saaks printsess ja aja möödudes kuninganna. Aga minu jaoks jääks ta igaveseks kättesaamatuks.
„Fitz!” Narr pani käe mu õlale ja pigistas õrnalt. Ma tean, et ta ihkas mind raputada. Avasin silmad.
Ta vahtis mulle näkku. „Kas sul pole mulle midagi öelda?” küsis ta ettevaatlikult.
„Kas ma saaksin veidi vett?”
Kuni ta seda tõi, kogusin ma end. Narr aitas mul juua. Selleks ajaks, kui ta mult tassi tagasi võttis, olin suutnud otsustada, milline küsimus tunduks kõige veenvam. „Mida Kettricken selle peale ütles, kui ta kuulis, et Verity on sohiku sigitanud? See ei võinud teda rõõmustada.”
Üle Narri näo vilksatas kõhklus, nagu ma olingi lootnud. „Laps sündis lõikusaja lõpus. Liiga hilja, et Verity oleks saanud enne retkele minekut tema isaks olla. Kettricken mõistis seda minust kiiremini.” Ta kõneles peaaegu hellalt. „Isa pead olema sina. Kui Kettricken seda Chade’ilt otsesõnu küsis, siis tunnistas ta seda.” Narr kallutas pead ja uuris mind. „Sa ei teadnud?”
Raputasin aeglaselt pead. Mida tähendas au minusuguse jaoks? Sohilaps ja salamõrvar, mis õigust oli minul hingeüllusele? Tõin kuuldavale vale, mis jääb mind alatiseks vaevama. „Ma ei saanud sigitada lõikuse ajal sündinud last. Molly pagendas mu oma voodist ammu enne seda, kui ta Buckist lahkus.” Püüdsin hoida hääle kindlana, kui ütlesin: „Kui ema on Molly ja ta väidab, et see on minu laps, siis ta valetab.” Püüdsin olla nii siiras, kui suutsin, ja lisasin: „Mul on kahju, Narr. Ma pole sigitanud sulle Farseeride pärijat ja see pole mul ka plaanis.” Mul polnud vaja pingutada, et hääl lämbuks ja silmisse kerkiksid pisarad. „Kummaline,” raputasin vastu patja pead, „et selline asi mulle nii väga haiget teeb. Et Molly võib tahta lasta seda last minu omaks pidada.” Sulgesin silmad.
Narr ütles hellalt: „Niipalju kui mina aru sain, et ole ta lapse kohta midagi väitnud. Ma usun, et praegu veel ei tea ta Chade’i plaanidest midagi.”
„Ma peaksin vist nii Chade’i kui ka Kettrickeniga kohtuma. Andma neile teada, et olen elus ja avaldama neile tõe. Siis, kui ma olen juba tugevam. Aga praegu, Narr, tahaksin üksi olla,” anusin ma. Ma ei tahtnud näha kahjutunnet ega ka hämmeldust ta näol. Palvetasin, et ta mu valet uskuma jääks, hoolimata sellest, et põlastasin end selle jälkuse pärast, mida olin Molly kohta öelnud. Nii et hoidsin silmad kinni, Narr aga võttis küünlad ja läks ära.
Lamasin mõnda aega pimeduses ja vihkasin ennast. Niimoodi on parem, kinnitasin ma endale. Kui peaksin kunagi Molly juurde tagasi pöörduma, ajan kõik jälle õigeks. Ja kui seda ei juhtu, ei võta nad vähemalt meie last temalt ära. Kinnitasin endale üha uuesti ja uuesti, et talitasin targasti. Aga see ei tundunud tark. See tundus reetlik.
Ma nägin und, mis oli ühtaegu kirgas ja nüri. Ma tahusin musta kivi. See oli kogu unenägu, kuid see oli oma monotoonsuses lõputu. Ma kasutasin peitlina pistoda ja vasarana kivi. Mu sõrmed olid korpas ja paistes neist paljudest kordadest, kui haare oli vääratanud ja kivi oli pistoda pea asemel näppe tabanud. Aga see ei peatanud mind. Ma tahusin musta kivi. Ja ootasin, et keegi tuleks ja mind aitaks.
Ühel õhtul ärgates leidsin oma voodiservalt Kettle’i. Ta tundus veel eakam, kui ma mäletasin. Ähmane talvine päevavalgus imbus läbi pärgamendist akende ja puudutas ta nägu. Silmitsesin teda mõnda aega, enne kui ta mu ärkvelolekut adus. Taibates vangutas ta pead. „Oleksin pidanud kõigist su veidrustest seda aimama. Sa olid ise ka teel Valge Prohveti juurde.” Ta kummardus lähemale ja jätkas sosinal: „Ta ei luba Starlingit sinu juurde. Ta ütleb, et sa oled nii elava külalise jaoks veel liiga nõrk. Ja et sa ei taha, et keegi teaks sinu siinviibimisest – mitte veel. Aga ma viin talle sinult sõna, eks ole?”
Ma sulgesin silmad.
Särav hommikune aeg ja koputus uksele. Ma ei suutnud laastava palaviku tõttu ei uinuda ega ka ärkvel püsida. Olin joonud pajukooreteed, kuni kõht loksus. Sellegipoolest lõhkus pea valutada ja ma värisesin või higistasin pidevalt. Koputus kostis uuesti, valjemini, ja Kettle pani käest tassi, millega ta oli mind parajasti tüüdanud. Narr istus oma töölaua taga. Ta pani tahumisriista käest, kuid Kettle hõikas: „Ma teen lahti!” ja avas ukse hoolimata Narri keelust: „Ei, las ma ise!”
Starling tungis nii järsult tuppa, et Kettle üllatusest karjatas. Starling tuiskas temast mööda, raputades mütsilt ja keebilt lund. Ta heitis Narrile võiduka pilgu. Narr vaid noogutas talle südamlikult, nagu oleks teda oodanud. Sõnagi lausumata pöördus ta oma nikerdustöö juurde tagasi. Eredad vihatulukesed Starlingi silmis lõid tulisemalt leegitsema ja ma tajusin, et ta on millegagi väga rahul. Ta lõi ukse enda järel valju pauguga kinni ja tuhises minu juurde nagu kehastunud põhjatuul. Ta vajus mu voodi kõrvale ristijalu istuma. „Nõnda siis, Fitz. Mul on nii hea meel sind jälle näha. Kettle rääkis mulle, et sa oled viga saanud. Ma oleksin sind juba varem vaatama tulnud, kui mind poleks ukselt minema saadetud. Kuidas sa end täna tunned?”
Ma püüdsin keskenduda. Soovisin, et ta liiguks aeglasemalt ja räägiks vaiksemalt. „Siin on nii külm,” kaebasin piredalt. „Ja ma kaotasin oma kõrvarõnga ära.” Olin selle kaotuse just hommikul avastanud. See tegi mulle tuska. Ma ei suutnud meenutada, miks see nii tähtis oli, aga meel ei lasknud sel minna. Juba paljas mõte sellest tegi peavalu hullemaks.
Starling võttis käpikud käest. Üks käsi oli endiselt sidemeis. Ta katsus teisega mu laupa. Käsi oli õnnistavalt külm. Veider, et külm võis tunduda nii mõnus. „Ta on üleni kuum!” süüdistas Starling Narri. „Kas sul pole olnud taipu anda talle pajukooreteed?”
Narr hööveldas maha järjekordse puidukeeru. „Pott on sealsamas su põlve juures, kui sa pole seda ümber ajanud. Kui suudad sundida teda seda veel rohkem jooma, oled sa minust parem inimene.” Järgmine puidukeerd.
„See pole kuigi raske,” vastas Starling vaikse vastiku häälega. Ja siis lahkemalt mulle: „Su kõrvarõngas pole kadunud. Näed, see on siin, minu käes.” Ta tõi asjakese oma vööpaunast välja. Üks tilluke osa minust toimis piisavalt hästi, et märgata tema sooje, mägede stiilis rõivaid. Starlingi käed olid külmad ja veidi karedad, kui ta rõnga mulle uuesti kõrva pani. Ma leidsin küsimuse.
„Miks see sinu käes oli?”
„Ma palusin Kettle’il selle tuua,” tunnistas ta mulle keerutamata. „Kui Narr ei lasknud mind sinu juurde. Mul pidi olema mingi tunnismärk, miski, mis tõestaks Kettrickenile, et kõik see, mida ma talle rääkisin, on tõsi. Ma kohtusin temaga ning rääkisin nii tema kui ka ta nõuandjaga just nüüdsama, tänasel päeval.”
Kuninganna nimi murdis mu uitama läinud mõtetest läbi ja aitas hetkeks keskenduda. „Kettricken! Mida sa küll teinud oled?” hüüdsin ma kohkunult. „Mida sa talle rääkisid?”
Starling tundus ehmunud. „Noh, kõike, mida tal on vaja teada, et sind su teekonnal aidata. Et sa oled tõesti elus. Et Verity ei ole surnud ja et sa lähed teda otsima. Et Mollyle tuleb sõna saata, et sa pole surnud ja sinuga on kõik hästi, et ta ei langeks meeleheitesse, vaid hoiaks teie last ohutus kohas kuni su naasmiseni. Et …”
„Ma usaldasin sind!” karjatasin ma. „Ma usaldasin sulle oma saladused ja sa reetsid mu. Milline narr ma küll olin!” hüüdsin meelt heites. Kõik, kõik oli kadunud.
„Ei, mina olen narr,” sekkus Narr meie kõnelusse. Ta kõndis aeglaselt üle toa ja jäi minu peale alla vaadates seisma. „Ja mulle näib, et enamgi veel, kuna uskusin, et sa mind usaldad,” jätkas ta ja ma polnud kunagi teda nii kahvatuna näinud. „Sinu laps,” ütles ta endamisi. „Tõeline Farseeride soost laps.” Kollased silmad välgatasid nagu kustuv leek, kui ta pilk Starlingilt minule vilksas. „Sa tead, mida säärased uudised mulle tähendavad. Miks? Milleks mulle valetada?”
Ma ei tea, mis oli hullem, kas haavumine Narri silmades või võidurõõm pilgus, mille Starling talle heitis.
„Ma pidin valetama, et ta endale hoida! See laps on minu, mitte Farseeride pärija!” karjatasin ahastuses. „Minu ja Molly oma. Laps, keda kasvatada ja armastada, mitte kuningategijate tööriist. Ja Molly ei tohi kuulda, et ma olen elus mitte kellegi muu kui vaid minu enda käest!