n>
MA TULEN HILJA
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis,
ei jõudnud varem lauluvainule.
Ei looda pärga ega lille ehteks:
Jäin ikka hiljaks iga võidule.
Ma laulan üksi laulu muinasjutust,
Kus valgus maeti mulda võrsuma,
Ja sellest hing sai inimese rinda
Ja igatsus kui tuli tungija.
Ses tules nägin jumaluse randa.
Kesköösel sinna lendas minu nutt:
Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis, -
Ma unistaja nagu muinasjutt.
VALGE ÖÖ
VALGEL ÖÖL
Mets kohas, kui tuhanded kandled
Ta põues kumisesid,
Kui kandled, kus päikesekiired
Pääl keelteks kõlisesid;
Ja läbi uinunud ilma
Kui inglid liikusivad,
Ja tasasel armsuse lennul
Ööd valget külvasivad.
Mets kohas, öö õndsuse mõttes
Mu tunded õitsesivad,
Ja palves Jumala rannad
Mu südant tervitivad.
KEVADE ÕHTUL
Nagu magus unenägu
Tine hõise igal pool;
Üle aasa ujub tasa
Valge udu jahe vool.
Metsa põues nagu kõne,
Punga puhkemise jutt;
Üle välja, üle põllu
Rõõm kui värin, õnne nutt.
Eha kumab, päike magab,
Siiski kõik kui ärkvel veel,
Nagu õnnis ootamine:
Armastus ju ammu teel!
Ja mu südant täidab sala
Nagu soojus sumaja:
Võiksin läbi vaikse ilma
Kodu hõiskeks sulada!
KEVADE
Kellade helin käib, kellade helin -
Kevade sügavus kumiseb,
Udude südames ärkavad rannad,
Tõusmine idudes kujuneb.
Väsind kõik olid kui minejad lained,
Luitel kes suudeldes surivad,
Õndsad kõik lauldes nüüd jälle
Läbi öö soojunud tulevad.
Õnn ülestõusjale, päikest kes tunneb
Eneses kalmusid lõhkumas,
Õnn, kes kõik kurbused purjedeks kudus,
Hingele kaugusi pühendas.
Tõuse, o süda, lenda ja mängi,
Tõuse kui liblik sa tõugu seest -
Kellade helin käib, kellade helin
Kumiseb, kõneleb tõusmisest.
ÜLESSE!
Tolmuse tänava suruvast kitsusest
Sinna, kus puhas on õhk,
Sinna, kus inime vabalt saab hingata,
Vabalt, mis üksinda kõrgel võib võrsuda,
Kõrgel, kus puhas on õhk!
Puhas on vabadus, vaimustus, armastus,
Avar sääl südame piir,
Tarkuses langend sääl kõikide rinnale,
Kes siin on juhtinud otsijaid ülesse,
Avar kus südame piir.
Puhtas, sääl tunned, mis peidetud elusse,
Leiad, et ilus on maa,
Leiad, et magus on elada valguses,
Päevalist leiba nii maitseda eneses,
Tunda, kui ilus on maa.
Tuimuse tänava suruvast kitsusest,
Igatsus, kanna sa meid,
Vabadus, tiibu sa tuliseid kasvata,
Vaimustus, kõiki sa minekuks ühenda,
Armastus, juhi sa meid!
KÕIK TUULED (Gaseel)
Kõik tuuled mul armsad südaööl,
Koos laulame mõndagi laulu.
Ei sõbrad unusta armsal tööl
Koos viibides kunagi laulu!
Kõik tuuled, meil alati vöö on vööl;
Me elame reisi laulu
Ja paisudes läeme kui armsal tööl
Kesk lagedat, koduta laulu -
Kõik tuuled, me huugades südaööl
Täis valguse ihade laulu.
VESIROOS
Keset vaikset järve,
Kus need lained tasa käivad,
Suudleb päike lõmmelehte,
Suudleb, üksi pilved näevad,
Vette loovad varjuvärve -
Päike suudleb lõmmelehte.
Keset vaikset järve
Kosib päike lõmmelehte,
Leiab teed ta südamesse,
Loob sääl endast talle ehte,
Luues vajub, õhtuvärve
Lisab vete läikidesse.
Keset uinund järve
Sureb lõmmelehte päike,
Sünnib õrnaks vesiroosiks
Kumama kui uni väike
Õhtupalveks jumalale.
SUVI
Kõik pehmed suvetuuled mängivad,
Vett suudleb valgus üheks taevaga -
Kõik väljad endamisi tolmavad.
Kõik sõnad raugesid su huultele,
Kõik sõnad vaikisid ka minul -
Kõik kadus meil, ja jäi üksi südame
Üks helin, üks nii mul kui sinul.
Ja pehmed suvetuuled mängivad
Ning meie õnnelilled õitsevad.
KAJA
Kätkis kiigub lapsukene,
Une hõlmas hingab tasa;
Palgel kõnnib nagu virve
Vaikne naeratuse sära,
Päiksepiste vastukaja
Paradiisi mängumurult.
Kätki kõrval istub ema,
Vaatab naeratuse sära,
Virvemängu