vaatas iga toa kindlas järjekorras ja kindlal viisil üle. Kõik oli kohal ning kuskil polnud midagi tarbetut. Ei olnud fotosid ega mingeid isiklikke esemeid. Mitte midagi, mis oleks osutanud, kes ta on või kust pärit. Kui keegi olekski pääsenud chalet’sse, siis poleks leitud sealt Victori kohta peaaegu mingit informatsiooni.
Ta oli rahul, et turvasüsteem polnud midagi salvestanud. Ta avas väikese katlaruumi ukse ja kontrollis juhtplokki, otsides surkimise jälgi. Salakoodi sisestamisel käivituks kolmele minutile seatud taimer, mis õhib esimesele korrusele hoolikalt paigutatud C-4 laengud. Võib juhtuda, et ühel päeval tuleb tal kiiruga lahkuda, et mitte kunagi sinna naasta.
Rahule jäänud, pani ta sisseostud ära ja võis lõpuks ometi lõõgastuda. Ta hellitas end pikalt duši all. Väljaspool oma chalet’d ei teinud ta seda kunagi. Selg ukse poole, alasti, relvastamata, pahisev vesi summutamas kõik muud helid – isegi kõige kogenenum sihtmärk olnuks siis kaitsetu. Victor oli tapnud duširuumides piisavalt inimesi, teadmaks, et need on surmalõksud. Siin oli ohutu. Ta keha valutas. Ta pani tähele, et oli vist kilogrammi ringis kaalust maha võtnud, kuid kaks päeva põgenemist mõjub sama tõhusalt nagu dieediprogramm. Ohtralt head toitu ja puhkus taastavad ta peagi. Tal polnud olulisi vigastusi ning juhtunut arvestades teadis ta, püsis senini ühes tükis vaid õnnekombel. Toidule mõtlemine pani kõhu oigama.
Kui ta ei jaksanud näljatunnet pikemalt eirata, kuivatas ta enda, vaatas maja igaks juhuks veel kord üle ning valmistas endale ostetust suure juustu- ja lõheomleti. Sellele järgnes vitamiinide ja mineraalühenditega rikastatud proteiinikokteil ning alles pärast seda võttis ta külmikust pooliku Soome viinapudeli. Ta läks elutuppa, istus palisandrist klaveri taha ja avas pudeli.
Victor valas endale klaasitäie viina ja hõõrus varrukaga klaverile tekkinud pleki. See oli 1881. aasta Vose & Sons Square Grand, mida ta oli näinud mingis Venezia vahendusfirmas pehkimas. Ta oli ostnud selle hea hinnaga ning saatnud Šveitsi parandusse, kuid mitte restaureerimisele. Victor nägi täiuslikkuse puudumises teda veetlevat ilu. See klaver oli eksisteerinud tema elupäevadest mitu korda kauem ning kandis uhkusega oma lahinguarme. Ta mängis Chopini etüüdi, kuni tundis laugusid vajuvat.
Lõpuks valas ta ülejäänud viina klaasi ja upitas enda klaveri najal püsti. Ta läks aeglaselt trepist üles ja heitis laia voodisse, üksainus kõva padi pea all.
Ta uinus, klaas rinnal.
17. PEATÜKK
Saksamaa, München
Teisipäev
22.39 Kesk-Euroopa aja järgi
Alvarez võpatas hoonest lahkudes külmast ja noogutas sakslasest politseinikule, kes lähedal sigaretti suitsetas. Too vastas talle ükskõikselt, nagu Alvarez tähele pani. Ilmselt ei meeldinud talle majaelanike küsitlemise ülesanne, mille Alvareze tulek oli tema õlgadele ladunud.
Saksa luure oli osutunud väga abivalmiks ning nõustus täitma Alvareze soovi, hoolimata sellest, et neile edastatud informatsioon oli õige napp. Teated Pariisi tulistamistest olid jõudnud üle piiri ning sakslased püüdsid igati aidata.
Alvarez ei rääkinud neilegi midagi kadunud mälupulgast, nagu oli sellest ka prantslastega suheldes vaikinud. Eelkõige soovis Alvarez leida nimelt seda, Ozolsi tapja tabamine oli teisejärgulise tähtsusega, kuid ta hoidus mainimast seda mõne teise riigi luureteenistusele. Nood tahtnuks siis teada, mis informatsioon on mälupulgale talletatud, aga kõige kergemini jõutakse selles selgusele siis, kui mälupulk on oma valdusse võetud.
Ta istus üüriautosse ja sõitis tagasi hotelli juurde. Möödunud kaks päeva olid olnud väga pikad ning näol, mis talle vannitoa peeglist vastu vaatas, heiastus pinge. Ta pidi Langleyle järjekordselt ette kandma, kuid enne seda oli vaja tund aega magada.
Tema saavutused olid parimal juhul napid. Naaber oli lasknud majja mehe, kelle kirjeldus sarnanes palgamõrvari omaga. Polnud mingeid tõendeid, et Ozolsi tapja oli käinud Svjatoslavi korteris, sealt midagi leidnud või ära võtnud, kuid see polnud Alvarezele mingi üllatus. Svjatoslavi finantsdokumentide ja telefonikõnede väljavõtted olid juba käes, ent nende läbivaatamise mõte ei meeldinud Alvarezele põrmugi.
Naaber, herr Eichberg, oli kirjeldanud võõrast teisiti ja aidanud kunstnikul visandada portree. Palgamõrvar oli habeme maha ajanud ja juukseid lõiganud, kuid muud tunnused oleksid sobinud kellele tahes. Tal võinuks ju sündsuse pärast olla pikk nina või lõualohk, mõtles Alvarez kibestunult.
Joonistus oli edastatud kogu Saksamaa politseile, kuid Alvarez teadis, et tapja ei jää sinna kuigi kauaks. Tõenäoliselt oli ta sellest riigist kadunud juba enne Alvareze saabumist. Igaks juhuks vaatasid võimud kõik lennujaamade ja vaksalite turvakaamerate lindistused läbi.
Alvarez võttis kohvrist juukselõikuri ja silus põgusalt oma number kaks soengut. Ta käis korraks kuuma duši all ning heitis siis magama, kuid und ei tulnud. Mõni aasta tagasi unetuses vaeveldes oleks ta võtnud telefonitoru ja rääkinud Jenniferiga, kuid praegu polnud tal kellegagi suhelda. Inimesed hoidusid isegi tõrjumata Alvarezest eemale ja kui ta olekski tahtnud neid lähemale lubada, pani ta tähele, et enamasti seda ei soovitudki.
Mõni naine näis leidvat põnevust temale lähenemisest, aga kui mõisteti, et sellest ei tule midagi välja, tõmbusid nad tagasi. Enamasti üsna ruttu, kuid Jennifer oli kõige kauem vastu pidanud. Alvarez tahtnuks helistada Christopherile, kuid oli raske rääkida pojaga, keda ta nii harva nägi, ja pealegi nimetas poeg nüüd kedagi teist issiks.
Helin äratas Alvareze. Ta hüppas voodist ja haaras telefoni. Kella järgi oli ta maganud kõigest mõne minuti.
“Halloo?”
“Mister Alvarez, räägib Gens Luitger BKA-st. Kohtusime täna.”
BKA – Bundeskriminalamt – FBI Saksamaa vaste. Luitger oli selle organisatsiooni kõrge ja lugupeetav ohvitser ning põgusast vestlusest hoolimata jäi Alvarezele temast väga pädeva mehe mulje. Ta rääkis inglise keelt soravalt, ainult puhuti oli aktsenti märgata.
“Jah,” vastas Alvarez. “Kuidas käsi käib?”
“Hästi,” vastas Luitger. “Ja mul on teilegi meeldivaid uudiseid. Ma lasksin oma meestel kontrollida riigist lahkunud kolmekümnendais aastais üksikult reisivaid mehi ja usutavasti meil vedas. Eile lendas britt Alan Flynn Berliinist Prahasse. See on kummaline, sest Alan Flynn viibib praegu kindla valve all ühes Põhja-Inglismaa vaimuhaiglas. Alan Flynni passi kasutanud mees sobib teie otsitava isiku tundemärkidega.”
Teine britt, kelle identiteeti ta kasutab, mõtles Alvarez. “Kui kindel te selles olete?”
“Nii kindel, kui vähegi olla saab.”
Alvarez märkas Luitgeri hääletooni pisukest muutust, nagu oleks Alvareze küsimus teda pahandanud või solvanud. Ta mõistis põhjust. Luitger poleks helistanud, kui oleks informatsiooni tõepärasuses kahelnud.
“Kas turvakaamerad salvestasid tema näo?”
“Ei, kahjuks meie sõbral vedas, jälgimiskaamerad ei tabanud teda. Igatahes nägu mitte.”
Alvarez muigas endamisi. “Ei olnud see mingi vedamine, just nõnda ta tegutseb. Tänan, et helistasite mulle nii kiiresti.”
“See ei teinud vähimatki tüli. Minu meelest on oluline, et meie julgeolekuteenistused aitaksid teineteist igal võimalusel isegi siis, kui juhid pole sellega alati päri.”
“Igatahes.”
“Kuidas soovite jätkata? Minu mehed uurivad juhtunut nii põhjalikult kui vähegi võimalik, kuid usutavasti tuleb leppida teadmisega, et kahtlusalune on juba Saksamaalt lahkunud. Kui nõnda, siis lõpeb minu jurisdiktsioon piiril.”
Alvareze mõistus töötas juba täiskäigul, kaalutledes kõiki võimalusi. Ta pidi Langleyst viivitamatult uut informatsiooni saama. Kui tapja kadus Tšehhi Vabariiki, siis on lood üsna halvad. On vaja rääkida Kennardiga, jagada kuuldut temaga ja küsida, mida avastati Pariisis või kas seal üldse midagi selgus. Ta mõistis, et Luitger on ikka veel liinil.
“Sellest