Merineitsit: muinaslooline poeem XX laulust. Villem Grünthal-Ridala

kära; tõrv (Sr.) = sarv, luik; tursk (Sm.) = laine tuisk ja ääl, mis see teeb, maha käies; tüüräjämä (Vr. Sm.) = tüürama, tüürima; ulal = väljal; ulap, pa (Sm.) = ulguselg, väline meri; uhitlema = käsi väänlema, kisendes ja ähvardes; valg(a)ma (Vr.) = sadama paik, maaletuleku koht; vant = köis, mis masti toetab; varp, bi (Sr.) = varaankur, selle köis; vasam (Sm.) = nool, laia otsaga; vastne (Ln. Vr.) = hiljutine, uus; veeldämä (Sm.) = äkki vedama, tõmbama; veits = nuga, suurnuga, terariist; venone (Sm.) = veneke; vesikas = must liik partisid; vest (Vr.) = suur nuga, terariist; vihur (Sm.) = viherik, tuulepiste, iil; viiger (Sr.) = tähniline hüljes; vinisema = vinguma, vihatsi hüüdma; virge = vire, väle; viruma (Sm. Ln.) lamama; voodetama = sängi tegema; võihkima (Sm.) = võih hüüdma, oigama; võivotelema = kaebama, ägama; ööbümä (Sm.) = ööks jääma; üldümä (Sm.) = kerkima, vihastama; üline (Sm.) = ülalpool olev; ülitse (Sm.) = ülalt poolt.