valis Poola ise oma saatuse. Ta võinuks valida võimaluse olla Saksamaa liitlane, eeldades, et nii oleks võinud saada endale mingi osa Lääne-Ukrainast, kaasa arvatud Kiievi, mida Poola oli ju kunagi valitsenud. Selle asemel jäid Poola juhid brittide ja prantslaste poole, arvestades nendega ikka kui 1918. aasta võitjatega. Nagu Poola, nii olid nemadki saanud 1918. aasta ülimalt kunstlikust olukorrast suurt kasu, kuna Venemaa ja Saksamaa olid mängust väljas, poolakad aga pidasid oma kodumaad suurriigiks ja Euroopa idapoolseks tugisambaks. Nad olid näinud, mis juhtus tšehhidega, kes olid teinud järeleandmisi ja langesid Müncheni ohvriks, ning ei tahtnud seda saatust jagada isegi siis, kui sõlmiti Saksamaa-Nõukogude pakt. Poolakad keeldusid tegemast ka kõige väiksemaid järeleandmisi, lootes, et Briti lennukid ja Prantsuse tankid teevad sakslaste kallal kiire ja korraliku töö. Septembris 1939 ei pidanud nad kuigi kaua vastu. Hitler ründas sõda kuulutamata ja suur osa Poola lennukitest hävitati maapinnal, enamik aga põgenes Rumeeniasse. Poola armeed olid sissetungi Saksamaale silmas pidades paigutatud kaugele läände ning põhjast Preisimaalt ja läänest Sileesiast lähtunud rünnakutega lõikasid sakslased need ülejäänud riigist ära. Poolakad avaldasid vapralt vastupanu Varssavi all, aga linna pommitati metsikult ja siis tuli veel Punaarmee 17. septembril üle idapiiri. Seitsekümmend tuhat meest, paar sõjalaeva ja mõned lennukid suutsid põgeneda ning läänes pandi kokku pagulasvalitsus, aga Poola ise oli nüüd okupeeritud. Saksamaa annekteeris suurema osa Lääne-Poolast, Nõukogude Venemaa selle idaosa. Ülejäänu, mida hakati nimetama kindralkubermanguks, jäi Saksamaa okupatsiooni alla ja see oli ülimalt verejanuline okupatsioon, mille ajal tapeti kolm miljonit Poola juuti ja kolm miljonit mittejuudist Poola kodanikku. Nõukogude tsoonis pandi toime massiline küüditamine ja rõhumist said tunda ka paljud ukraina rahvuslased, kellele Nõukogude võim pidi tooma õnne õuele.
Lääneliitlased ei teinud midagi, et Poolat aidata, ehkki sakslased pidid koondama sinna kõik oma väed. Prantsusmaa oli kulutanud seitse miljardit franki, et püstitada piki Saksamaa ja Itaalia piiri üüratu kaitserajatiste süsteem, Maginot’ liin. Kõige selle eesmärk oli tagada Prantsusmaa julgeolek, aga see pani ka Prantsusmaa strateegiale kaitseiseloomu. London oli oodanud vägevat pommirünnakut ja õhuhäire sireenid hakkasidki undama, kui Chamberlain oli lõpetanud BBC-s kõne, kus teatas sõja kuulutamisest. Tegu oli valehäirega: sakslastel polnud mingit kavatsust pommirünnakuid alustada. Merel võis mingit liikumist märgata, aga kui algas sügis, ei juhtunud läänes midagi, ja kuna tankid ei saa mudas eriti liikuda, kulusid järgmised paar kuud niinimetatud veidrale sõjale, kuni algas väga karm talv. Lääneliitlased ei tahtnud mitte mingil tingimusel rünnata: neid hoidis tagasi mälestus kakskümmend viis aastat tagasi kantud ränkadest kaotustest. Prantslased olid kaotanud Esimeses maailmasõjas 1 500 000 meest ja kolmekümnendate aastate sünged kogemused – Orwelli ütlust mööda meenutas Pariis muuseumi ja bordelli ristsugutist – hoidsid inimesi tagasi lapsi tegemast. Olukord paranes mõnevõrra 1939. aasta suvel, just enne Prantsuse revolutsiooni 150. aastapäeva, aga selle vaim ei ulatunud kuidagi viimase vabariigi poliitikuteni. Pealegi, mis abi oleks võinud tulla brittidelt? Nagu 1914. aastal, nii võis nüüdki oodata torupillide üürgamist Boulogne’is, kui saabub paar Šoti rügementi koos oma terjerist maskoti ja piipu tõmbava koloneliga. Lõppude lõpuks oleks ju britid pidanud peatama Saksamaa 1936. aastal, kui Hitler okupeeris Prantsusmaa piiri ääres uuesti Reinimaa. Inglaste abiga oleks Prantsuse armee pidanud mitmesugustele rahutingimustele toetudes ise Reinimaale tungima ja selle militariseerimise katsele lõpu tegema. Prantslastele tundus, et alati olid just britid need, kelle süül nad ei saanud end täiesti turvaliselt tunda. Prantsuse vasakpoolsed olid langenud kommunismi võrku ja paljud neist mõistsid sõdimise hukka. Prantsuse parempoolsed olid aastatel 1936–1938 võimul olnud vasakpoolsete valitsuste võimu ajal kogetu mõjul killustunud, kusjuures päris paljud imetlesid natsismi. See ei olnud valem, mille alusel sõlmida toimiv liit või pidada edukalt sõda. 1939.–1940. aasta külm talv jätkus, aga läänerindel polnud õieti midagi ette näidata peale mõne kaeviku. Belgia oleks võinud ju koostööd teha, aga riik oli tõsiselt lõhenenud ja pealegi ei soovinud Brüssel Hitlerit provotseerida. Sõda nihkus kuhugi kaugele, ääremaadele.
Saksa-Nõukogude paktiga määrati Balti riigid, aga ka Soome Stalini mõjusfääri. Viiburi juures oli Soome piir Leningradist kõigest mõne kilomeetri kaugusel ja Stalin hakkas nüüd julgeoleku kaalutlustel seda endale nõudma, samuti tahtis ta saada Soome kaguosas mereväebaasi. Soomlased, kelle riik oli tekkinud 1918. aasta võitjate toel, keeldusid. Sealne ilmastik ja maastiku iseloom pakkusid aga palju paremaid kaitsevõimalusi kui Poolas ja kui novembri lõpul algas kolm kuud kestnud iseäralik sõda, sai Punaarmee osavalt tegutsenud soomlastelt alandavalt lüüa – metsadest ootamatult ilmunud suuskadel soomlased võtsid korraga lõksu terveid diviise. Soomlased lootsid, et britid tulevad neile appi, kusjuures ekspeditsioonivägesid valmistati tõepoolest ette, aga ainult sellel eesmärgil, et saada võimalus blokeerida sakslastele Rootsist tulevad rauamaagitarned. Prantslased koostasid samuti ülimalt erakordse kava, mille kohaselt pidid nende vähesed transpordilennukid ületama öösel Türgi ja pommitama Aserbaidžaanis Bakuu lähistel asuvaid naftaleiukohti, britid aga panid sellele täiesti mõistlikult veto. Ekspeditsioon Skandinaaviasse nõudis aega, Stalin aga saatis Soome rindele kindralid, kellel oli aimu, mida ette võtta, ja pärast nende pealinna pommitamist andsid soomlased järele. Inglise-Prantsuse ekspeditsioon Skandinaaviasse jäi hiljaks, küll aga kavatsesid britid asuda mineerima Norra rannikuäärseid merealasid. Enne kui nad jõudsid seda teha, rikkus Hitler aga esimesena neutraliteeti, hõivates meretee Skandinaaviasse ja tungides 9. aprillil Taani kaudu Norrasse.
Küllaltki kummalisel kombel osutus sissetung Norrasse üheks neist tegureist, mille tõttu Hitler kaotas sõja. Saksamaa sõjalaevastik Kriegsmarine ei olnud kunagi küllalt suur, aga sobivates oludes oleks see võinud otsustaval määral kaasa aidata sissetungile Lõuna-Inglismaale. Norralaste tõttu osutus see võimatuks. Oslo külje all asuva vana Norra kindluse suurtükitule ja torpeedode tõttu lendas õhku sakslaste suurim lahingulaev ja kokkupõrgetes brittidega lasti põhja palju hävitajaid. Niisugune soodne asjade käik osutus otsustavaks teiselgi viisil. Sellega kukutati Chamberlain, millega kõrvaldati Londonis igasugused tegurid, mis oleks võinud viia mingilegi tehingule Hitleriga. Kui puhkes sõda, nimetas Chamberlain Churchilli admiraliteedi esimeseks lordiks – mereväe tsiviiljuhiks –, kellena ta Norras arenevaid sündmusi eriti hästi ei juhtinud. Leidsid aset esimesed Briti ja Saksa vägede otsesed kokkupõrked. Brittidel ei läinud kuigi hästi, nii et sõja algus kulges brittidele tüüpiliste segaduste tähe all. Samuti paljastus juba nende nõrkus: merejõu ülehindamine. Suurbritannial olid hiiglaslikud lahingulaevad: King George V läks maksma sama palju kui moodne tehas ja vajas veelgi rohkem mehi, laev võttis pardale 3000 tonni kütust, mida oli sama palju kui mahutas tanker, selle generaatorite koguvõimsus võrdus aga elektrijaama omaga. Selle kümnest suurimast kahurist igaüks kaalus kaheksakümmend tonni ja suutis lennutada 700 kilogrammi kaaluva mürsu rohkem kui kolmekümne kilomeetri kaugusele; suurtükitornid kaalusid 1500 tonni. Kuidas oli võimalik niisugust monstrumit, mille ehitamiseks kulus kaks aastat, üldse uputada? Tegelikult osutusid need ujuvateks Maginot’ kindlusteks, millele lennukid suutsid otsa peale teha.
Samal ajal pandi Londonis süü kõikide ebaõnnestumiste eest Chamberlainile. Alamkojas oli dramaatiline hetk, kui rahulolematud imperialistid, enamasti konservatiivid, liitusid Chamberlaini vastu hääletades vasakpoolsetega, ülejäänud konservatiivid aga jäid erapooletuks. Üks konservatiivist parlamendisaadik, Leo Amery (kelle vanem poeg otsekui saatuse irooniana läks tööle natside raadiosse ja poodi pärast sõda riigireetmise eest üles), lõpetas oma hukkamõistukõne Chamberlaini vastu Oliver Cromwelli kuulsate sõnadega tüütu parlamendi aadressil: „Ükskõik mida head te ka poleks teinud, te olete siin istunud liiga kaua. Ma ütlen, minge ära ja laske meil teha teiega lõpparve. Jumala nimel, minge!” See tähendas, et brittide pudelist oli välja pääsenud uus vägev džinn. Valitsev ladvik pidas Churchilli ebastabiilseks ja isepäiseks. Malcolm Muggeridge on kunagi tähendanud, et edukas Briti poliitik peab olema kas kihlveovahendaja või kirikuõpetaja. 1940. aastal oleks kihlveovahendajaks sobinud Lloyd George, Chamberlaini võimalikuks asendajaks oleks võinud olla kirikuõpetajat meenutav ning väga eksalteeritud, aga vaikse häälega lord Halifax. Koorekiht tahtiski teda peaministriks, aga polnud nende tund, pealegi, nagu märkis ka Halifax ise, oleks ta vaevalt saanud juhtida riiki lordide kojast. Rahva arvamuse