sõitmine on teil kui ka meil igav, seltsis sõit on hästi mõnus.“
Hilda ehmatas valgeks nagu surnu. Mehed tõmbasid tõllaukse kinni, istusid maha ja sõit läks jälle omasoodu edasi. Küüdimees aga, kes Hilda juurde tulijate meestega seniajani tõlla taga oli sõitnud, pööras ümber ja läks tühjalt tagasi.
Hilda aimas, kuidas lugu oli, aimas, et teda oli petetud… Ta hing kargas selles tundmises nagu tuleleeki täis, ta oleks iseenese puruks tõmmanud, aga ta liikmed olid nagu halvatud, ta ei suutnud kättki tõsta. Hirmus ehmatus, valu, ahastus, viha ja kõige sügavama õnnetuse aimamine olid kõik ta keha nagu raskete ahelatega kinni nöörinud. Ta tahtis kisendada, aga – hääl ei pääsenud lahti… Ta püüdis tõllaakent puruks lüüa ja välja hüpata, aga kahe mehe tugevad käed tõrjusid nõrkenud naisterahva tagasi…
Seejärel kadus surnuvalge kahvatus Hilda näolt ära ja asemele tuli kuum puna. Ta rind tõusis ja vajus… tuline hiilge tuli silmadesse, võitmatu vahvus ja julgus paistis ta palgelt. „Inimeseröövlid,“ küsis ta validal, lõhkeval häälel, „kuhu tahate mind viia?! Häbenege, nurjatud! Inimese – ilma süüta inimese – mehenaise varastate teie kõige õelamal, kõige kelmilikumal pettuse teel ära ja ise teie julgete veel minu juurde tulla nii õiglasel, häbematul viisil!“
Ta vajus tõllanurka tagasi, ei jõudnud enam nii hirmsa õeluse vastu oma sõna tarvitada.
„Ärge pahandage nii palju, hää lapsuke,“ pilkas teine mees. „Teil on ju meeste vastu hästi hell ja soe süda.“
Uuesti täitis tuline ägedus ja ramm Hilda vere. Plaks-plaks käis ta käsi vastu lobiseja suud, nii et punased veresooned sõrmede asemeid avaldasid.
Teist korda katsus Hilda aknast välja tormata, aga teist korda tõmmati ta tagasi. Välja tungides silmas ta tee ääres üht tuttavat kohta ja märkas sellest, et tõld mitte sugugi Tallinna Kabala poole, vaid koguni Riia teed lõuna poole veeres. See tõi ahastust veel ahastusele juurde. „Appi! Appi!“ kisendas õnnetu naisterahvas. „Inimeseröövlid!.. Mind viivad nad ära!.. Appi!..“
Ta valjus nõrgalt istmele, jäi nagu uimaseks. „Albert – Albert – isa – tulge aidake mind!“ hüüdis ta veel nagu läbi une, siis jäi minestusse…
„Seda parem,“ rääkisid mehed tema juures, „nõnda on rahulikum sõita. Ja kui ta kuni Riiani nii vagune seisaks, siis oleks veel kõige parem. Meie tarvitame rahu. Kui ta mõne kõrtsi juures inimeste kuuldes kisa peaks tegema, siis võiks asi halvaks minna.“
Tükk aega oli tõld edasi veerenud. Ilm oli valge, päike hakkas tõusma. Hilda tegi silmad jälle lahti ja vaatas väsinult enese ümber. Ta meeliskles natukene aega; arusaamine tuli tagasi.
„Ma, õnnetu inimene,“ õhkas ta raskes valus, „minu õnnetu Albert, õnnetu isa ja ema! Mis ütleb teie süda, kui teile avalikuks saab, et mina põrguröövlite küüsi olen langenud!.. Peaks maa lõhki minema ja mind ära neelama!..“
„Jääge parem vagusi,“ keelasid õelad seltsilised. „Teie näete, pääsemist teil enam ei ole, ja mida enam kisa teete, seda pahem on teie lugu. Teie olete õigel ajal pulmasõidu ära unustanud, meie aitame nüüd seda puudust parandada ja – uskuge ehk mitte, meie teeme hästi pika pulmasõidu. Meie viime teid kuhugi kaugele varjupaika, sääl peetakse teid niikaua, kuni Albert Gamla, kelle südame teie ära olete nõidunud, teid ära on unustanud. Siis võite jälle vabaks saada. See on meie hää nõu ja see sünnib siis, kui teie meie seltsis mõistlik ja vagune olete. Tahate teie aga kära teha ja abi karjuda, siis peame teid vagusaks jääma sundima.“
Mõlemad mehed võtsid põuest püstoli ja näitasid neid oma vangile. „Vaadake, need tunnistavad teile küllalt selgesti, et meie mitte nalja tee. Loodame, et paremat valitsete!“
„Aga kes olete teie ja kuhu tahate mind viia?“ küsis Hilda julgel, valitseval ja valust segatud häälel.
„Kes meie oleme, see on meie asi ja meie ei toimeta teiega midagi oma nimel, vaid kõik püha katoliku kiriku valitsuse nimel. Teie olete katoliku kiriku vastu patustanud, olete ühe selle kiriku tähtsama liikme pahale teele eksitanud, vististi ära nõidunud ja nüüd nõuab kirik teilt lepitust. Mis teiega on sündinud ja veel sünnib, see on ka Alberti isa tahtmine. Tema on kiriku käest teie vastu seda abi palunud, mida ise nüüd tunnete ja maitsete. Teie olete tema käest poja ja kiriku käest truu ja tähtsa liikme ära kiskunud, kuna teie ometi oma seisukohast niisuguse mehe poole ei oleks pidanud vaadatagi tohtima – nüüd võite siis järele mõelda, kas teie parema palga olete teeninud kui selle, mis saate, – teie lähete katoliku kiriku kloostrisse vangi. See kõik, mis teile ütleme, ja seega on jutt aetud ja olge nüüd vagusi.
„Kloostrisse… vangi!“ karjatas Hilda surmavalulise häälega. „Issand Jumal… kas nad tõesti minuga seda teevad!..“
Ta langes veel raskemalt minestusse kui enne.
Kus on minu naine?
Kaks ööd ja päeva oli Hilda ärasõitmisest juba mööda läinud. Õhtu oli tulemas, päike kadus praegu majade taha ära. Kange õhinaga sõitis Albert Gamla läbi Viljandi linnakese oma maja poole, nagu oleks teda taga aetud. Oma ukse ette jõudes kargas ta kähku maha, vaade lendas akende poole – igatsuse ja armastuse õhinal ruttas ta sisse.
„Hilda! Hilda!“ hüüdis noormees kuumal, õnnelikul häälel, „kus sa oled? Sa ei tulegi mulle vastu.“
Ühtegi vastust ei olnud kuulda.
„Kus proua on?“ küsis Albert köögis seisva kahe tüdruku käest.
„Ei meie tea – nad läksid tunaeile õhtul köstrele oma papa juurde ja ei ole veel tagasi tulnud.“
Nagu poollendaval sammul ruttas Albert seepääle oma äia kodu poole. „Mis teeb minu Hilda?“ küsis ta sinna jõudes rutuliselt. „Kus ta on? Ka siin ei tule ta mulle vastu.“
„Teda ei ole ju siin sulle vastu tulemas, kallis poeg,“ kostis köster natuke kahvatanund näol. „Sinu oma kirja soovitusel pidi ta ära sõitma.“
„…Pidi ära sõitma… minu kirja soovitusel…“ Ta lõi kaks kätt otsa pääle kokku… ta mõistus kippus kaduma. „Issand Jumal!“ kisendas ta, „nad on mu naise häbemata vale katte varjul ära varastanud… inimeseröövliks on nad hakanud – ja seda on nad minu nimel teinud. Millal ta sõitis? Kuhu ta sõitis? Kus on see kiri, mis temale tuli?..“ Ta hingamine oli raskeks läinud, rind tõusis ja langes lainjalt, kõige hirmsam mäss möllas ta hinges.
Hilda vanematega oli seesama lugu. Nad mõlemad olid raskes ehmatuses nagu hambad seisma jäänud, mõlemad näost valged nagu paber. „Kallis Albert,“ kogeles viimaks köster, „mis ma võin öelda – minu ainust last ei ole siis enam. ta on surmahädas ja ahastuses – põrgulike inimeseröövlite küüsis… Teise päeva õhtul pääle sinu Tartusse sõitmist tuli talle sinu käest kiri. Sina soovivat, tema pidavat kohe Viljandist ära sõitma, pidavat Kabalasse minema. Sina olevat kuulnud, et vaenlased teda siia varitsema tulevat. Sina ise saavat Tartust ka Kabalasse minema ja siis tulevat teie mõlemad veel siia tagasi. Ja tema läks… Mu vaene laps… ma ise saatsin tema minema…“
Ta nuttis, ei saanud enam rääkida. Ka Hilda ema ei suutnud enam raskele hoobile vastu panna. Ta oli kummuli sängi pääle langenud, kaebas ja ägas nagu rumal laps. Ainult Alberti silmad olid nutupisaratest kuivad ja ehk küll hingamine ruttu ja rusutult käis ning rind raskesti paisus, siiski oli tema nägu kindel ja murdumatu nagu raud ja teras, ta silmades leekis mehisuse südidus nagu elutuli.
„Räägi edasi, kallis isa, räägi ruttu,“ käskis ta. „Millal ta läks? Kuhu jäi kiri? –„
„Tunaeile öösel kell üksteist läks ta siit minema,“ sõnas isa läbi nutu. „Sinu kiri arvas öösist minemist sündsamaks. Kirja võttis ta muidugi kaasa. Meie keegi ei teadnud midagi kahelda – kiri oli karvapäält nagu sinu käega kirjutatud. Ka suure ja ilusa kinnise tõlla nelja hobuse ja kutsariga olid sa saatnud – ma õnnetu… mina ise panin tõllaukse kinni ja andsin tema inimesevaraste