
Ehmatusega oli veiniuim kadunud, kui mitte arvestada suust tulevat solgilõhna. Seda sai selgitada käärima läinud kompotivedeliku joomisega. Lomakin luges seletuskirjad läbi ja käskis uued kirjutada. Ain püüdis Lomakinile selgitada, et midagi muud neil kirjutada pole, aga kapten jäi endale kindlaks. Samal ajal toimus nn Kuuba kriis, sõja algus oli väga lähedal. Seletuskirjade asemel kirjutasid sõbrad raportid, kus palusid end saata Kuubasse appi kangelaslikule Kuuba rahvale.
Vene keeles kirjutatakse Kuuba ja kartser sarnaselt, vahe on rõhu asetuses. Lomakinil oli õnneks naljasoon siiski alles jäänud: „Ah Kuubasse tahate, aga kuba’sse lähete!”
Sellega oli Aini ja Troksa abi Kuuba rahvale antud. Nüüd tuli kartserist pääseda.
Ain tundis huvi, mis on siin tegemist kartseriga, kui parandatakse erialaseid oskusi. „Koos alkoholi tarvitamisega,” lisas Lomakin kiiresti.
„Millise alkoholiga? Nõuame ekspertiisi,” käratsesid mehed.
Joobe ekspertiis toimus Talitsas taiga moodi. Kontrollitav puhus suurde emailkruusi. Kui seda nuusutas kontrollija ja tundis alkoholilõhna, oli kontrollitav alkoholijoobes. See moodus tundub esmapilgul totter, aga kui kontrollija juhtus kaine olema, andis selline ekspertiis õige tulemuse.
Ain puhus esimesena, Lomakin nuusutas ja palus korrapidajal tuua köögist hapukurki.