Tartumaa muinasjutud. Matthias Johann Eisen

minema. Nõnda jäänud Prossa järv kinnimatmata. Järsk mullamägi, mis Kalevipoeg kokku loopinud, seisab praegugi hommikupoolsel järve kaldal alles.

      10. Kalevipoeg jõge kaevamas

      H. Karro. Palamuselt.

      Kalevipoeg kaevanud jõge Jõgeva jõest (Pedja, Jõgeva vallas Laiuse khk.) Ellakvere küla Otsa Andrese ja Kollaka talude maadest läbi, tahtnud Kuremaa järve tühjaks lasta Jõgeva jõkke. Selleks kaevanud Kalevipoeg umbes poolteist versta pikkuselt uue jõe. Et aga suvine öö liig lühikene olnud, ei ole ta jõe kaevamise tööga mitte lõpule jõudnud, sest Ellakvere ja Võduvere küla kuked hakanud laulma.

      Mehikene kohkunud selle üle. Jätnud jõe kaevamise töö katki, mis veel tänaseni igaühele näha on.

      11. Kalevipoeg Palamuse kirikut purustamas

      M. Kitznik. Palamuselt.

      Palamuse kihelkonnast võin ma teatada, et siin Kalevipoega üsna hästi tuntakse; on ju selle kihelkonna piiril 2 Kalevipoja sängi, mis teda rahvasuus iialgi ununeda ei lase. Üks neist on Kassinurme mõisa mägedes, umbes paar vereta mõisast põhjapoole, raudteest mitte kaugel pea Jõgeva ja Kaarepere jaamade vahel. Teine on Luuamõisa metsas Ehavere nõmmes, umbes paar versta Luua mõisast lõuna-hommikupoole väikse, jõe kõrge kalda pääl; mõlemad sängid on kaunis suured, umbes 4-5 sülda pikuti ja vähe voodi nägu maakünkad. Üsna voodi ligi Ehavere nõmmes kasvab üks kruvisarnane keerus kuusepuu; jutustati, et Kalevipoeg omal ajal vitsa tahtnud väänata, aga ei tea, mis põhjusel otsa maa sisse pistnud ja see kasvama hakanud.

      Siis veel on siinsamas kihelk. Kaarepere mõisa juures olevast “Pikkjärvest” (3 versta pikk – l lai) Kalevipoeg määratu suure kiviga Palamuse kirikut puruks tahtnud visata, mis umbes 6-7 v. eemal on. Viskamine pole aga õnnestanud ja kivi on praegu Pikkjärvest paar versta eemal, üle Nava mäe, Luua mõisa, “Prossa” järve ääres näha, versta 3-4 Luua mõisast õhtupoole; seda kivi üteldakse maa sees suurem pool veel olevat, kuna ta maa päälgi väikse majakese suuruselt on. Kui ma ei eksi, siis on vist Palamuse piiril Roela mägedes ka niisamasugune Kalevipoja kivi.

      Kalevi seltsilastest, Olevist, Sulevist ja Alevist j.n.e. ei tea Palamuslane midagi, aga tema vastasest sortsilasest ja mõne jutu järele vanapaganast, kellega ta võidelnud, teadis mulle mõnigi rääkida. Nii tulnud ta kord oma sängist Kassinurme mägedest ja pannud 200 saelauda rinna- ja suure õllevaadi vestitasku ja sammunud siis Peipsi poole oma vastasega võitlema.

      Veel teab rahvas väga hästi tema mõõka Kääpa jões olevat – teatakse veel ka, kuidas ta siilile tüki omast kasukanahast andis j.n.e.

      12. Kalevipoja kivid I

      A. Tiitsmann. Kodaverest.

      Kodavere ja Kallaste vahel Tedre külas, Peipsi kaldal on üks suur kivi. Neid olla Kalevipoeg räpsuga visanud.

      13. Kalevipoja kivid II

      A. Tiitsmann. Kodaverest.

      Kodavere Saare-Ruskavere Lossi talu väljal on Kalevipoja lingukivi tükk. Teine kukunud Peipsi ääre, kuna teine siia, Ruskavere väljadele kukkunud.

      14. Linnutaja mägi

      S. Sommer. Tormast.

      Torma kihelkonnas, kirikust umbes kaks versta lõuna-õhtupoole on Linnutaja mägi, mida Kalevipoja sängiks nimetatakse. Mäe põhjapoolt kallas on metsaga kaetud, lõunapoolne külg on lage. Mäe pääl kasvavad kaks suurt kaske, teine teiselpool mäe serval – sängi päitses ja jalutsis. Linnutaja mäest põhja-hommikupoole on mitme versta pikkused mäekinkude read.

      Rahvas räägib nende mägede, kui ka Linnutaja mäe sündimisest järgmiselt:

      Kord tulnud Kalevipoeg Peipsi poolt põll liiva täis. Põlleserv läinud kogemata lahti ja liiva libisenud tükati maha. Ja nii saanudki see mägede rida. Kui Kalevipoeg seda märganud, pole põlles enam palju liiva olnudki. Ta visanud paha meelega sellegi liiva maha, teinud hunniku päält tasaseks ja heitnud ise sinna pääle magama ja puhanud seitse päeva perakuti. Vanaisa lasknud päitsi ja jalutsi kased kuninglikule võsule kasvada ja et põhja külmad tuuled pääle ei puhuks, tekkinud vanataadi tahtmisel põhjapoolse mäe küljele mets.

      Iga kord, kui Kalevipoeg Peipsi poolt tulnud, pikutanud Linnutaja mäel.

      Kui ta kord jälle sääl maganud, tulnud vanasarvik teda tülitama. Kalevipoeg ärganud ülesse ja hakanud sarvikuga võitlema. Et aga Kalevipoeg õieti väsinud olnud, siis kippunud sarvik temast ülekäima. Äkitselt hüüdnud hääl võsust: “Kalevipoeg jookse linasse.” Linapõld olnud sääl ligidal. Kalevipoeg lipanud linasse ja nii saanud sarvikust võitu, sest sarvik ei saa mitte linas käia.

      Kalevipoeg läinud nüüd vaatama kes tema hää nõuandja on ja kutsunud teda välja. Hääl hüüdnud põõsast, tema ei saa välja tulla, sest ta on alasti. Kalevipoeg lõiganud siis oma kuue küljest tüki ja visanud põõsasse. Selle kuuehõlma tüki võtnud see loom omale ümber ja tulnud välja. Loom polnud keegi muu kui meie tuttav siil. Siili okkaline nahk annab tunnistust meile, missugune ennemuiste Kalevipoja kuub olnud.

      15. Kalevipoeg teed tegemas

      H. Karro. Palamuselt.

      Kalevipoeg hakanud Kuremaa järvest Palamuse kihelkonnas risti teed läbi tegema õhtupoolt hommikupoole. Tee tegemine pidi mõlemilt poolt järve kaldast korraga algama. Teetegemiseks on Kalevipoeg hommikupoolsele järvekaldale Piitra alla õhtupoolsele kaldale Ängküla kohale kivilademe kokku kannud. Kiva mahavisates olla Ängküla-järve ja Rootsi-Lepiku talu kuked selle kolina pääle unest üles ärganud ja laulma hakanud. Kalevipoeg pistnud plehku. Tee jäänud järvest läbi tegemata ja kivilasud hommiku- ja õhtupoolsel järve kaldal veel praegu maas.

      16. Kalevipoeg silda üle Peipsi tegemas

      M. Sild. Avinurmest.

      Lohusoos, Nenasi (Nina jaama) kohal on Peipsi järves, arvata verst maad kaldast eemal, väikene saar – küngas, – mis väikese vee ajal väljas on, kaldasse ära paistab, suure vee ajal, nagu kevadeti ja sügiseti vee all on. Selle künka sündimisest teab vanajutt rääkida:

      Kord tahtnud Kalevipoeg silda üle Peipsi järve teha. Viinud ühe rüpetäie kiva. Kividest saanud tee poole järveni. Siis jätnud Kalevipoeg teetegemise seisma. Oleks ta üle järve tee teinud, siis ei oleks järves vesi jooksta saanud ja võib olla, tee ära lahutanud. Sellest rüpetäiest kividest, mida Kalevipoeg järve viinud, on see väike saarekene järele jäänud. Rahvas kutsub seda saarekest “Kuivloot’aks.”