usaldusfond.
Sykesis peitus midagi Procterile arusaamatut. Ta kandis nägusaid rõivaid, tal olid selgepiiriline nägu, head hambad ja ta rääkis alati õiget juttu. Ta oli suisa Fergusoni vastand – noor ja hirmuäratavalt auahne. Sykes tahtis endale osakonnas nime teha ning arvatavasti ei meeldinud talle igav Vene büroo, kuid ta üritas siiski muljet avaldada. Procter nägi noormehe silmis iseenda ambitsiooni varje ning nähtu polnud talle alati meelepärane.
“Nimelt sellepärast,” alustas Sykes naeratusega, mis paljastas valgendatud hambarea, “et uskuge või ärge uskuge, pole meie raketitehnoloogias sugugi kõrgel kohal. Võib-olla on Venemaa jätnud suure osa relvastuse arendamisest prügikasti, kuid eelarvepiirangud on endist viisi jõus. Venemaa on keskendunud uutele olulistele tehnoloogiatele ning saavutanud näiteks hävituslennukite loomisel suurt edu. Teatud raketitehnoloogiate valdkonnas on nad mõjukad turuliidrid, kes teenivad müügiga miljardeid. Nende laevatõrje tiibraketid edestavad meie omi mitte sammu, vaid terve pika hüppe võrra. Nad on kõikidest meie sellealastest saavutustest vähemalt kakskümmend viis aastat ees.”
“Ehk lubame nüüd Alvarezel jätkata,” ütles Chambers.
Ferguson noogutas, otsekui oleks tema nõusolekut tõepoolest vajatud.
Lauakõlaritest kostis taas Alvareze hääl. “Lühidalt, Ozols kavatses müüa uppunud laeva koordinaadid kõige kõrgema hinna pakkujale. Ostja võinuks seejärel raketid välja tuua, kui oleks soovinud. Nagu te isegi mõistate, leidub terve hulk režiime, kes tahaksid seda relva oma arsenali. Meiega ühendusse astunud Ozols teatas, et tal on veel pool tosinat ostuhuvilist. Ta tahtis müüa selle informatsiooni kahesaja miljoni euro eest, kuid ma kauplesin hinna alla pisut rohkem kui sajale miljonile.”
Chambers ohkas. “Oleks ülimalt tähtis, et just meie tõstaksime need tiibraketid pinnale. Siis saaksime täiustada oma laevatõrje tiibrakettide tehnoloogiat, kuid veelgi olulisem oleks see, et mõni soovimatu kildkond ei kasutaks seda tehnoloogiat meie enda või meie liitlaste vastu. Pealegi saaks meie merevägi täiustada seda tüüpi rakettide tõrjumist ja luua nendevastase kaitsesüsteemi.” Ta viivitas hetke ja lisas: “Ei maksa unustada, et hiinlastel ja iraanlastel on see tehnoloogia juba olemas.”
Wyley kallutas end lauakõlarile lähemale. “Sada miljonit koordinaatide eest tundub olevat paljuvõitu.”
Ferguson tuli appi. “Me kulutame igal aastal enamiku riikide sisemajanduse kogutoodangust rohkem raha, et meil oleksid parimad mänguasjad. Sada miljonit selleks, et ületada relvastuse arendamises veerand sajandi pikkune mahajäämus, oleks ülim tehing. Eriti seetõttu, et oleme jahtinud Sunburni juba aastaid, aga Venemaa ei müü seda.”
“Ja need on pärast nii pikka vees viibimist ikka veel töökorras?” küsis Wyley.
Sykes noogutas. “Võib-olla on, võib-olla mitte. Need peituvad õhukindlates konteinerites, mis kaitsevad loodusjõudude eest, kuid pole mõeldud soolasesse vette uputamiseks. Kest võib olla läbi roostetanud ning merevesi muudab need kasutuks, kuid raketitehnoloogia saaks sellegipoolest kätte nagu ka lõhkepea, olgu need missugused tahes. Igaüks, kes tiibraketid ja nende elektroonikaseadmed merest välja tooks, saaks pöördprojekteerimisega luua analoogilise seadme. Niisuguseid relvi omavate režiimide vastu on meie merevägi üsna jõuetu. Isegi Oniksi kaks korda nõrgem koopia vigastaks meie lennukikandjat või koguni hävitaks selle.”
“Miks pidi tehing toimuma Pariisis?” küsis Chambers.
Alvareze hääl vastas kõlarist. “See mees oli põrgulikult paranoiline. Ta oli veendunud, et kavatseme teda alt vedada. Tahtis kohtuda ainult neutraalsel pinnal. Kuskil seal, kus meil oleks raske trikke teha. Pariis oli tema idee. Ta andis mulle seitsmepäevase akna ja lubas mingil hetkel helistada, et teatada kohtumise aeg ja koht. Ta helistas just enne kella poolt kuut varahommikul ning ütles, et soovib kohtuda tunni aja pärast. Ta ei ilmunud kohale.”
Chambers kallutas end nõtkelt ettepoole. “Usutavasti oleks liiga palju loota, et Ozols oleks teinud enne kohtumist fregati asukoha asjus mingeid vihjeid.”
“Kahjuks mitte. Ta oli selleks liiga arglik, et midagi kas või ligilähedaselt mainida. Ta ütles mulle ainult seda, et Moskva arvates olevat laev uppunud sügavas ookeanis ega vääri seetõttu otsimist, kuid et tegelikult peitub see mandrilaval üsna madalas vees. Ozols mainis, et see paikneb rahvusvahelistes vetes, nii et igaüks, kellel on laev ja kes teab asukohta, jõuaks kergesti sinna. Kindlasti mõistate, et India ookeanis on rohkesti mandrilava piirkondi.”
“Miks ta ei püüdnud informatsiooni venelastele anonüümselt tagasi müüa?” küsis keegi keskastme bürokraat.
“Minu arvates ta mõistis, et sel juhul jõuaks välisluureteenistus kiiresti pakkuja jälile ning saadaks kena tubli hukkamismeeskonna paremat tehingut pakkuma.”
“Kuidas pidi vahetus toimuma?” küsis Chambers.
“Ozols lubas edastada informatsiooni mälupulgal, mille ta pidi mulle üle andma samal päeval, kui ta tapeti. Mina lubasin informatsiooni kontrollida ja selle tõepärasuse korral poole summast tema kontole üle kanda. Pärast laekumise kontrollimist pidin mälupulga oma kätte saama. Summa teine pool pidi jääma deponeerimiskontole, mis avaneb talle pärast seda, kui oleme laeva leidnud. Paremat tehingut ei õnnestunud mul sõlmida.”
“Olgu pealegi,” sõnas Chambers. “Rääkige nüüd, mis juhtus Pariisis.”
“Üksikasjadest on palju puudu,” alustas Alvarez. “Prantslased üritavad hoida võimalikult paljusid teadmatuses. Kõik on prahiga nii põhjalikult läbisegi, et selle puremiseks kulub aega.”
“Ärge öelge mulle, et see üllatas teid,” sekkus Ferguson. “Meie lombitagused sõbrad võivad olla kõige väiksema intellektiga õnnistatud liitlased, kuid nad pole siiski nii juhmid, nagu tahaksime uskuda. Neilgi on silmad ja kõrvad. Nad teavad, et varjame nende eest midagi, aga see ei meeldi neile.”
Procter muigas endamisi. Eakas mees väljendas mõtteid alati vabalt, sageli neid ilustamata.
Wyley köhatas ja sekkus uuesti. “Kas arvate, et nad said operatsioonist haisu ninna?”
“Kui kuskil midagi ei lekkinud või kui neil pole meeltevälist taju kujunenud, siis loomulikult pole see nõnda,” kostis Ferguson. “Ent gallialaste paranoia on toimunu selgitamiseks praeguseks arvatavasti terve hulga uskumatuid variante sepitsenud. Ükski neist pole tõelähedane, niisiis jätke nende pärast muretsemine. Las möödub pisut aega ja varsti pole vähemalt prantslased midagi enamat kui tüütud.”
Chambers vaatas Fergusonile viisakalt, kuid kindlalt otsa. “Jätkake, Alvarez.”
“Meie teame seda, et kohtuarsti arvates suri Ozols millalgi kella viie ja seitsme vahel hommikul. Ta lasti Rue de Marne’i lähedal põiktänaval maha. Kaupluseomanik leidis surnukeha õige pea. Isikutunnistust polnud, kuid ma nägin laipa morgis. Kaks lasku südamesse, kuuliaugud nii lähestikku, et servad puutusid kokku, kolmas kuul tulistatud lähedalt oimukohta. Ei ainsatki tunnistajat. Ei mingeid füüsilisi asitõendeid. Tapja oli ilmselt professionaal.
Igatahes edasi läheb asi huvitavaks. Kell veerand üheksa kutsuti Pariisi politsei hotelli juurde, kust leiti kaheksa surnukeha. Viis hotellist, kaks vastasmajast ja üks tänavalt. Keegi politseinik ütles mulle mitteametlikult, et nende arvates oli üksainus isik tapnud kõik need inimesed. Mitmest laibast leiti suhteliselt aeglasi 5,7 mm kaliibriga kuule, samasuguseid, millega oli mõrvatud Ozols, ehkki relv oli teine, ainult sama tüüpi.”
“Mis põrgut seal siis juhtus?” küsis Procter.
“Antud hetkel pole mul õrna aimugi,” vastas Alvarez. “Pean pääsema hotelli, vaatama turvalinte ja nägema politsei protokolle, kui tahan midagi mõista. Omal jõul ma sellega toime ei tulnud.”
“Hoolitsen, et saaksite ligipääsu,” ütles Chambers.
Ferguson raputas pead. “Keegi tappis Ozolsi ja hakkas siis Pariisi hotellis märatsema? Kahtlane.”
“Just nõnda näib see olevat,” nentis Alvarez kindlalt.
“Kas meil on mingeid vihjeid, kes see tapja