Maa-alused. Friedrich Reinhold Kreutzwald

on>

      MAA-ALUSED

      Ükskord oli üks mees tuisusel ööl jõulu ja uuejõulu vahel teelt eksinud; sügavatest lumehangedest läbi rännates väsis tal jõud, nii et ta viimaks õnne pidi tänama, kui ühe paksu kadakapõõsa alt tuulevarju leidis. Sinna tahtis ta ööseks puhkama jääda, lootes teisel hommikul valges hõlpsamalt teed leida. Ta tõmbas keha siili kombel kerasse, mässis ennast sooja kasuka sisse, ja uinus üürikese aja pärast magama.

      Ei tea kui kaua ta sel viisil põõsa all oli puhanud, kui ta kedagi ennast raputavat tundis. Unest virgudes kostis üks võõras hääl temale kõrva:

      „Külamees, ae! Tõuse üles! Muidu matab sind tuisk lumehange, et sa. pärast enam välja ei pääse.“

      Magaja tõstis pea kasuka varjust ja hakkas uniseid silmi laiali ajama. Seal nägi ta ühe pika sihvaka kehaga mehe enda ees seisvat, kellel üks noor männipuu, paar korda kõrgem kui mees ise, kepi asemel käes oli.

      „Tule minuga kaasa,“ ütles männikepi-mees, „meil on metsas puie varjus tuluke üles tehtud, seal on parem puhata kui siin lagedal.“

      Niisugust lahket pakkumist ei tohtinud mees ära põlata, vaid tõusis sedamaid jalule ja hakkas võõra mehe seltsis edasi tõttama. Tuisk möllas kangesti, nii et võimalik ei olnud kolme sammu kaugusele midagi näha; aga kui võõras mees oma männikeppi üles tõstes valju häälega hüüdis: „Tohoo, tuisueit, anna teed!“ siis tõusis lai tänav tema ette, kuhu lumekibemekest ei tulnud.