Käsk tappa. James Dashner

müütidest ja legendidest, mis kõrgel peade kohal rippusid.

      Ta märkas Orioni, mille vöö tundus suurem kui kunagi varem. Orion. See oli olnud Madisoni lemmik, sest seda oli nii lihtne leida ja lugu selle taga oli väga lahe – kütt ja tema mõõk ning koerad, kõik võitlemas deemonliku pulliga. Mark ilustas seda lugu iga kord üha rohkem. Mõte sellest tõi klombi kurku ja poisi silmad läksid niiskeks. Ta igatses Madisoni nii väga. Nii väga. Süngem osa temast tahtis tüdruku pigem unustada, sest see tegi nii hirmsasti haiget.

      Ta kuulis metsas okstekrõksatust.

      Mõtted väikeõest kadusid istukile karates, poiss lausa tõukas Trina oma rinnalt, enne kui jõudis mõelda, mida teeb. Tüdruk pomises midagi ja keeras end siis küljele, vajudes tagasi sügavasse unne, kui metsast kostis järjekordne krõksatus.

      Mark asetas käe Trina õlale, kui end põlvili ajas ja nende ümber ringi vaatas. Oli liiga pime, et paksus puudevihus midagi näha, isegi kuu ja tähtede valgel. Kuid tema kuulmine oli märkimisväärselt teravam, sest elekter ja tehisvalgus kuulusid nüüd enamjaolt minevikku. Mark rahustas end ja keskendus. Kuulatas. Ta teadis, et see võib olla põder, orav, paljugi mis. Kuid ta polnud aastat päikesest laastatud maailmas üle elanud vaid eeldades.

      Kostis veel raagude murdumist ja okste krõksumist. Raske, kohe kindlasti kahejalgne.

      Mark hakkas just Aleci nime hüüdma, kui ta silme ette ilmus vari, kes astus puu tagant välja. Kostis tiku tõmbamise häält, enne kui see põlema lahvatas ja paljastas mehe, kes seda käes hoidis.

      See oli Konn.

      „Mida …?” ütles Mark, kergendus rinnus pilvena lahvatanud. „Konn. Jessake, kutt, sa hirmutasid mind peaaegu surnuks.”