Dorian Gray portree. Oscar Wilde

Igatahes oletan, et te vähemalt tunnete teda?”

      „Muidugi tunnen. Juba esimesel õhtul, kui ma seal teatris olin, tuli see vastik juut pärast etenduse lõppu looži, lubas mind kulisside taha viia ja temale tutvustada. Ta ajas mind vihale ja ma ütlesin talle, et Julia on juba sadu aastaid surnud ja et ta keha lamab Veronas marmorhauas. Otsustades ta tobeda jahmunud näo järgi, jäi talle vist mulje, et olen liiga palju vahuviina joonud või midagi niisugust.”

      „See ei üllata mind.”

      „Siis küsis ta, kas ma äkki ajakirjanik pole. Ütlesin talle, et ma isegi ei loe kunagi ajalehti. Ilmselt oli ta sellest kohutavalt pettunud ja usaldas mulle, et kõik teatriarvustajad hauvad tema vastu salanõu ning pealegi olevat nad kõik viimseni müüdavad.”

      „Ma ei imestaks, kui tal selles osas päris õigus oleks. Aga teisest küljest – nende välimuse järgi otsustades peaksid nad enamasti üsna odavahinnalised olema.”

      „Paistis, et tema pidas neid oma rahakoti jaoks siiski liialt kalliks,” naeris Dorian. „Vahepeal aga hakati teatris tulesid kustutama ja mul tuli lahkuda. Ta tahtis, et prooviksin sigareid, mida ta väga soovitas. Ma keeldusin. Järgmisel õhtul olin muidugi jälle kohal. Mind nähes tegi ta sügava kummarduse ja kinnitas mulle, et ma olevat helde kunstitoetaja. Ta on äärmiselt pealetükkiv jõhkard, kuigi tal on haruldane kirg Shakespeare'i vastu. Kord rääkis ta mulle uhkusega, et tema viis pankrotti on juhtunud täielikult tänu Laulikule, nagu ta Shakespeare'i alati nimetab. Näis, nagu loeks ta seda endale mingiks teeneks.”

      „See ongi teene, armas Dorian – suur teene. Suurem hulk inimesi läheb pankrotti, sest nad on teinud liigseid investeeringuid eluproosasse. Ennast luulega ruineerida on aga auasi. Kuid millal te siis Sibyl Vane'iga esimest korda rääkisite?”

      „Kolmandal õhtul. Ta mängis Rosalindi. Ma ei saanud teisiti, kui pidin lava taha minema. Olin visanud talle paar lille ja ta oli vaadanud minu poole; vähemalt arvasin, et ta seda tegi. Vana juut käis peale. Ta oli nähtavasti kindlalt otsustanud mind lava taha viia ja ma jäin lõpuks nõusse. Eks ole veider, et ma õieti ei tahtnudki temaga tuttavaks saada?”

      „Ei, minu meelest mitte.”

      „Miks siis mitte, armas Harry?”

      „Seda seletan teile mõni teine kord. Nüüd aga tahaksin tüdrukust kuulda.”

      „Sibylist? Oo, ta oli nii pelglik ja nii õrn. Temas on midagi lapselikku. Ta silmad läksid imestusest lausa pärani, kui ma talle ütlesin, mida ma tema mängust arvan, sest tal polnud oma võimetest nähtavasti vähematki aimu. Olime vist mõlemad üsna närvilised. Vana juut seisis näost särades tolmuse näitlejatetoa uksel ja pidas meie mõlema auks lillelisi kõnesid, sellal kui me ise seisime ja vaatasime teineteist nagu kaks last. Juut nimetas mind kogu aeg lordiks ja seepärast pidin Sibylile kinnitama, et ma midagi niisugust ei ole. Tema vastas mulle lihtsalt: „Teie olete rohkem printsi moodi. Pean teid nimetama prints Võlujaks.””

      „Tõesõna, Dorian, see teie miss Sibyl näib hästi teadvat, kuidas meelitusi öelda.”

      „Te ei mõista teda, Harry. Ta nägi minus ainult näidendi osatäitjat. Elust endast ei tea ta midagi. Ta elab koos emaga; see on närtsinud, kurnatud naine, kes esimesel õhtul mingis punases öökuues leedi Capulettit mängis ja kelle välimusest paistab, nagu oleks ta kunagi paremaid päevi näinud.”

      „Tunnen seda sorti välimust. See mõjub mulle masendavalt,” lausus lord Henry oma sõrmuseid vaadeldes.

      „Juut tahtis mulle tema elulugu jutustada, aga mina ütlesin, et see mind ei huvita.”

      „Teil on täiesti õigus. Teiste inimeste tragöödias on alati midagi äärmiselt madalat.”

      „Sibyl on ainus, kellest ma hoolin. Mis on minul sellega tegemist, kust ta pärit on. Oma väikesest peast kuni oma väikeste jalgadeni on ta üleni absoluutselt jumalik. Kogu oma elu käin ma igal õhtul tema mängu vaatamas, ja igal õhtul on ta üha imelisem.”

      „Nähtavasti see ongi siis põhjuseks, miks te enam minuga koos lõunal ei käi. Arvasin kohe, et teil peab mõni huvitav romaan käsil olema. Ja ongi, kuid see pole päris see, mida mina ootasin.”

      „Kallis Harry, me ju käime iga päev koos einel või õhtust söömas ja ma olen korduvalt teiega ooperis käinud,” ütles Dorian oma sinisilmi imestunult pärani ajades.

      „Te tulete alati hirmus hilja.”

      „Aga ma lihtsalt pean Sibyli mängu nägema,” hüüdis ta, „kas või ühesainsas vaatuseski. Mul tekib janu ta järele, ja kui ma mõtlen sellele imelisele hingele, mis on peidetud ta väiksesse elevandiluust kehasse, siis täitub mu süda austusest.”

      „Kas te täna saaksite minuga koos lõunat süüa, Dorian?”