Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa. Jaan Tangsoo

Tema kõrvale vooditekile oli ilmunud väike lepatriinu, keda mõnikord ka käolehmaks nimetatakse. Ta vaatas häbelikult Juko poole, liigutas tiibu ja ütles:

      „Oi! Ma ajasin su vist üles.”

      „Sellest pole midagi,” vastas Juko.

      See oli hästi ilus ja uhke lepatriinu. Tema punasel kuuel oli seitse musta täppi. Ta vaatas Jukole otsa ja ütles:

      „Ma lendasin siin ringi ja kuulsin siis, kuidas sa unes nutad. Võibolla saan ma sind millegagi aidata. Teie, kotermannid, olete lepatriinurahvast nii palju aidanud, et nüüd ma tahaksin midagi ka ühe kotermanni heaks teha.”

      Tõepoolest! Lepatriinurahvaga juhtub vahel nii, et nad lendavad suurtes parvedes mere kohal. Kaugele kaldast, nii kaugele, et nad väsivad lennates ära ja laskuvad siis laevadele, et väheke puhata. Laevahaldjatel pole selle vastu midagi. Vastupidi. Neil on triinude üle isegi hea meel, sest vahel on mõni niisugune laev, kuhu triinud on just laskunud, juba kaua aega merel olnud. Keegi laevalolijaist ei tea, mis maa peal vahepeal on juhtunud, ja triinud kõnelevad neile siis igasuguseid uudiseid.

      Juko nuuksatas ja pühkis pisaraid.

      „Aga millega sina, väikene triinu, mind aidata saad?”

      Käolehmake tõusis, kõndis Juko kõrval väheke aega edasi-tagasi, vaatas siis tema poole ja küsis:

      „Aga kas sa pole siis kuulnud, et maaema on andnud lepatriinurahvale natukene võlujõudu? Kedagi aidata me küll otseselt ei saa, aga me oskame tulevikku ennustada.”

      Juko tõusis oma asemel istukile ja tõmbas süüdvestri sügavamalt pähe.

      „Ma olen sellest kuulnud küll, aga…”

      „Räägi mulle ära, mis sinuga juhtus, et sa nii õnnetu oled?”

      Siis kõneleski Juko oma kurva loo lepatriinule ära. Käolehm kuulas teda tähelepanelikult, laskmata kõrvust mööda ainsatki sõna. Ja kui Juko oma loo lõpetanud oli, siis ütles triinu nii:

      „Võta mind nüüd oma käe peale.”

      Juko ei saanud asjast aru.

      „Mispärast?”

      „Võta aga võta. Selleks, et sinu tulevikku ennustada, pean ma mööda su peopesa üles ronima ja siis keskmiselt sõrmelt lendu tõusma.”

      Nii juhtuski. Juko sirutas oma kämbla triinu poole ja sedasi, et sõrmed ülespoole jääksid. Lepatriinu tõusis lendu ning laskus siis Juko randmele. Nii kui kui ta maandus, hakkas ta mööda Juko kätt kohe ringi sibama. Siia ja sinna, just nagu otsiks ta midagi. Lõpuks näis ta Juko peopesast õige tee üles leidvat. Siis sibas ta kiiresti mööda kotermanni peopesa tema keskmise näpuni ja näppupidi üles. Jõudnud näpuotsale, tõusis ta kikivarvule, pani silmad kinni ja läks lendu. Seejärel tegi ta kinnisilmi mõned tiirud ümber Juko pea ja laskus siis viimaks tema põlvele.

      „Mida sa nüüd teada said,” küsis Juko.

      Lepatriinu avas silmad.

      „Sa ära ahasta, väike kotermann,” ütles ta siis, „varem või hiljem leiad sa oma Birgitta üles. Kohe kindla peale. Ma küll ei tea, millal see juhtub või kust sa ta leiad, aga see leidmine on kindel.”

      Juko nuuksatas. Kuuldu oli liiga ilus, et seda paugupealt uskuda. Võibolla tahab lepatriinu talle ainult heameelt teha.

      „Sa tahad mind ainult lohutada…”

      Nüüd muutus käolehmake enesekindlaks. Ta tõstis pea, vaatas Jukole otsa ja teatas kindlal toonil:

      „Niisugustes asjades ei eksi lepatriinurahvas iial.”

      Siis tõusis ta Juko põlvelt lendu, tegi onnis veel paar tiiru ja lendas läbi avatud ukse minema. Ta lahkus nii äkitselt ja poolelt sõnalt, et varsti ei saanud Juko enam arugi, mis temaga juhtunud oli. Oli see triinu ja jutuajamine temaga ikka tõelisus või hoopis unenägu.

      Varsti tuli aga Jukole uuesti uni peale. Ta otsustas veel ivakese aega magada, et ennast tulevikuks korralikult välja puhata. Aga nüüd sündis päris imelik asi. Nüüd, pärast jutuajamist targa käolehmaga magas ta palju rahulikumalt kui ennist. Ja kui ta end ükskord täielikult välja maganud oli ja ärkas, siis oli ta juba palju heatujulisem. Tema hinges polnudki enam ahastust. Seal oli hoopis lootus.

      Juko oli aru saanud, et ega siis üks nii tark ja heasüdamlik mutukas nagu lepatriinu talle ometi valetama poleks hakanud. Ju ta oma võluväega siis ikka midagi ette nägi.

      Küllap ta oma Birgitta ka üles leiab.

      Ei maksa ainult lootust kaotada.

      Lootus ja usk iseendasse – need on kõige tähtsamad asjad maailmas.

      JUKO JÕUAB PIRITALE

      Järgmise päeva hommikul õnnestus Jukol ühe rannasõidulaeva peale hiilida. Ta oli teiste kotermannide juttu salaja pealt kuulanud ja teada saanud, et varsti alustab see laev teekonda Tallinna.

      Just sinna ta minna tahtiski. Tallinn on suur linn ja seal on mitmeid sadamaid, nii linnas kui ka Pirital, ja meie kotermannil oli tekkinud lootus, et ehk on ka tema Birgitta kusagil seal.

      Ta valis sobiva hetke, mil kotermannid olid pisut kaugemale läinud ja ka inimesed seljaga tema poole. Haaras köiest, millega laev oli kaldal posti külge kinnitatud ning ronis siis kibekähku pardale. Seal jooksis ta kärmelt laeva ahtrisse ning peitis enese kiiresti suure, kalalimast lehkava võrguhunniku alla. See hais oli värskete meretuultega harjunud Jukole küll vastik, kuid midagi polnud teha. Oma Birgitta leidmise nimel oli ta valmis kõike kannatama.

      Varsti asus laev teele ning mõne tunni pärast oli Juko Pirital. Nimelt selgus, et see väike laevuke ei sõidagi päris linna alla välja, vaid läheb hoopis Piritale, keerab jõesuudmesse ning randub otse kloostri kõrval.