et rokkmuusika suri juba ammu – raske öelda, millal just, aga pärast Sex Pistolsit ei olnud enam võimalik midagi uut teha. Kõik, mis on tulnud pärast seda, on ühe või teise asja rafineerimine. Võib isegi öelda, et juba Sex Pistols oli refleksiivne, ennast kirjeldav. See veel parodeeris mingit muud muusikat. Ja siis tulid igasugused brucespringsteenid, kes hakkasid väga osavalt kombineerima seda, mis oli varem juba tehtud, et teha sellest midagi veelgi võimsamat.
Kui hakkad nägema muusikas viiteid oma eelkäijatele, siis sa ei tee enam midagi uut, ja just see on juhtunud rokis. Rokk on olnud surnud juba 1970ndate aastate keskelt, kui kõik oli juba läbi tehtud. Mis ei tähenda, et see ei pruugi meeldida, aga selline orgaaniline, loomulik kasv ja uute asjade leiutamine lõppes, kui ma just lõpetasin ülikooli. Aga ma ise kuulan senini igasuguseid asju, ja mulle meeldib, kui tuleb midagi huvitavat.
Arvo Pärdi austaja olete siiski püsivalt?
Pärt on lihtsalt ainulaadne. Minu suhe Pärdiga ei ole kuidagi seotud eestlusega. Kuulasin tema muusikat esimest korda millalgi 1980ndate aastate algul Kanadas. Kuulasin tollal iga päev kella kolme-nelja paiku CBC uusi plaate tutvustavat klassikalise muusika programmi. See kestis kaks tundi, selle tegijad olid eriti head muusika asjatundjad. Ja siis kuulsin autot juhtides uskumatut muusikat, teadmata, mis see on. See oli niivõrd hämmastav, ma polnud kunagi varem midagi sarnast kuulnud. Olin juba ammu olnud Steve Reichi ja Phillip Glassi taolises minimalistlikus muusikas väga kodus, aga see oli midagi palju enamat. See ei olnud lihtsalt minimalism, seal oli mingi hing sees. Kuulasin seda muusikat ja lõpuks see oli niivõrd vapustav, et ma jäin tee peale seisma ja lihtsalt kuulasin loo lõpuni.
Ja siis ütles saatejuht, et see on siis uus plaat, autor on eestlane – ta hääldas seda saksapäraselt – „Arvo Pert”, ja mina mõtlesin: „Eestlane, misasja?” Järgnes väike jutt, et helilooja elab praegu Viinis, ta ei saanud oma muusikat Nõukogude Liidus teha, ja see, mida te äsja kuulsite, on tema esimene plaat ECM plaadifirmaga. Ma olin täiesti sõnatu. See, et Pärt on eestlane, oli nagu pealekauba. Ma lihtsalt kuulsin ta muusikat ja mõtlesin, et selle plaadi ma pean endale ostma, ma pean teadma, mis see on, see oli nii fantastiline. Aga muusikat kuulan ikka muusika enda pärast. Praegu on see lausa stamp, et eestlane peab olema Pärdi austaja, ma isegi pelgan öelda, et mulle meeldib Arvo Pärt. See ei ole nii, et Pärt meeldib mulle sellepärast, et tema on eesti helilooja ja mina olen Eesti president. Muusika lihtsalt on mingi osa minu elust.
Aga Teid peetakse ka asjatundjaks. Olete olnud Klassikaraadio külaline ja jõulu aegu 2009 olite „Muusikanõukogu” erikülalisena žüriis. Kas Teid kutsutakse sinna sellepärast, et olete president ja lisaks teate muusikast ka midagi, või sellepärast, et olete siiski muusikaekspert?
Ei, ma ei ole mingi asjatundja. Ülikooli aegu ma võib-olla tõesti olin, aga nüüd on see pigem seda laadi ekspertlus nagu see, et poisid, ja hiljem ka täiskasvanud mehed, teavad kogu spordistatistikat, näiteks jalgpallist. Mõni mu nõunik teab kõike mis tahes aastast – kes mängis mis meeskonnas, kus, mis mõõtmes. Mina ei tea spordist midagi, kerakujulised esemed on mulle võõrad, ma ei tegele nendega. Mul on selle asemel muusika. Aga minu asjatundmine on rohkem harrastaja oma – nii nagu keegi teine teab midagi jalgpallist, tean mina midagi muusikast.
Raadiosaadetes esinemise taga oli mõlemat. See sai alguse sellest, et Klassikaraadio tegi minuga saate lihtsalt tänu sellele, et ma olen president. Ja siis sain tagantjärele teada, et nad olid hämmastunud: mees teabki midagi muusikast. Rääkisin seal klassikalisest muusikast, sellest, kuidas Arvo Pärdi muusika tegelikult pöörab pikalt jätkunud trendi: alates Bachist läks kogu Lääne muusika areng selles suunas, et kontrapunkt ja muu selline jäi kõrvale ja arenes meloodia – mis siis lõppes ühelt poolt dodekafoonilisusega ja lõpuks Edgar Varèse’i ja Stockhauseni ja kõige selle plahvatamisega. Pärt läheb tegelikult tagasi teises suunas ja arendab helide omavahelisi seoseid – meloodia on olemas, aga ta ei lähe kaugemale, ta ei rõhu meloodiale nii, nagu kogu muusika areng on teinud pärast Bachi.
Siis nad vaatasid mulle hämmastunult otsa: ta ei ütlegi, et „oi, mulle meeldib Arvo Pärt ja Eduard Tubin ja Georg Ots” ja nii edasi. Pärast seda tuli kutse „Muusikanõukogusse”. Aga see ei ole minu meelest midagi erilist. Olen lihtsalt melomaan, muusika on mulle oluline.
Paari aasta taguses intervjuus Soome kultuurilehele nimetasite oma „nädala lemmikbändideks” Arcade Fire’t, Sufjan Stevensit ja Nico Muhlyt. Millised on Teie praegused muusikalised lemmikud?
See on niivõrd hetkeline, sõltub ka sellest, mis on parajasti välja tulnud. Kuulan väga palju erinevat muusikat, viimase aja nimedest mainiksin ehk ära PJ Harvey, Black Keysi ja Santo Goldi. Võsalõikamisel mullu suvel kuulasin sellist bändi nagu „The Hold Steady”, mis oli algupäraselt pärit Minneapolisest St Paulist, aga kolis Brooklynisse ja sai seal kuulsaks. See bänd teeb Bruce Springsteeni taolist Kesk-Lääne muusikat, ta on brucespringsteenilik selles mõttes, et ühelt poolt on see rokkmuusika, aga samas ka proletaarse elu kirjeldus. Neil on päris vaimukas tekstikirjutaja, kes räägib white trash`i elust kuskil Minnesotas. See on hästi lõbus, sest on huvitav ja omamoodi tuttav – ja seda on olnud mõnus võsa raiudes kuulata.
Olete ka silmanähtavalt toetanud Eesti folgiliikumist.
Jah, teen seda teadlikult. Mulle meeldib, et inimesed on taaselustanud mingi traditsiooni ja leidnud sellele uusi väljendusviise. Konserveeritud folk, nagu näiteks arhiveeritud, 1933. aastal halvasti lindistatud setu tädide itk, on intellektuaalselt ja akadeemiliselt kindlasti väga hea. Aga kui sa kuuled, et keegi teeb midagi traditsioonilist kaasajal ja uute, teistsuguste instrumentidega ning paneb sellega inimesi vaimustuma, siis ei ole tegu vaid puhtalt hurdaliku rahvaluulekogujate kogunemisega, vaid sellel on laiem kõlapind. Ja see meeldib.
Mulle meeldib, et inimestel on võimalus seda muusikat kuulda ja sellest innustuda ja samas leida, et ta tuleb siitsamast. Me ei pea kuulama ainult ülitöödeldud, digitaliseeritud, Hollywoodis kindlate formularide järgi kokku pandud muusikat, kus teatud tegureid kombineerides tagatakse, et mingist loost tuleb hit. Kõik see on aktiivse turundamise tulemus. Suvel 2010 mängis Lady Gaga MTVs vähemalt korra iga tunni jooksul, tean seda, sest panin trenni tehes alati mängima lärmaka MTV, et keskenduda trennile ja mitte midagi mõelda. Ükskõik mis kell ma trenni tegin, sealt tuli kogu aeg Lady Gaga. Sellise kordamise juures on paratamatu, et inimesed muudkui kuulevad ja siis hakkavad seda ostma. Rahvamuusika on midagi hoopis muud, ja siinne folk on tõesti hästi lahe.
Kas ise ka pilli olete mänginud? Supilinna päevadelt näidati pilti presidendist trummi taga.
Väga halvasti, mul ei ole mingit muusikalist annet. Olen mänginud saksofoni, kitarri ja klaverit algelisel tasemel, aga ma ei oska mängida. Rütmitaju puudub mul üldse, trummi võin korra lüüa, aga see on ka kõik.
See ei ole kõige tavalisem, et riigipead käivad alternatiivbändide kontsertidel ja muudel alternatiivkultuuri üritustel. Olete öelnud, et Eestis ei ole riigivõim ja alternatiivkultuur teineteisest nii kaugel, nagu on mujal kombeks. Kas see tuleb ainult Eesti väiksusest või ka sellest, et Ida-Euroopas üldse moodustavad praeguse eliidi kunagised võimu vastased?
Miks me peaksime jälgima trafaretseid käitumismudeleid? Tõsi, teistmoodi käitumine häirib paljusid inimesi: „Riigijuht ei tee selliseid asju.” Ma ei tea, kust selline ettekujutus tuleb, kas ma pean siis kogu aeg frakis ringi käima? Ma ei tea ka, millised on olnud riigijuhtide muusikalised eelistused – peale selle, et ükskord lugesin kirjeldust Richard Nixoni lemmiktegevusest: ta pani Valges Majas, kuumas Washingtonis oma õhujahutaja maksimumi peale, tegi kaminasse tule, jõi džinn-toonikut ja kuulas Mantovanit, mis on selline liftimuusika, elevator music.
Räägitakse ka, et Venemaa president Dmitri Medvedev olevat kasvanud üles Lääne rokkmuusika mõju all ning et tema lemmikansambel olevat Deep Purple. Minu meelest ei ütle ei Nixoni ega Medvedevi muusikaline maitse midagi nende poliitilise tegevuse kohta, kuigi viimase puhul nähti muusikalistes eelistustes lääneliku liberalismi ilminguid. Intellektuaalselt kuulub selline järeldus samasse kategooriasse väitega, nagu meeldiks Wagneri loomingu austajale natside ideoloogia.
Aga ma tõesti ei tea, kas inimene, kes on valitud mingisse ametisse, peaks varjama oma muusikalist maitset. Siis,