höövliraua hambaid täis. Rein koputas rauda kord sügavamale, kord laskis tagasi, kuid sellest oli vähe abi.
„Liivane on,” leidis ta viimaks. „Põrand on liivane, nürib raua ära. Võta lapp ja tõmba need kohad üle, kuhu sa liiva viskasid. Ma toon kuurist teise höövli.”
Ühel nõul pühkisid nad liiva ära, hööveldasid ja koristasid laaste kuni lõpuks oli kaotatud viimne tulejälg.
Kuid samas tabas töötajaid uus üllatus: hööveldatud põrandaosa oli nüüd liiga valge, palju valgem kui muu põrand, ja paistis niisama teravalt silma nagu ennest põlenud kohad… sea põrandariideid, kuidas tahad.
„Ei see ema silma eest varjule jää,” arvas Anna. „Nii kui ta siin pliidi ees veidi liikuma ja talitama hakkab, kohe märkab.”
„Teeme siis mustemaks!”
„Aga kuidas?”
„Tead, toome aiast mulda ja hõõrume mullaga üle. Küll sa näed, siis ei ole tundagi, et on hööveldatud.”
Jälle asuti suures üksmeeles tööle. Anna tõi aiast põlletäie mulda ja puistas selle maha. Siis heideti põlvili ja hõõruti mullaga nii, et peopesad hakkasid kipitama.
„Läheb, juba läheb!” hüüdis Rein rõõmsalt. „Näed, juba niisama hall nagu muu põrandki.”
Ja unustati töö juures tühi kõht ja soe söök, millest kogu see õnnetus alguse sai. Kui hööveldatud põrand juba küllalt halliks oli nühitud, nii et seda muust põrandast enam eraldada ei võidud, pühiti muld uuesti kokku ja viidi välja. Põrandariided seati paigale, tuba tuulutati ja nõgi pühiti kummutilt maha. Aegsasti enne vanemate tulekut saadi kõigega valmis.
Astuti siis ärevas ootuses laua taha – kas märgatakse või ei? Ei märgatud. Ema tuli koju, hakkas pliidi ees talitama, saatis Reinu puukuuri ja Anna poodi. Kõik läks hästi: põrand oli nii halliks hõõrutud, et ema silm seda ei näinud, ja Anna oli lühemaks lõigatud põrandariide nii osavasti kohale asetanud, et sedagi ei märgatud. Ainult isa krimpsutas tuppa astudes veidi nina ja lausus siis:
„Mis te seal pliidi juures kõrvetate? Tuba imelikku haisu täis.”
Reinul ja Annal jäi seda kuuldes süda seisma. Rohkem isa asjast ei kõnelnud, võttis taskust ajalehe ja hakkas lugema.
Nii möödus kogu nädal. Vanemad ei märganud tuleõnnetuse jälgi ja lapsed unustasid selle. Laupäeva õhtul tuli ema varem koju ja hakkas talitama. Rein ja Anna mängisid tänaval hilja õhtuni. Kui nad tuppa tulid, märkasid nad kohkudes, et ema oli põrandat pesnud, ja nende hööveldatud laik valendas vastu. Isa ja ema mõlemad uurisid põrandat – mis siin on tehtud?
„Kuulge, tulge siia! Mis te selle põrandaga olete teinud?” nõudis isa.
Lapsed hoidusid nurka… süda kippus seisma jääma. Välja tuli, välja tuli ometi! Vaat seda nad ei mõistnud ette aimata.
Ei aidanud midagi – sõna sõnalt, lause lauselt nõuti lastelt välja kõik, kuidas nad olid hakanud tuld tegema, kuidas õlipudel oli ümber läinud, kuidas nad olid õli süüdanud ja kustutanud ja pärast jäljed kaotanud.
Aga vanemad ei olnudki kurjad.
„Mis häda teil seda priimust oli süüdata?” päris ema. „Rein tahtis sooja sööki saada,” nuuksus Anna vastuseks.
„Aga miks te siis õli põlema süütasite?” nõudis omakorda isa.
„Rein süütas.”
„Mina süütasin jah… et siis ei ole vaja pühkida. Ema teeb mõnikord ka nii.”
„Olete mul husarid küll,” ütles isa tõsiselt. „Suured jõnglased juba, aga tule ja vee eest peab teid veel hoidma. Jumala õnn, et te aknaid ei avanud ja märkasite riietega kustutama hakata. Vesi ei tee õlile midagi. Aga see lugu peaks teil nüüd meeles seisma surmatunnini.”
„Seisab, isa,” pomisesid lapsed, tundes heameelt sellest, et nii vähesega asi lõppeski.
PÜSS
Minu poisikesepõlv langes kokku Maailmasõja-aastatega. Isa oli sõtta võetud, ema pidi hommikust õhtuni kibedasti tööl käima, et toita meie neljaliikmelist perekonda. Linnavalitsusest maksti küll emale sõdurinaise pajukit, kuid sellega üksi me läbi ei saanud. Kõik hinnad kerkisid iga päevaga, nii et palk ega pajuk neile kuidagi järele ei jõudnud.
Sellest siis tuligi, et me ema harva nägime ja minusugusele poisile rohkem vaba voli jäi ümberjooksmiseks, kui seda oleks tohtinud lubada. Pikad õhtupoolsed päevad jooksime ringi kas Koplis, metsas või kolasime sadamas. Linn oli sõdureid ja võõraid töölisi täis, igal pool oli midagi näha ja toimetada.
Pärast revolutsiooni, sõja viimasel aastal toodi linna nii palju sõdureid, et neid paigutati isegi eramajadesse. Meie naabrusse paigutati terve trobikond vene sõdureid, kes hommikust õhtuni lärmitsesid õues või kolasid linnas. Mõnikord laulsid nad kurvaviisilisi laule. Teinekord lasti jälle selline mürgel lahti, et hoia alt – harmoonika pandi hüürgama, mehed kogunesid ringi, kuna keskel löödi tantsu.
Igatahes märkasime meie, et õiget korda enam sõjaväes ei ole, püssid vedelesid kuuris või seina ääres, padruneid võisime meie, poisid, saada niipalju kui aga tahtsime. Käsigranaate, granaadikapsleid ja muud laskemoona liikus nii palju poiste seas ringi, et võis arvata, nagu tahaksid poisid sõdurite asemel sõtta minna. Esialgu aga ei mindud kuhugi, paugutati siinsamas rannas ja metsas. Mõned vanemad inimesed ohkasid:
„Ime küll, et nad selle paugutamise peale üksteist pole veel maha tapnud!”
Siis aga hakkas koolis igast klassist poisse ära jääma – teati kõnelda, et see ja see lasknud granaadikapsliga oma sõrmed ära, see lasknud endal silma peast välja.
Minu pinginaaber Lembit Ruut teatas ühel päeval:
„Nende granaatidega ei maksa jännata, aga vaat püss – see on hoopis iseasi. Kui saaks ühe päris vintovka kätte, siis alles oleks mees.”
See „vintovka” saamine ei lasknudki kaua oodata. Ühel päeval kolisid meie naabermajast vene sõdurid ära, jättes maha õuetäie igasugust prahti ja mustust, aga ka palju sõjatarbeid.
Me leidsime sealt raudkiivreid, gaasimaske, supikatlaid ja palju muud, millele me nimegi ei teadnud anda. Aga kõige tähtsam leid oli püss, päris uus ja korras püss. Sõber Lembit takseeris püssi mitmest kandist ja teatas siis, et see on jaapani püss.
Nii saime siis ootamatult püssi omanikuks. Viisime selle esiteks Ruutide puukuuri, kus ta hoolikalt ära peitsime.
Kustki hankisime ka jaapani padruneid, nii et olime täies varustuses sõjamehed.
Kui aga tahtsime püssiga linnast välja minna, et mõnd toredat pauku teha, siis ei läinudki see nii lihtsalt. Püss õlale võtta ja minna nagu sõjamees muistegi – seda me ei riskinud. Juba lähemal tänavanurgal oleks miilitsamees meilt püssi ära võtnud. Palitu hõlma alla püss panna – selleks olime meie liiga väikesed ja püss liiga suur. Lembi katsus küll püssirauda püksisäärde peita, nii et pära oleks tulnud üles pintsaku alla, kuid ka sellest ei tulnud midagi välja. Meie kuued olid aja jooksul nii kitsaks jäänud, et isegi tüseda taskuraamatuga, kui see põuetaskus oli, hõlmad kinni ei andnud, mis siis veel rääkida püssilaest.
Viimaks leiutas Lembi:
„Ei aita muud, kui tuleb püssiraua otsast tükk maha võtta, parajasti nii, et kui lae paned kaenla alla, siis toru ots palitu alt välja ei paista.”
Nii siis jäigi. Lembi isa oli Sadamatehaste lukksepp ja tal oli kodus nii palju rauatööriistu, et tee või uus püss valmis algusest lõpuni. Lembi isa rauasaega võtsime püssi otsast tüki maha, parajasti niipalju, et kui lae panid kaenla alla, siis toru ots palitu hõlma alt välja ei paistnud. Muidugi ei läinud ka palitu hõlmad kinni, kuid me käisimegi rohkem lahtiste kui kinninööbitud hõlmadega. Viilisime saetud püssiraua otsa siledaks ja olime väga õnnelikud. Kel teisel meie koolist oli nii tore püss nagu meil!
Laskemoona