Valitud värsid. Ernst Enno

mõni unistus

      Ja ahelad, nii elu vikerline vöö.

      Nii raske, raske aina musta muret kanda,

      Nii kõike ikka ainult pisarasse panda

      Ja emapiimast igatsusi imeda,

      Neist kõrvast kõrva sõpradele sosista -

      Ja kütke siin ja kütke sääl

      Ja laane taga nutuhääl

      Ning ümber kalmud, ümber maa

      Ja talu lüngas taluga,

      Et mustendades oodata.

      Kui kaua, kaua puhkad, armas, ikka veel?

      Näe, ärkliaknas kuskil näha tuld,

      Sääl kõrval teine, kolmas särab nagu kuld:

      Noor elu vaeva rannast kodu poole teel.

      Ja kevade on väljas, tungib kõige põue -

      Nii sammume kõik oma õnne õue,

      Sest magus vili kasvab oma vao sees,

      Sest kosub naine, kosub jälle iga mees -

      Ja valgus siin ja valgus sääl

      Ja laane taga piduhääl,

      Ja ümber talud, ümber maa,

      Et sätendades valvata.

      Kui ilus, ilus oled, Tartu, valgel ööl!

      Ju toome okstes näha õitelund -

      See on su kroonimise vaimutund -

      O õnnelik, kes iial kodus oli tööl,

      Võis juua hinge põhjaööde kulda,

      Võis surmas suudelda veel kodumulda,

      Ja tunda, kuidas langeb kivist kild,

      Kuis valmib oma hingekodu sild -

      Ja valgus siin ja valgus sääl,

      Ja sügav sõna keele pääl,

      Ja ümber põllud, ümber maa,

      Et kõik nii hää on vaadata

      Ja naeratades elada.

IV 1916

      NEIL ÕHTUTUNDIDEL

      Neil õhtutundidel, kui algab meie valge öö,

      Kus pehmeks sulavad maa teravamad jooned,

      Kus kõrvu kostavad vee sügavamad sooned -

      Sa ise süvimeelsem pääle väsitava töö.

      Neil õhtutundidel kuis ikka tasakesi käid,

      Toob lainetusi tasa kuulja kuulmesse -

      Kui mõistaksid sa tiibakasvatavat rammu -

      Pool tunne, mõte, siiski käima enda ette jäid.

      Kuis oled sa nii imeline, põhja valge öö

      Ja kodu – sügav küsimine nende hinges,

      Kes aru said, mis võrsub elutuules vinges

      Ja mida sügavusest valge ette tõstnud töö.

      On palju õnnistada jäänud, mis meil annab ilm,

      Veel enam seda, mis ehk tagantjärgi armas,

      Ja mis kui mure särgi küljes kuldne narmas

      Sul ehteks sai, kui viimaks leidis kesköö sisu silm.

      O tiivad, kootud küsimise süvinenud loos,

      O kuskil enda põhjas saavutuse sära,

      Nii pehme, et sa selleks ise sulad ära,

      Ja vaim ja hing on pulmapiduks imelikuks koos.

      Neil õhtutundidel, ah õnnis, õnneõnne öö -

      Kui läbi pisarate, mis ju kadund ammu,