olla väga meeldiv kogemus.” Ning nagu paljud inimesed Radchi annekteeritud maailmades, oli ka suurem osa ychanadest veendunud, et ülekuulamine on lahutamatult seotud ümberkasvatamisega, millega kindlustatakse, et süüdimõistetud kurjategija oma süütegu ei kordaks. Kasutatavad droogid olid kahtlemata samad ja ebakompetentne ülekuulaja võis isikut tugevasti kahjustada. Isegi kõige radchaaimatel radchaaidel oli mingi hirmutunne ülekuulamise ja ümberkasvatamise suhtes ning nad püüdsid kumbagi mitte mainida, vältida neid jututeemana ka siis, kui need täiesti ilmselt vastu vaatasid.
Ikka ei mingit vastust. Ta ei tõstnud isegi pilku. Ma võisin vaikides istuda just niisama hästi kui see isik. Mõtlesin, kas küsida jaamalt, mida see temast näeb – mingeid muutusi temperatuuris, võib-olla südame rütmis, ehk veel midagi. Ma ei kahelnudki, et siin turvateenistuse ruumides olid andurid, mis pidid kinnipeetavate kohta üles noppima võimalikult palju teavet. Küll aga kahtlesin, et selles teabes oleks midagi üllatavat. „Kas sa mõnda laulu tead?” küsisin.
Mulle tundus, et ma just nagu nägin muutust, mis siis, et imeväikest, tema õlgade asendis, tema kehahoiakus. Mu küsimus oli teda üllatanud. Pidin küll tunnistama, et see oli mõttetu küsimus. Peaaegu kõik, keda ma oma kahe tuhande eluaasta jooksul olin kohanud, olid teadnud vähemalt mõnda laulu. Jaam ütles mu kõrvas: „See üllatas teda, admiral.”
„Kahtlemata,” vastasin vaikides. Ega tõstnud pilku, kui Viis astus koridoris kõrvale, et teha ruumi Kaheksale, kes kandis kuldset, punase, sinise ja rohelisega inkrusteeritud kasti. Enne kuberneri juurest lahkumist olin talle teatanud, et ta selle kaasa võtaks. Andsin žestiga mõista, et ta asetaks selle minu kõrvale põrandale. Ja kui ta oli seda teinud, avasin kaane.
Kunagi oli selles kastis olnud antiikne teeserviis: plasku, kurn, kaksteist sinisest ja rohelisest klaasist, kuldsete kaunistustega tassi. See oli tervena säilinud kolm tuhat aastat, võib-olla kauemgi. Nüüd oli see katki, kildudeks, mis olid kastis laiali või kogutud süvenditesse, mis olid varem komponente kenasti kahjustamatuna hoidnud. Tervena oli see olnud mitut varandust väärt. Väärtuslik oli see veel tükkidenagi.
Minu ees põrandal kükitav isik pööras viimaks pead, et seda vaadata. Küsis radchaai keeles, ühtlasel toonil: „Kes seda tegi?”
„Sa ju kindlasti teadsid,” ütlesin, „kui sa sellega äri tegid, et midagi niisugust võib juhtuda. Sa ju kindlasti teadsid, et mitte kellegi teise jaoks pole see nii väärtuslik kui sinu jaoks.”
„Ma ei tea, millest sa räägid.” Ta põrnitses endiselt lõhutud teeserviisi. Ta hääl oli endiselt ilmetu. Ta rääkis radchaai keelt samasuguse aktsendiga, nagu ma olin kuulnud rääkimas Allaia ychanasid. „See on ilmselgelt väärtuslik, ja kes selle ära lõhkus, oli ilmselt täiesti tsiviliseerimata.”
„Ma arvan, et ta on segaduses, admiral,” ütles jaam mu kõrvas. „Igatahes reageeris ta emotsionaalselt. Nende kohta, keda ma ei tunne, on ainult väliste tunnuste põhjal raske midagi täpsemat öelda.”
Teadsin oma kogemusest, kuidas see toimis. Kuid ma ei öelnud seda. Vastasin vaikides: „Tänan, jaam, seda on kasulik teada.” Samuti isiklikust kogemusest teadsin sedagi, kui abivalmis võib olla TI, kui sa talle meeldid. Ning kuidas tehisintellektist on pigem tüli kui abi, kui sa talle ei meeldi või ta sinu peale pahane on. Ma olin siiralt, meeldivalt üllatunud, et jaam mulle vabatahtlikult teavet andis. Küsisin enda ees kössitavalt kogult valjusti: „Mis su nimi on?”
„Mine perse,” ütles ta tuimalt ja ükskõikselt. Ikka purunenud teeserviisi vaadates.
„Kuidas kõlas kapteni nimi, mille sa eemaldasid, enne kui teeserviisi maha müüsid?” Kastikaane siseküljel olnud pühendust oli rikutud, sealt oli kõrvaldatud nimi, mis oleks minu kahtluse kohaselt võimaldanud kellelgi serviisi päritoluni jõuda.
„Milleks minu ülekuulamisega homseni oodata?” küsis ta. „Tee see kohe ära. Siis on sul vastused kõigile oma küsimustele.”
„Pulss kiireneb,” ütles jaam mu kõrvas. „Hingamine on samuti kiirem.”
Ahhaa. Valjusti ütlesin ma: „Nii et kaitse on peal. Droogid tapavad su. Vähemalt selle osa sinust.”
Lõpuks vaatas ta minu poole. Pilgutas aeglaselt silmi. „Admiral Breq Mianaai, oled sa kindel, et sinuga on kõik korras? Sinu jutus polnud vähimatki mõtet.”
Sulgesin kasti. Tõstsin selle üles ja tõusin. Ütlesin: „Kapten Hetnys müüs serviisi kodanik Fosyf Denchele. Fosyfi järeltulija lõhkus selle ära, Fosyf otsustas, et sel pole enam väärtust ja viskas selle minema.” Pöördusin ja ulatasin kasti Viiele, kes seisis jälle Kaheksa asemel ukseavas. Õigupoolest kuulus serviis talle. Tema oli näinud vaeva ja kõik killud prügi seast välja korjanud, kui maruvihane Raughd Denche pärast seda, kui Fosyf temast lahti ütles, serviisi vastu maad viskas. „Oli meeldiv sinuga kohtuda. Ma loodan, et vestleme sinuga varsti jälle.”
Kui ma turvateenistuse ruumidest jaama peaväljakule astusin, Kalr Viis oma purunenud teeserviisiga kohe minu kannul, ütles jaam mu kõrvas: „Admiral, ülempreester lahkus just kuberner Giarodi kabinetist ja otsib sind.”
Radchi ruumis tähendas lisandita ülempreester, et tegemist on Amaati ülempreestriga. Athoeki jaama Amaati ülempreestri nimi oli Ifian Wos. Ma olin temaga kohtunud, kui ta – mõnevõrra tõrksalt – viis läbi tõlk Dlique’i matusetalituse. Rohkem polnud ma temaga rääkinud.
„Tänan, jaam.” Just siis, kui ma seda ütlesin, väljus Tema Pühadus Ifian kuberneri ruumidest, pöördus kohe minu suunas ja hakkas lähenema. Kahtlemata oli jaam talle öelnud, kus ma viibin.
Ma poleks tahtnud temaga sel hetkel rääkida. Ma tahtsin kuberner Giarodiga turvateenistuse kongis olevast isikust rääkida ja siis lahendada oma sõdurite majutamise probleeme. Aga päris kindlasti ei maininud jaam mulle, et ülempreester Ifian mind otsib, selleks et ma saaksin teda vältida. Ja isegi kui ma seda nüüd prooviksin, ei saaks ma seda igavesti teha – kui ma just jaamast ei lahku.
Kõndisin väljaku kriimulise, kunagi valge olnud põranda keskele ja peatusin. „Admiral!” hüüdis ülempreester ja kummardas minuni jõudes. Mõtlesin, et see oli täpselt välja arvestatud kummardus, mitte millimeetritki sügavam, kui mu auaste nõudis. Ta oli minust kaks sentimeetrit lühem, sihvakas, madala ja kõlava häälega, ta kehahoiak ja kõnepruuk andsid enesekindlalt mõista, et ta on inimene, kelle sidemed ja vahendid tegid võimalikuks määramise kõrgel tasemel preestrikohale. Mõlemalt poolt möödusid meist kodanikud, nende kuued ja jakid särasid kalliskividest, mälestus- ja kooslusripatsitest. Väljaku tavaline, igapäevane sagin. Suurem osa neist möödujatest teeskles, et ei märka meid, kuid mõned vaatasid uudishimulikult meie poole. „Need viimaste päevade sündmused on nii šokeerivad!” Tema Pühadus Ifian jätkas, nagu oleksime lihtsalt sõbralikud tuttavad lobisemas. „Me kõik tundsime kapten Hetnyst ju aastaid ja ma ei usu, et keegi oleks kahtlustanud, et ta võib midagi sobimatut teha!” Rohked ripatsid ülempreester Ifiani laitmatult istuval purpursel kuuel välkusid ja sädelesid, värisedes hetkeks ülempreestri ülimast kahtlusest, et kapten Hetnys võis kunagi midagi valesti teha.
Kapten Hetnys oli muidugi alles kolme päeva eest ähvardanud tappa aiakorraldaja Basnaaid Elmingit, et sellega mind šantažeerida. Aiakorraldaja Basnaaidi vanem õde oli olnud üks mu leitnante, kui ma olin veel transpordialus Toreni Õiglus. Olin nõustunud Athoeki tulema, kuna Basnaaid oli siin ja mul oli tema ammu surnud õe ees võlg, mida ma poleks tegelikult suutnud kunagi tasuda. „Tõepoolest,” andsin ma võimalikult diplomaatilise vastuse.
„Ja ma eeldan, et sul on õigus teda kinni pidada,” jätkas Tema Pühadus Ifian õige tillukese kahtlusevarjundiga hääles. Minu kokkupõrge kapten Hetnysega oli lõppenud sellega, et jaama Aed oli rusudes ning terve jaam oli olnud mitu päeva ilma gravitatsioonita. Et ta ei saaks teha rohkem suurejoonelisi, tobedalt ohtlikke käike, magas ta nüüd külmutatult päästekapslis. „Sõjaväelised asjad, muidugi. Ja kodanik Raughd. Selline kena, heast perekonnast nooruk.” Raughd Denche oli üritanud mind tappa – mõni päev enne kapten Hetnyse sobimatut käitumist. „Kindlasti olid nende tegudel põhjused, kindlasti tuleks sellega arvestada! Aga, admiral, mitte