torist
Käesoleva teose autor, inglise kirjanik John Galsworthy sündis 14. aug. 1867 Coombe’s Surrey krahvkonnas, Lõuna-Inglismaal, ja kuulub vanasse, jõukasse, juba ammugi Devonshires asunud perekonda. Hariduse sai ta aristokraatlikus Harrow “public school’is” ja Oxfordi ülikoolis, missuguseid õppeasutisi ta oma teostes mitmeti meelde tuletab. Olles õigusteadlase poeg hakkas ta alguses advokaadiks, aga see elukutse ei sobinud talle ja nõnda ei osanud ta oma aega nähtavasti kuidagi kasulikumalt tarvitada, kui läks reisima, nagu teeb seda tema ühe varasema romaani (The Patrician, 1911) peakangelane Miltoun. Viimane leiab pärast ilmareisi tegevuse avalikus elus, John Galsworthy’st aga saab kirjanik.
Tema kirjanduslik tegevus algab reisikirjeldustega, millele järgnevad skitsid, jutukesed, artiklid, novellid, romaanid ja näidendid. Oma kuuekümnendal sünnipäeval öelnud ta selles suhtes usutlevale ajakirjanikule, et kirjanduslikku tegevust alanud ta 29-aastaselt. Ta pole kunagi kuulunud boheemlaste hulka ega ole ka kunagi pikki juukseid kannud. Ainult päeval võivat ta kirjutada, öid tarvitavat ta magamiseks. Hommikupooliti kirjutab romaane, õhtupooliti teatritükke. Kunagi pole ta oma teoseid kellelegi ette öelnud, vaid ikka neid oma käega kirjutanud, õige palju parandades ja lehekülgede kaupa ümber kirjutades.
Kuigi John Galsworthy samale usutlevale ajakirjanikule ütleb, et nooruses pole temal vähematki tungi olnud kirjanikuks saada, ometi on ta kujunenud inglise praeguste kirjanikkude reas üheks kõige nimekamaks, seistes B. Shaw’ ja Wells’i kõrval. Pealegi on tema toodangule vajutatud kõige inglispärasem pitser. Nagu B. Shaw’d ja Wells’i, samuti iseloomustab ka teda kõigepealt ühiskondlikkus ainete valiku alal. Eelmised kaks kuuluvad enam radikaalsesse laagrisse, kus ei usuta mitte ainult evolutsiooni, vaid kus sagedasti toonitatakse ka revolutsiooni, mis pole inglise ajaloo arengut arvestades mitte üsna inglispärane ja ajab oletama eelnimetatud kahes mehes nagu võõrast verd. John Galsworthy on täieline evolutsiooni pooldaja, eriti oma hilisemas toodangus. Selleks on vististi mõjuvalt kaasa aidanud tema perekondlik põlvnemine ühes varandusliku seisukorraga.
Nagu juba eespool tähendatud, J. Galsworthy asus kirjanduslikule tegevusele alles täies meheeas, kui oli juba saanud põhjaliku hariduse ja näinud võõraid maid ning olusid. Ägedam ja püsimatum noorus oli selja taga, vaated enam-vähem lõpliku kuju omandanud. Sellepärast on juba tema esimeses silmapaistvamas teoses (The Island Pharisees, 1904) kõik need ühiskondliku elu haiged kohad ja valutavad küsimused ära tähendatud, mida tema oma loomingus üldse puudutab. Romaani peakangelane Shelton oleks nagu just selleks loodud, et ta liiguks mööda kodumaad ja puutuks kokku nende asutiste ja korraldustega, kus kõige meelsamini ulualust otsivad igasugused variserid. Aga raamatu lõpul ei pääse ühest tundmusest: ka variseride otsija ise pole muud kui ainult variser. “Meie kõik oleme variserid,” ütleb autor raamatu eessõnas. Sealsamas toonitab ta ka eluarmastust, mis püsib kõigest variserlikkusest hoolimata. See eluarmastuse tuikamine tundub läbistavat kogu kolmekümneaastase toodangu – eluarmastus, elurõõm, mitte aga rõõmuelu, sest viimane viivat inimese kivina vee põhja, nagu ütleb kusagil näidendis (The Pigeon, 1912) keegi põhjaläinud prantslane Ferrand. Sama prantslane esineb juba eelnimetatud romaanis 1904. aastal. Nagu Sheltongi on ta kirjaniku toodangus mingisugune algkuju, mis ilmub teatud teisendis enam kui üks kord. Juba oma esimesel ilmumisel puudutavad nad kõiki neid küsimusi, mis leiavad hilisemais teostes mitmekordse ja mitmekülgse käsitlemise. Ikka on meil tegemist õiguse ja õiglusega, vaesuse ja rikkusega, abielu ja armastusega, abielu ja truudusega, vooruste ja pahedega ning ikka seisavad vastastikku traditsioonid, õigus ja praktiline aru (commonsense) ühelt poolt ning elav eelarvamusteta inimene oma vaadete ja tundmustega teiselt poolt. Ja kuna enamasti ikka võitjaks jääb kivinenud kord, julm ja paindumatu õigus, ajast ja arust läinud traditsiooniline vaade, mitte aga elav eelarvamisvaba inimene oma palava südametuikega, siis hõljub kogu John Galsworthy loomingu üle mingisugune sõnulseletamatu nukrus, mida vähendab ainult tagasihoidlik iroonia. Kus aga see viimane puudub, seal saavutab kirjanik hingepõhjani haarava kujukuse ja kõige sügavama joovastuseni küündiva rõõmliku elunukruse, mis valdab lugeja täiesti. Vaevalt on ta selles kunagi kõrgemale tõusnud ja vaevalt on seda mõni teinegi meieaegne kirjanik suutnud, kui tunneme seda tema peateose (The Forsyte Saga) selles osas, millele ta nimeks annud “Indian Summer of a Forsyte“. Siin on vahekordade juhuslikkus täiesti kadunud: teatud maa seltskondlik kord, tema traditsioonid, vaated, arvamused, voorused ja pahed ei mängi siin enam mingit osa, vaid esitatud inimesed tõusevad vabalt ja loomulikult selle tasapinnani, kus tunneme üldinimlikkuse hurmavat õhku. Mida muud peaksimegi veel soovima.
Mujal segab meie lugejat nii mõnigi kord aine liiga inglispärane käsitlusviis, mis meile raskelt mõistetav, sest meile on võõrad sealsed traditsioonid, kõlblus, voorused ja pahed, vähemalt ei tunne meie neid sel valdaval määral, nagu nad esinevad kõnesoleva kirjaniku teostes. Meie, näiteks, ei armasta enam juurelda küsimuse kallal, kas naisel on jumala ja inimeste seaduste ees loomulik õigus laulatatud mehega elamisest loobuda, kui ta “hoolimata kõigist jõupingutusist ei leia oma abikaasaga mingit hingelist sugulust” ja kui see sugulus leidub kusagil mujal. Aga John Galsworthy pöördub selle küsimuse juurde mitmel korral uuesti tagasi, püüdes ikka ja jälle tõendada, et naisel peaks see õigus olema jumala ja inimeste seaduse ees, kuigi takistuseks ees seltskondlikud vaheseinad. Ta puudutab seda küsimust juba oma varajases skitside, artiklite ja jutukeste kogus “The Inn of Tranquillity“ (1906–12), harutab teda paaris, kolmes teisendis oma peateoses (The Forsyte Saga) ja sellele järgnevais raamatuis (The White monkey ja The Silver Spoon) ning pöördub sellele küsimusele mitmeti ka oma teistes romaanides (näiteks The Patrician, 1911 ja Fraternity, 1909) ja näidendites (A Family Man).
Abielu on teinud naisest mehe pärisorja, mehe omanduse. Seda omanduslikku vahekorda abielus puudutatakse ka mujal (The Patrician, A Family Man), aga oma täiuslikuma kujutuse leiab ta The Forsyte Saga’s (The Man of Property ja In Chancery). Aga ka mehe ja naise ebaomanduslik, s. t. vaba hingelik ja kehalik vahekord leiab Galsworthy’s kujutaja. Seda näeme romaanides (muu seas The Dark Flower) ja ka näidendites (A Bit o’Love, Windows). Viimases näidendis ütleb proua March vooruseteelt kõrvale kaldunud neiu Faith’i suhtes meestele: “Näen väga hästi, teie ei saa teda muidu aidata, kui peate armastama… Tema vajab ainult armastust.” Aga just seda viimast ei ole. Teises näidendis palub vaimulik, kelle juurest naine lahkunud hingelise sobimatuse tõttu: “Kuu ja päikese, rõõmu ja ilu, üksilduse ja nukruse jumal – anna mulle rammu sinnamaale jõuda, et armastaksin iga elusat asja!” See on juba kõrge ja kauge ideaal. Veel samm ja juba puutume kokku kosmilise tundmusega, kus armastatakse sugulussidemete pärast liivaterakestki. Kes nii kaugele jõudnud, sellelt ei või enam ükski variser ega mingi variserlikkus elurõõmu võtta.
Mis puutub õigusse ja praktiliselt otsustavasse inimarusse, neisse armastuse ja elurõõmu otsekoheseisse vastandeisse, siis tundub, nagu usuks kirjanik neid noores eas imelikul viisil palju rohkem kui küpsemate päevade saabumisel. Ta usub neid lihtsalt sel põhjusel, et nähtavasti kogu inglise eluolu ja tema ajalugu on kiidulauluks praktilisele inimarule ja masendavale õigusele, milles puudub nii sagedasti õiglus, nagu näeme seda eriti draamades “The Silver Box“ (1906) ja “Justice“ (1910). “Saare variserides” (1904) toonitatakse veel praktilist inimaru ja öeldakse, et usutakse “õigust rohkem kui tundmust”. Seal arvatakse veel, et on võimalik aru ja mõistusega elu korraldada õiglaselt, et on võimalik üldse edenemine, arenemine paremusele. Vaja ainult, et kaaskodanikkude vastu ei kaotataks inimlikku tundmust, et ka kõige väetimas, armetumas ja langenumas ei nähtaks mitte paragrahvi, asja, numbrit, nagu heidab seda inglise asutistele ette prantslane Ferrand, vaid et teda koheldaks kui elusat olevust, kel oma nägu, oma mõtted, tundmused, tahted. Aga juba 1912. a. näeb kirjanik inimliku, kaastundva südame saavutuste teist külge: inimlik inimene püütakse lihtsalt “haneks” (The Pigeon). Ilmasõda on nähtavasti kirjaniku sellesuunalist tundmusala aina süvendanud. Ilmas näib valitsevat ainuke tõsine aje – omakasu ja ainuke õige abinõu seda teostada – võitlus ja sealt lahkuvad niihästi inimlikud kui ka ebainimlikud osavõtjad kurjematena ja halvematena, kui olid enne seda (The Skin Game, 1920.) Nad lahkuvad sealt nii halbadena, et poeg isalt küsima peab (Window, 1922): “Mis sa arvad, isa: on tsivilisatsiooni aluseks rüütlimeel või omakasu?” ja ütleb rahuldavat vastust saamata hiljem ise: “Ideaalide pankrott, see on…” Isa on pojaga nõus, seletades: “Sõda purustas kõik meie ideaalid.” Ainukeseks lootuseks on “usk inimese instinktesse, inimese loomusse”.